Gattšina poolmaraton ei vaja erilist tutvustamist meie Eestimaa lugejatele, kuna antud kergejõustikuvõistlust on juba eelmisel aastal korra tutvustatud. Selleaastane reis oli aga midagi muud, rääkimata võistlusest enesest.

Antud reisi plaanisin ma oma sõbraga juba novembrikuu alguses. Jõgevalane Mik Hansen otsustas peale seitsmeaastast pausi taas hakata tegelema jooksuga, minna esimest korda elus Venemaale ja panna ennast proovile poolmaratonis.

Panime mõlemad ennast varakult Gattšina poolmaratoni veebilehel www.gatchinarun.ru kirja, ja maksime on-line raha ära. Edaspidi oli asi lihtsam. Mik andis oma passi reisibüroosse viisa vormistamiseks, ja mina hakkasin aktiivselt habet kasvatama, et korrata eelmise aasta traditsiooni.

22. novembril sain Mikuga Jõgevas kokku. Seejärel sõitsime autoga Narva. Jõudes Narva avastasime, et jalakäijate piiripunkt „Narva-1“ on järjekorrast prii. Panime oma suured seljakotid selga ja marssisime piiripunkti. Auto jätsime Narva Peetri platsile. Passikontroll läbitud. Suundume neutraaljoone poole (ehk kahe riigi piiride vahelisele maale) ehk sillale „Sõprus/Дружба“. Viimane ühendab omavahel kahte linna ehk kahte riiki. Jõudes sillale otsustasime salaja teha pilte. Tegime nii Narva bastioni, kui ka Jaanilinna kindluse taustal mitu klõpsu. Liigume nipsakalt oma fotokaameratega edasi. Piiripunkt „Ivangorod-1“ ees seisab narvakate lemmik puna-roheliste triipudega piiripost, mida ehib Venemaa vapp. Küsin piirivalvurilt, kas pildistada võib? Viimane vaatab ringi ja seejärel vastab, et võib aga kiiresti. Klõpsud tehtud. Suundume piiripunkti terminali.

Passikontroll läbitud. Väljume piiripunktist, ja olemegi Jaanilinnas. Meid tervitab kohalik lahke onu, kes käib Narvas oma endatehtud kodupirukaid müümas. Ja siis tekkis mõte, aga äkki suunduks Narva jõe kaldale, et vaadata, kus Venemaa lõpeb, ja kuidas Eestimaa näeb teiselt poolt jõge välja. Seesamune onu näitab, kuhu minna. Liigume raskete seljakottidega edasi. Mõne minuti pärast jõudsime me hoopis auto piiripunkti. Küsin naispiirivalvuritelt, kus on Narva jõe rannik ehk Venemaa riigipiir? Meid suunatakse edasi. Jõudes Jaanilinna lossini saime aru, et oleme suhteliselt lähedal. 200m veel ja juba paistab piiripost. Yess! Olemegi kohal.

Venemaa riigipiir. Mõtlesime, et teeme kindlusele tiiru peale. Iga 100m tagant RUS piiripost. Narvat on nii näha, kui ka kuulda. Narva on kivi viske kaugusel. Hakkab juba hämaraks minema. Ja äkki kuulan, et midagi susiseb, ja kusjuures hästi lähedal. Mik tegi klõpse, aga mina läksin luurele. Selgus, et kohalik kalamees võtab oma võrke veest välja. Nii, kui kalamees nägi mind ootamatult hämaras mu habemega – ehmatusest karjus ta  kõva häälega. Kalamees oleks peaaegu oma võrkudesse kinni jäänud. Lõpuks tegime tiiru peale ja jõudsime Jaanilinna Gagarini väljakule ehk autobussijaama.

Taksoga sõitsime edasi Kingissepa. Seal jalutasime tunnikese ja, siis sõitsime marsruuttaksoga Peterburi. Peterburi hotelli jõudsime õhtul kella 21:00 paiku. Hotell asus Valgete ööde maratoni stardipaigast ca. 200m kaugusel ehk südakesklinnas. Hinnaks oli vaid 400 RUR/öö ehk ca. 9,5 EUR/öö. Hoone oli 1802. aasta ehitis, mis oli iseenesest väga hämmastav. Hotellis oli kevad. Uskuge või ei, aga sääsed lendasid ringi. Z-z-z-z-z-z-z…

Toakaaslased olid ka väga huvitavad inimesed: artist, kes päeval oli teatris, ja õhtul viskas muudkui nalja; noor insener, kes päeval magas, ja õhtul käis naistes, kuid siiski viimasel naistega ei vedanud; Venemaa Armee ohvitser, kes hommikul käis tööl, päeval magas, ja õhtul käis oma kallimaga kohtingutel; programmeerija, kes päeval magas, ja öösel leiutas erinevaid programme. Teisisõnu tore seltskond.

Öösiti olime me üleval, ning päeval magasime. Siinkohal võiks öelda, et Saint-Petersburg never sleep. Öised restoranid, baarid, ööklubid, metroo sõidud, jalutuskäigud mööda tänavaid jms tegid meeleolu aina paremaks ja paremaks. Peterburi öötänavatel me kohtasime erinevate keelte kõnelejaid, sh. ka kaht eesti preilit.

Teisisõnu, käisime mööda tänavaid ja saime endale lihtsalt uusi tutvusi. Nii lihtsalt see käibki. Siin pole vaja mingit erilist oskust. Mõnikord läksime ise juttu rääkima, mõnikord tuldi meie juurde tutvumise eesmärgil. Pea igal öösel sai nalja. Päeval jälle magasime. Ja nii see ring käiski.  

Lõpuks oli pühapäev ehk 24. november ehk surmapäev käes. Öösel saime magada vaid neli tundi. Hommikul ärkasime üles, sõime ja sõitsime metroo Moskovskaya poole. Seal bussi peale, ja Gattšinasse. Jõudsime kohale. Spordihoone rahvast paksult täis. Panime ennast riidesse, stardinumber rinnale, müts pähe, kindad kätte ja – klõps-klõps. Kohal on nii Soome, kui ka Läti tuttavad. Ja loomulikult vana tuttav tallinlane Sergei Lõžin, kes teda ei tunneks ära. Fotod tehtud. Suundume stardipaika. Seal oli meid tervitamas tantsutüdrukute bänd. Kell sai 12:00. Puhhh…Start! Kokku pidi see aastas jooksma kolm ringi, kuna ring pikendati. Jooksurada käis sügisel sertifitseerimas AIMS-i esindaja Andres Nirk, mis andis omakorda n-ö särtsu jooksuürituse populaarsusele. Tõsi see on. Kui näiteks eelmisel aastal poolmaratoni distantsi lõpetas kokku 221 jooksjat, siis see aasta lõpetanute arvuks oli juba 558. Kui eelmisel aastal oli esindatud kokku kolm riiki (Venemaa, Valgevene ja Eesti), siis seekord oli antud kergejõustikuvõistluse geograafia tunduvalt avaram: Venemaa, Valgevene, Läti, Soome, Ukraina, Gruusia, Suurbritannia, Korea ja Eesti.

Jooks sai läbi. Tulemused olid üsna rõõmsad. IV Gattšina poolmaratoni võitjaks oli ootamatult osutunud Valgevene esindaja Gennadi Verhhovodkin ajaga 01:08:40. Talle järgnes gattšinlane Mahhail Lobanov, kes kaotas võitjale vaid neli sekundit. Pronks läks Peterburi – Sergei Lukin 01:09:02. Naiste esikolmikuks olid noored preilid Peterburist: I koht Galina Evsikova 01:19:36, II koht läks tema õele Anna Petrušenkole 01:22:03, ning III koht kuulus samuti õdede sõbrannale – Maria Malõševale ajaga 01:23:01. Seekord näitas hilis-sügisilma tõttu termomeeter  +4c`. Puhus nõrk tuul, ning taevas oli pilves, kuid õnneks ei sadanud. Õhk oli niiske, mis isegi soosis jooksuprotsessi. Ajalimiidiks seati 2,5tundi, kuid ei sunnitud selle ületajaid katkestama. Viimase mehe aeg oli 02:39:11, ning viimase naislõpetaja ajaks fikseeriti 02:42:38. Eesti esindajatest olid ületanud finišijoont: M50 vanuseklassi kuuluv tallinlane Sergei Lõžin ajaga 01:32:04, mis andis talle üldjärjestuses 140. koha; tartlane David Arutyunyan 01:47:15 (koht 308), ning jõgevlane Mik Hansen ajaga 02:13:25 (koht 438).

Peale autasustamistseremooniat, mis oli toimunud Gattšina linna spordihoones tantsutüdrukute saatel, ootas meid kuum tee ja saun. Väljudes õhtul spordihoonest märkasime, et väljas sajab lund. Nagugi eelmine aasta.  
Järgmisel päeval magasime kella 13:00-ni. Ärgates pesime ennast ja suundusime toidupoodi, peale seda tagasi hotelli sööma. Ja alles õhtul jõudsime autobussijaama. Istusime Kingissepa bussi peale ja jäime magama. Jõudes Kingissepa avastasime, et viimane buss Jaanilinna lahkus 15 minutit tagasi. Nii me jäimegi autobussijaama kohvikusse, kus sõime pirukaid, jõime teed ja kirjutasime postkaartidele peale tervitusi. Kõik tehtud.

Pöördun kõrval laua taga istuvate noormeeste poole, palvega öelda, kus on lähim postkast. Seltskond vastab, et tulge meiega ja meie näitame teile. Nii me saimegi tuttavaks kohalikega, kes juhatasid meid kilomeetri kaugusel asuvasse postimajja, mille küljes rippus postkast. Tehtud- postkaardid pandud postkasti.  Hiljem otsustasime koos minna ОКЕЙ-marketisse. Seal sai ostetud seda, mida pole meil siin Eestis täpselt samasugust (nt. kommid, mahlad, erilised pirukad, naiste kosmeetika jms). Tulime marketist välja ja võtsime takso. Taksojuhiks endine tallinlane, kellel juba nii naine, kui ka laps Kingissepas. Viimane isegi oskas natukene eesti keelt, kuna eesti kultuur, kombed, rahvas ja keel meeldivad talle väga. 45 minuti pärast tõi meid taksojuht täpselt piiripunkt „Ivangorod-1“ uste ette. Viimased käes olevad rublad sai raisatud piiripunkti kõrval asuvas „Narova“ kaupluses.

Tagasi minnes Venemaalt Eestisse avastasime, et täpselt kahe riigi piiri vahel ehk siis keset „Sõpruse“ silda oli keegi ladunud maha enda pappkastid. Kastides oli midagi aga mis täpsemalt- jäigi meile saladuseks. Keegi ilmselgelt nähes tollitsooni alguse märki lõi araks, ja pani hea vilega plehku.

Jõudes Narva sõime Venemaalt ostetud toidukraami ära, ning seejärel suundusime iga oma kodulinna poole.
Tuleb tõdeda, et antud reisi kestel võeti meid igal pool väga külalislahkelt. Eriline tänu Juri Vinogradovile ja Gattšina linna spordikomiteele sellise vahva kergejõustikuvõistluse korraldamise eest.

Enda poolt soovin meie marathon100 lugejatele palju uusi seiklusi jooksuradadel üle kogu maakera aastaringselt.