Otsus minna Rõuge Trailile tuli üsna kergelt, sest eelmisel aastal jooksin seal 10,5 km-sel ringil maratoni ja mulje jäi väga hea. Sel aastal oli ringi pikendatud maratonini – see tekitas põnevust. Ultra tarvis sai läbida ringi kaks korda. Liiatigi on see jooks Eesti maastikujooksudele erandlikult tehniliselt üsna raske ehk siis raskeltläbitav. Mööda matkaradu mida jooksuslängis on hakatud singliteks (ingl. Singletrack eeskujul) kutsuma. Vahelduseks üle heinamade suisa „no track-i“ mööda ehk siis mitterada pidi. Jupiti ka kruusateid. Kes iganes soovib välismaal tehnilisi radu proovida peaks selle jooksu oma kohustuslikku kavva sokutama, et mujal liiga suur üllatus ei tabaks. Mind on see omal ajal, kui esimesi maastikujookse läbisin, tabanud. Ultra start oli hommikul kell 8, maratoni kell 12.

Panin endale ka öömaja Ööbikuoru kämpingusse kaheks päevaks. Saab värskemalt rajale ja ei pea väsinuna tagasi sõitma. Õhtune päralejõudmine ei sisendanud suurt lootust ilma osas – sadas tihedat paduvihma. Kämpingumaja oli siiski igati ontlik ja vetsud-pesemiskohad-suveköök pakkusid kõik mis vaja. Hommikul esimese asjana plaasterdasin ennetavalt oma „nõrga koha“ - varbad. Kui jalad on märjad, siis on hõõrdumine pea-aegu vältimatu. Siis muu varustus selga ja sööma. Siis täidan seljakoti joogipõie veega ja olengi valmis läbi peene seenevihma starti kõndima.

Start on tavapäraselt tagasihoidlik. Ultrat läheb üritama umbes 20 jooksjat, lisaks veel mõned maratoonarid, kes tahtsid varem startida. Suund on Haanjale aga muidugi mitte teid mööda. Märjas heinas saavad jalad kohe märjaks. Aga ega muu keha ka kuivaks jää. Siiski – ilm on soe ja tuult pea-aegu pole. Jooksmiseks sobib. Oleme kolmese pundiga aga jutt ei jookse. Nohiseme kõik omaette. Juba esimesel kilomeetril laskume Rõuge ürgoru põhja vaid selleks, et sealt jälle kohe üles ronida. Varsti jõuame Haanjasse – laskesuusatamise staadionil on esimene söögipunkt (vahepeal oli üks selve-joogipunkt, kus ise sai tünnist vett või spordijooki võta). Tavapärasele snäkile on lisaks ka värske „ühe-päeva-hapukurk“ mis sobib imeliselt hästi. Natuke vonkleb rada veel mööda talviseid suusaradu, kus suveks on sisse seatud diskgolfi rada. Siis läheme jälle „singlitele“. Ikka võimalust mööda üles ja alla. Siin-seal on kaunis poriseid lõike. Aiman, et hiljem on need juba üsna mudaseks trambitud.

Hallimäel on järgmine toitlustuspunkt. Tänu kokkulangevusele on teenindajateks kõigis punktides prantslased ja grusiinid – kõik tavapärased vabatahtlikud on läinud Laulupeole. Samal põhjusel on ka kõik läbitavad asustatud punktid väga vaiksed ja justkui välja surnud. Niisiis pikka lobisemist ei ole. „Looduse kutse“ järgijaid ründavad sääsehordid. Joostes-käies nad löögile ei pääse, see-eest seisatades on nende hetk. Kahjuks ei saa siis end ka väga kaitsta. 20 km saab täis Härämäel. Siis tuleb taas pikalt mägesid ja sooservi. Hiljem kaarti vaadates avastan terve pinu toredaid kohanimesid, mida me läbisime: Hotõmäe, Rebastesuu, Korgõvarigumägi, Matjassuu, Savimägi, Korgõmägi, Pihlamägi, Kuamägi, Viinamägi. Jõuame tagasi Rõuge ürgorgu. Laskume selle põhja, ületame jõe ja ronime taas Ööbikuoru nõlvale – 300 meetri kaugusel stardist/finišist on 28,4 km söögipunkt. Siit alates jooksen üksi – paremad on ees läinud.

Viimased 13,8 km kulgeb rada edasi mööda Rõuge ürgoru põhjas olevate järvede kaldaid ja tõustes ka kõrgetele orunõlvadele –Suurjärv, Ratasjärv, Tõugjärv ja Pikkjärv. Sealt viimaselt eemaldume järvedest, tõuseme Leesikmäele, siis Pudrumäele ja nüüd laskume taas Ratasjärve teisele kaldale. Veel tillukese Kaussjärve kallast mööda ja ronime üles nõlvale vaid selleks, et läbida üks Rõuge Trail Run’i „kaubamärke“ - Sandisuu oja järsuseinaline sälkorg. See on nimelt nii järsk, et orupõhja laskumiseks ja uuesti üles saamiseks on korraldajad sidunud puude vahele tublid koormarihmad. Neist hoides saab katsumuse libedatel savinõlvadel edukalt sooritada. Veel pisut, viimased trepid ja ronimegi stardiväljakule. Eelnevalt nimetatud Ööbikuoru toidupunktis saab ka sooja mulgiputru – söön kausitäie, sest üks ring ootab veel. Ausalt öeldes on jalad üsna väsinud ja istuda on mõnus. Küll tahaks juba puhkama, rajal on oldud juba pisut üle viie tunni. Pidevalt on sadanud peent seenevihma, mis ajuti katkeb ja siis jälle tugevamaks muutub. Aga tõttan otsejoones edasi.

Tulevad tuttavad kohad ja väsimus niiväga ei segagi. Aga jõudes taas 10 km (st siis 52,2 km) punkti ja aega kinni vajutades näen, et nüüd on kulunud endise „pisut üle tunni“ asemel poolteist tundi. Rehkendan ja avastan, et selle tempoga peaksin parasjagu lubatud 12 tunni aknasse mahtuma. Seega niisama kõndida ei tohi. Söögipunktide teenindajad on üsna sorgus olemisega – pikk vihmane päev seljataga. Proovin neid ergutada näidates üles pöidlaid. Saan neile naeratuse näole. Vast nii 55 km paiku juhtub tore hetk – päike tuleb välja! Olen parasjagu hõredamas kuusikus, kus on ka põõsaid ja rikkalikult madalamat taimestikku. Iga kuuseokka otsas on äkitselt tilluke särav kristall. Põõsaste lehed ja rohi läigivad kuldselt. On nii vaikne, et isegi hingata ei tahaks. Samm läheb iseenesest üle kõnniks. Imeline hetk! Kahjuks kestab see vaid loetud sekundid, siis on taas kõik hall ja varsti jälle sajab. See oligi kogu päeva ainus päikesehetk.

võistluse omanäolised auhinnad.

Nüüd olen raja kõige mudasemates-savisemates kohtades. Kuna siit on vahepeal läbi läinud terve maratoonarite pühvlikari, siis on rajad parasjagu mudased. Kui hommikul sain veel enam-vähem puhtalt läbi, siis nüüd see ei õnnestu. Aga ega sel tähtsust ka pole, nagunii olen üdini märg ja jalad porised. Taas Rõuge ürgorgu jõudes ja mööda pikemat heinamaa-lõiku läbides satun juurdlema selle üle, mis võiks olla kõige ebameeldivam osa rajast. Jõuan järeldusele, et heinamaa ongi – tänu ebatasasele pinnale on igal sammul jalg natuke eri nurga all ja tasakaalu hoidmiseks peab enam pingutama. Meenub, et päris lõpuosas on veel üks heinamaa, mille rada on hobuste kabjajälgi täis ja seetõttu on veel ebatasasem. Too ongi siis kõige vastikum rajaosa.

70 km toidupunktis tahaks lobiseda aga aeg surub takka – jäänud on kaks tundi ja 13,8 km. Tavaoludes jaguks oleks aega küll ja veel aga need pole tavaolud. Niisiis rühin edasi. Hõõrdunud jalad annavad pisut tunda aga rohkem teeb meelhärmi reie sisemine lihas, mis kubeme juures valu teeb. Vahel rohkem ja vahel jälle vähem. Järvekaldad on kohati üsna tiheda metsaga. Ilm on pilves ja õhtune aeg kisub üsna hämaraks. Ehkki ma tean, et pimedaks veel ei lähe on see kuidagi halvaendeline. Vahepeal läheb olemine kuidagi „hõredaks“ – imen sisse kaks energiageeli, ühe kofeiiniga. Hea tunne taastub. Õnneks ei juhtu midagi erilist. Kella vaadates tunnen ajapainet kasvamas ja hoolimata ilmast ja väsimusest tõstan tempot. Üritan võimalikult palju joosta. Omal kombel see õnnestub – kui 40 km (st siis 82,2 km) märgi juures vaheaja kinni löön avastan, et aega on veel 40 min. Seega igal juhul jõuan. „Rõuge kaubamärk“ aga tänu rihmadele vintsklen (haa! selles sõnas on viis kaashäälikut kõrvuti! Ainuke selline sõna Eesti keeles!) libedalt alla ja üles. Finišisse jõudes on rõõm suur. 15 min jäi veel varuks. Üllatusega kuulen, et ma polegi viimane, vaid üks mees on veel tulemas – olen 14s. Ülejäänuid teisele ringle enam ei lubatud ja nad pidid leppima „kõigest“ maratoniga.

Loo autor.

Saan taas mõnusat mulgiputru paksu singikastmega. Tõtt öelda olen üsna näljane. Lobisen selle kõrvale korraldajaga ja kuulen oma mõningaseks üllatuseks, et need „singlid“ on sisse sõidetud maastikuratturite poolt. Keegi teine väga radasid ei rajavat. Niisiis – aitäh, ratturid. Aga seda tüüpi radasid võiks olla rohkem. Need on fantastilised maastikud, imeline loodus. Kindlasti hoolib sellise võistluse läbinu enam loodust kui muidulinlane. Niisiis – rohkem maastikujookse! Varsti hakkab jahe ja ma hakkan „kodu“ poole liikuma. Mahajahtunud keha on kaunis puine aga muidu on tunne igati hea. Veel üks ülev hetk on ees – kui saab kuuma dušši alla. Sokkidest välja vupsavad jalad on justkui beebi omad, tubli 12 tundi märga on naha krobeliseks muutnud. Ja varsti saan teki alla. Oh seda õndsust! Vaen oma kahjusid ja leian, et mõned hõõrutud kohad, sääsekublad ja villis varbad on üsna väike kulu vägeva emotsiooni kõrval. Mekin tillukeste lonksudega Puuraidur Double IPA nimelist imejooki, mille käsitöömeistrid on pudelisse võlunud. Elu on ilus!

Fotod: Külli Leola