Maratonijooks sisaldab endas kindlasti teatud mõttelaadi, maailma mõtestamist ning eesmärke. Mäletan oma esimest maratoni. Eesmärk oli jõuda lõpuni. Lubasin kodus, et rooman kasvõi kõhu marraskile, aga lõpetan. Lõpetasin. Peale seda on olnud mitmeid erinevaid eesmärke: joosta kuni kordub stardinumber (number 8 all olen startinud maratonile nüüdseks kogunisti neli korda!), joosta täis oma vanuse arv maratone 35-ndaks sünnipäevaks (ei õnnestunud, 35 maratoni sai liiga vara täis). Ja viimati sihiks võetud suurem verstapost: tähistada oma sünnipäeva hoopis maratonijuubelit 50-ndat joostes.

Aasta 2013 alguseks oli selge, et eesmärgi hoidmiseks tuleb strateegiat muuta. Selle aasta peale jagub vaid 6 maratoni. Järelikult, kui rohkem ei saa, teen vaid selliseid, mis on rohkem kui raja läbimine asfaldil. Googeldamise tulemusena langes otsus nelja Eesti ja kahe välismaise jooksu kasuks: Laulasmaa Ultra, Rõuge, Nuuksio Classic Soomes, XT RunEst maastikumaraton, Glencoe Šotimaal ja Haanja100.

Planeerimist Glencoe maratoniks alustasin varakult mitu kuud ette. Kuna Ühendkuningriikides toimuvatel jooksudel on oht, et lubatud registreerujate arv saab kiiresti täis, siis olin kirjas juba mitu kuud varem. Ehkki osalustasu oli üle 60 euro, on see selliste sõitude puhul väike osa kuludest ja seega on kasulik ühendada sõit sihtkohas ringi vaatamisega. Leida oli vaja parim kombinatsioon lendudest, ööbimistest ja kohapealsest ringi liikumisest.

Kuigi 2012 lendas Ryanair Tallinnast ka Šotimaale, siis 2013 seda liini käigus polnud. Valisin lendamiseks Tallinn-Manchester. Samas muidugi Manchester pole üldsegi mitte veel piisavalt põhjas. Seega tagasilennuks avastasin, et Ryanairiga saaks mõistliku hinnaga ka reisi Edinburgh-Skavsta-Tallinn.

Ööbimiste leidmisel on minu arvates Inglismaal-Šotimaal kodumajutuse valik parim hinna-kvaliteedi suhe. Ringi liikumiseks osutus valituks Hertz eripakkumisega rendiauto. Rool küll valel pool ehk inglise moodi, aga mul juba varasemastki kogemusi, ja nii vabadus kõige suurem.

Võistluse info veebi-leheküljel www.glencoemarathon.com kippus olema pigem veidi kehvasti kajastatud. Siiski selge oli kus on stardi ja finišipaik ja kuidas saada starti. Start oli ette nähtud ajaloolise Glencoe küla lähistelt, rada ajaloolisel klanni-sõdalaste teed mööda ja finiš Fort William-i lähedal Suurbritannia kõrguselt teise mäe Glen Nevise jalamil.

Võistluse ajaks seadsingi end sisse Fort Williami ühes kenas B&B-s. Eelõhtul üritasin üles leida ka pastaparty toimumise asukohta, aga kahjuks veidi lahja kodulehe info tõttu ei leidnud kohta üles. Hiljem selgus, et siiski otsitud kohast vaid paarisaja meetri kaugusel. Aga selgeks sai vähemalt, kus oodata järgmisel hommikul kell pool kaheksa bussi.

Et ilm Šotimaa mägedes on oktoobrikuus kiiresti muutuv, siis riietuse ja varustuse suhtes olid hoiatused karmid: valmis tuleb seljakotti panna varuriided nii paduvihma, kui lumesaju jaoks. Lisaks tuli arvestada rajalevõetava juures ka metsikus looduses toimuvale üritusele omase joogipunktide hõredusega ja kanda kaasas geeli ja joogi varud. Omapärane nõue oli veel, et vile peab kaasas olema. Selleks, et vajadusel päästjatele endast märku anda.

Võistlushommik oli siiski üsna kena. Sooja oli 15-16 kraadi ja pilves, kuid sajuta.  Buss oli õigel ajal kohal ja stardipaika jõudmine lihtne. Stardipaik igati väiksemat sorti üritusele omane: stardikaar, numbrite väljastamise telk ning laud, kus osalejatele veel jooksueelselt High5 jooki. Nagu seljakotist vähe oleks, anti stardimaterjalidega kaasa kohe ka kena kollane osaleja t-särk.

Start anti kell 9. Ehkki algus oli sileda maa mehe jaoks kohe väljakutseid esitav, oli see vaid piki mägedevahelist kuru. Meenusid sõbrad samal ajal Paide-Türi jooksule minemas. Nende distantsi tõusumeetrid olid mul juba esimesel miilil ilmselt juba mitmekordselt võetud. Ja see oli rajast üks lihtsamaid osi!

Teadsin raja profiilist eelnevalt, et ametlikult on tõusumeetreid 1608 ja suuremaid tõuse kaks: esimeses pooles ka kohalikesse aukartust tekitav „Kuradi Trepp“ ja peale 23 kilomeetrit oodatav teine peaaegu võrreldav tõus.

Jõudes 10-le kilomeetrile imestasin juba, et see kuradi trepp nii vara algab! Aga ei olnud alanud. See oli lihtsalt tõus mäekurust välja. Peale seejärel soise ala läbimist, kus nii mõnigi uljam leidis end üle põlve mudast, tuli tegelik tõus. Vaikse sammuga mööda serpentiinina kulgevat kivist ja vesist matkarada üles ja teiselt poolt mööda parasjagu ohtlikku laskumist alla.

Lõpuks ometi 22km kontrollpunkt Kinlochaven! Siin võetakse rajalt maha, kui nelja tunniga esimest poolt pole läbinud. Minu aeg seal oli 2 tundi ja 38 minutit. Ja siis järgmine tõus. Veidikene laugem ja metsasem, kuid peale eelmist võttis ikkagi isegi pigem rohkem hinge kinni. Heaks kosutuseks said puhta, täitsa joogiks kõlbuliku veega kärestikulised mägiojad.

Enne lõppu tuli suurem piki mõnevõrra lihtsamat rada laskumine. Väikeste tõusu eranditega. Ühtegi väiksematki tõusu enam jooksuga ei tahtnud võtta, aga tempo oli siiski olukorda arvestades mõistlik. Nii jõudsingi finišisse 5:48:57. Võitjale kaotasin üsna täpselt 2 tundi ja koht 75-s 103-st jooksu lõpetajast. Olles vaid 10 minutit aeglasemalt kui Soomes Nuuksi Classicul, võin tulemusega täitsa rahule jääda. Samas elamused, vaated ja eestlase jaoks eriline loodus on eriline lisaväärtus ja nauding. Ja muidugi lõpetuseks pandi ka kena puust medal kaela.

Nagu mu õde tabavalt mu jooksuplaane kommenteeris: kõigepealt jooksed mäe peal ja siis mäe all. Mäe peal sai joostud. Vastab tõele, et järgmine erilisemat laadi jooks on juba planeeritud ja kirjas. Selleks on 15-ndal veebruaril keset Saksamaad soolakaevanduses 500 meetri sügavusel toimuv Kristallmaraton. Vahepealne 49-s on plaanitud  Haanjasse.