Gattšina kergejõustikuvõistlusest nimega „Pikad alleed“ olen ma varemgi kuulnud tallinlase Sergey Lyzhini käest. Juba tol korral kaalusin ma oma mõtetes osalemist antud võistluse raames ultramaratoni distantsil.

Juuli keskel, jalutades oma kodulinnas Tartus, kohtasin ma kogemata üht jooksjast tuttavat Venemaalt Novgorodist. Vitaly tuli Tartusse puhkama ning ei teadnud, et ma olen ise siitkandist. Istudes koos restoranis me arutlesime erinevate kergejõustikuvõistluste üle. Just siis tuli meile mõte külastada Gattšinat taas. Augustikuu lõpus pidi seal toimuma jooks nimega „Pikad alleed“ ehk „Длинные аллеи“, mille raames saab joosta ka ultramaratoni.

Mõtlesin paar päeva ning panin ennast ultramaratonile kirja. Kokku oli antud võistlusel neli distantsi: pooleteisekilomeetrine lastejooks, poolmaraton, maraton ja ultramaraton ehk 63,3km. Võistluse toimumise kuupäevaks 28.august. Osavõtu tasuks 750 rubla ehk 10.51€. Pole paha joosta sellise raha eest ultramaratonil. Eks ole?

25. augustil suundusin ma Tartust Narva kollase Simple ekspressi bussiga. Pileti hinnaks kõigest 7 €. Jõhvis tegi buss peatuse. Palusin bussijuhil mind oodata, kuid WC-st tagasi tulles oli buss juba läinud koos minuga asjadega. Läksin dispetšeri punkti ning palusin saata buss tagasi linna. Ettevõtte töötaja keeldus ning pakkus mulle võimalust sõita tasuta järgmise bussiga Narva, kus bussijaamas ootas mind mu seljakott. Seetõttu jõudsin ma Narva pooleteisetunnise hilinemisega. Suundusin bussijaamast piiripunkti taksoga. Narvas maksab takso kõigest 2 €. Jõudes „Narva-1“ piiripunkti sain aru, et järjekordi pole. Narvas läks umbes paar minutit. Siis järgnes kahte linna ehk kahte riiki ühendav Sõpruse sild. Sillale järgnes piiripunkt „Ivangorod-1“, kus läks samuti paar minutit. Jaanilinnas kõmpisin oma seljakottiga kalasaali, kus mind tuntakse juba kui oma inimest. Astusin kalarestorani. Prouast müüjanna rõõmustas mind nähes väga. Saades teada, et ma olen pärast Sotši ja Gagra reisi taimtoitlane pakus ta mulle kartulipüreed salatiga. Sõin topelt portsu ning jõin kuuma teed. Seejärel tulid ka narvakad meie seltsi. Kalarestoran asub ca 200m kaugusel Venemaa riigipiirist, kus seisab puna-roheline triibuline piiripost, mida ehivad Venemaa vapp ja riigipiirilõigu number 640. Läksime koos triibulisele semule külla fotosid klõpsama. Vaade on seal imeilus: taustaks Narva ja Jaanilinna lossid ning nende vahel Narva ehk Narova jõgi. Klõpsud tehtud. Hakkas vihma sadama. Liikusime tagasi restorani suunas.

Seejärel suundusime autoga bussijaama poole. Selgus, et Kingissepa buss on juba läinud. Läksin üle tee asuvasse bussipeatusesse. Seal kohtasin ma oma vana Ivangorodi tuttavat. Ajasime koos juttu. Järsku jäi bussipeatuse paviljoni ees üks auto seisma. Mult küsiti, ega ma Kingissepa sõita ei soovi? Hüppasin autosse ning me suundusime Kingisseppa. 23km möödusid kiiresti. Tere Kingissepp! Sõit maksis mulle kõigest 120 rubla. Bussijaama vastas ootas mind viimane Peterburi mikrobussist marsruuttakso. Pileti hinnaks 270 rubla. Õhtul kella 22 paiku jõudsin hostelisse, mis asus südalinnas ehk Nevsky puiestee alguses. Hostelis sain kohe erinevate inimestega tuttavaks. Näiteks täitus mu suhtlusringkond Peetriga Magadanist, kes tuli Peterburi nina operatsioonile ning tudengite paariga Hiinast, kes veetsid selle suve Venemaal. Tudengitele samuti meeldis Venemaal väga, nagu mullegi. Toidud on Venemaal nii maitsvad, et me sõime koos kui segased hundid. Muudkui ühest restoranist teisse. Vene pirukad, gruusia hatšapurid, armeenia puuviljad turult jms panid meie pead aina rohkem ja rohkem keerlema. Koos käisime ka Peterhoffi linnas ehk maailma purskkaevude pealinnas. See oli kui sukeldumine kunagise võimsa Venemaa Impeeriumi ajaloosse. Nii ilus ja huvitav koht. Paar korda kohtasin ma ka eestlasi Peterburist. Peterburis on isegi Eesti selts ning ilus Jaani kirik keset südalinna. Olen ise seal käinud Villu Veski kontserdil. Samuti on olemas Eesti seltsid Venemaal Sotšis ja Petserimaal.

Selle reisi puhul oli ebatavaline, kui ühel õhtul jalutades Iisaku katedraali ees (Исаакиевский собор) me nägime Peetriga soomukit (tank, millel all lindi asemel rattad). Viimane oli punast värvi ning takso märkidega. Küsisime juhi käest, kas ta oleks nõus meid sõidutama tosin minuteid mööda kesklinna. Viimane nõustus seda teha 1000 rubla eest. Muidu oli hinnaks sellel taksol 5000 rubla/tund. Ronisime mõlemad peale ning läki. See oli ikka omaette mõnus tunne sõita militaarmasinaga mööda Venemaa põhja pealinna. Kogu rahvas imestas meie rõõmsaid nägusid, mis vaatasid soomuki luukidest välja. Tšill! Venemaal pole mul kordagi olnud igav. Selles riigis on alati igale inimesele midagi meelepärast ja toredat. Linnas orienteeruda on külaltki lihtne. Ehkki kõik käib metroojaamade nimede ja asukoha järgi. Linn on küllaltki puhas ja ilus. Pidevad pulmad, noorte diskod, erinevad muuseumid, näitused, üritused, festivalid, erinevad restoranid ning huvitavad road on Peterburis tavaline nähtus. Teisisõnu, welcome to Russia!

Võistluspäeval ehk augustikuu viimasel pühapäeval ärkasin ma hommikul kell kuus üles. Öösel sain magada kõigest neli tundi, kuna 27. augusti õhtul käisin oma sõpradega linna peal tšillimas. Vedasub ennast kuidagimoodi WC-sse, kus sain hambaid pesta ja külma dušši all ennast kasta. Seejärel suundusin kööki sööma. Toit ei läinud üldse alla. Sõin taldrikutäie püreed ja oligi kogu lugu. Veerand üheksaks ootas mind mu sõber Igor Perepech autoga hosteli ees, et koos minna Gattšinasse. Igor võistles maratoni distantsil. Tema start oli minu omast tund aega hiljem ehk kell 11. Mina startisin kell 10:00. Jõudsime kolmveerand üheksa pärale ehk Gattšina IV keskkooli ette, mille esimesel korrusel oli stardimaterjalide väljastamine ning spordi aksessuaaride ja võistluse meenete müümine. Lõbus!

Stardimaterjalid käes. Esitama pidi vabas vormis koostatud avalduse peakohtuniku nimele, et võistled omal vastutusel. Tegin ümbriku lahti ja imestasin. Sees teiste reklaamide seas ka Vändra maratonide seeria reklaamflaier vene keeles. Samuti oli ümbrikus nimeline stardinumber (minu stardinumbriks oli 828 ning all minu nimi Давид) ja ajavõtukiip, mis käis jala külge. WC-s käidud, plaastrid pandud ning vaseliin määritud. Ongi aeg minna kõrval asuvasse Prioratorsky parki, kus oli meie spordi linnak. Ma ei teadnud kuidas sinna minna. Mind suunati kooli taha, kus pidi aiavärav lahti olema. Jõudes kohale sain aru, et aiavärav on kinni keevitatud. Pidin üle aia ronima kui uluk. Jõudes kohale andsin asjad pakihoidu ning suundusin kohalike sportlastega klõpse tegema. Tehtud. Korraldajad olid sõbralikud ning osalejate suhtes küllaltki lahked. Üks korraldajatest kommenteeris mikrofoni, et see aasta ei sunnita kedagi pärast kuut tundi katkestama. Oodatakse kõik ära! Kokku pidin läbima 12 ringi. Iga ring oli 5,275 km. Seega, kokku 63,3km. Kohalikud tulid tervitama meid ultramaratoonlasi. Korraldajad nentisid, et meie olemegi nende linna uhkus! Ehk kõige vastupidavamad sportlased Gattšinas!

Start anti kell 10:00! Pahh! Aplausi saatel suundusime me oma esimesele ringile. Ringil on kahes kohas joogipunktid: spordi linnakus ning 2. ja 3. km vahel. Teine JP asus juba linna ääres, kus jooksjatele elasid kaasa lehmad ja vasikad. Mõned jooksjad läksid lehmadega pilte tegema. Jooksurada kulges mööda parkmetsa kõnniteid, kus ka ojad ja sillakesed polnud harulduseks. Viimasel kilomeetril ristus jooksuraja marsruut Gattšina linna tänavaga. Kui ma jätsin selja taha 8 ringi oli klassikaline maraton läbitud (ajaks ca 4:58). Mõistsin, et peab vaikselt hakkama hoogu juurde lisama. Seda tegingi. Kuid viimasel ringil langes mu tempo peaaegu poole võrra. Ma tundsin, et tahan süüa ja olen väga väsinud. Rajal olevad needsamad lehmad jälgisid suure huviga minu tegevust. Minul oli peas ainuke mõte, kuidas kiiremini finišisse jõuda.

Lõpuks finišisse jõudes sain aru, et olen viimane ultrajooksja. Ajaks sain 7:54:24, mis andis mulle M18-39 vanuseklassis 12.koha. Kokku lõpetas ultradistantsi 17 meest ning üks preili.

Ultradistantsi esikolmiku võidud läksid kõik Peterburi.

Meeste arvestuses võitis teist aastat järjest Sergey Druzhinin, ajaks 4:36:00.

Ainukese naisena ultradistantsil võistelnud Olga Melanich Peterburist sai ajaks 6:08:39

Kokku lõpetas kolmel distantsil 416 jooksusõpra – ultramaratonil 18, maratonis 54 ja poolmaratonis 344.

Riikidest olid seekord esindatud Venemaa ja Eesti.

Jõudes finišisse riputati mulle suur raske medal kaela. Enamus telkidest oli tolleks ajaks juba kokku pandud. Mind ootas mikrobussis minu seljakott. Korraldajad tõid mulle suure kastitäie banaane ja õunu, mis üritusest järgi jäid. Mõtlesin, et miks mitte ahvi mängida. Nii see juhtuski. Iga poole minuti tagant lendas üks banaani koor teisse tühja kasti. Kokku pistsin ma nahka kaheksa banaani. Seejärel läksin Gattšina Luterliku kiriku ja Musta järve ehk Чёрное озеро taustal klõpse tegema. Kohalikud austavad sporti. Võõrad inimesed tulid mult pärima, mis medal mul kaelas on ja mis üritusega tegemist. Mõned surusid kätt nentides, et vot sellisena nad näevad Venemaa tulevast noort põlvkonda : noored, terved, energeetilised ja positiivsed. Aeg tiksus edasi. Kell oli juba pool seitse õhtut.

Järsku helistas mulle sõber Jõgevalt, kes tuli oma perega Gattšina, et mind peale võtta. Tagasiteel Venemaal jooksid meie auto ette metssead. Õnneks saime õigel ajal pidama. Piiripunktides läks kokku umbes pool tundi. Vahetult enne Jõgevat hüppas põõsastest välja kähriku moodi elukas. Viimane ei tahtnud sõiduteed vabastada. Nii jooksiski see elukas auto ees mõned sajad meetrid. Lõppude lõpuks otsustas uluk teeserva kasuks. Miku naine Kristin küsis: „Kallis, mida see loom tegi?“. Mik vastas: „Tegi ultramaratoni. Sai esimese ja viimase koha“. See ajas mind unepealt naerdes püsti.

Kella kahe paiku jõudsime Jõgevale. Järgmine päev sõitsin bussiga Tartu. Kodus pakkisin asjad lahti ning ostetud toidud asetasin külmikusse. Ainuüksi mahlasid oli ostetud Venemaalt seekord 60 liitrit. Lisaks kommid, kalamari ja palju muud maitsvat.

Tõmmates joone antud artiklile alla, soovin nentida, et sellist sooja ja külalislahket vastuvõttu kui Venemaal on mujal raske leida. Venemaalased on pannud mind tihtipeale imestama oma suurepärase külalislahkuse ja hingesoojusega. Vastuvõtt on suurepärane!

Selline oli minu esimene kogemus ultramaratonil Venemaal. Kokku on see minu kolmas ultramaraton. Enne seda olen läbinud paar korda 100-km ultramaratoni Eestis Võrumaal Haanjas.

Meie lugupeetud jooksjatele soovin palju kordaminekuid jooksuradadel sel sügisel üle kogu maakera!

Lugupidamisega,

David Arutyunyan Tartust.