Kuulus majandusteaduse „isa“ Adam Smith olla kunagi öelnud, et kui kaks ühe-ala ärimeest omavahel juttu ajavad, siis mitte kunagi sellest, kuidas oma klientidele „paremat ja odavamat kaupa pakkuda“. Mida siis arvata sellest, kui ühest valdkonnast on kogunenud üle 300 inimese üle terve Euroopa ja kaugemaltki? Olles ise jooksjana kolm päeva selle hundikarja keskel annan teile järgnevalt ausa ülevaate sellest, mis meid ees ootamas on.

Kõikehõlmav, valdav meeleolu oli kergendus segatuna murega – pandeemia (olgu ta neetud!) on möödas, sõda-nälg-kriis on ees ootamas. Selle ümber tiirlesid nii ettekanded kui omavahelised vestlused.

• Järgmine aasta on raskeim. Palju korraldajaid loobub oma üritusi korraldamast, kuna sel aastal tuli tagasi palju vähem jooksjaid ja sponsoreid kui oodati. Kadu oli kellel 50%, kellel 30% võrreldes pandeemia eelse ajaga. Endist taset polnud mitte kellelgi – kui jooksjad olid õnnelikematel isegi stardis, siis sponsorid on kitsimad kui eales varem! 2024 toimub „ümberstruktureerimine“. Mis see täpselt on, jäägu igaühel endal arvata.
• Kõige kõvemini on saanud pihta „keskmise“ suurusega üritused. Suurimatel on jooksjad ikka järjekorras ja niššiüritused on oma sihtgrupis edukad. Eesti suured ongi Euroopa keskmised.
• Jooksjad registreeruvad hiljem kui eales varem – lausa vahetult enne. Seda korrati ürituse korraldajate poolt nagu mantrat üksteisele. See tähendas ootust-lootust kuni viimase hetkeni ja seejärel pettumust. Sest sageli ei tuldudki.
• Mida jooksjad ootavad? Rohkem kui eales varem „head kogemust“, „põnevust“, „lugu mida teistele jutustada“, „narratiivi“. Palju vähem on neid, kes on isiklikku rekordit jahtimas või muidu ninast veri väljas pingutamas.
• Kuidas neid lugusid jutustada? Eks ikka rajalegendi ja korralduse-reklaamlause nüanssidega.
• Teenusepakkujad on oma teenuseid jõudsalt arendanud. Näotuvastus ja õppivad süsteemid peaks jooksjale üha uut väärtust pakkuma – alates sobiva jooksu leidmisest kuni enda pildivoo ilma ise otsimata juba loetud minutitel pärast võistlust oma telefoni või Facebook’i kontole saama.
• Aga stardimaksud – just nagu Adam Smith ennustas – tõusevad. Kui kõik kulud korraldajale tõusevad, sponsorid on kitsid ja riik ei aita – kuidas siis kulud kaetud peavad saama? Eks me, jooksjad, peame ise maksma.

Kas midagi head ja huvitavat ka teatada on? Mõnes mõttes võib selleks pidada Maailma- ja Euroopa Kergejõustikuliidu ümbersündi. Mõlemad püüavad taas jooksjatele ja jooksu korraldajatele väärikat tähelepanu pöörata. Ülikiitvaid sõnu meie – jooksurahva – aadressil tuli erinevatest suudest kuni selleni välja, et on palgatud jooksuala arendav asjamees nii maailma kui Euroopa Kergejõustikuliitu ja mõlemad kutsusid läbi astuma ja näitasid fotot baarist, kus nad meile õlle välja teevad. Milleks kõigeks me tasuta õlle eest valmis pole…

Mart Einasto