“Hiiumaa maraton” - see kõlab peaaegu nagu “Gröönimaa maraton” või “Fääri saarte maraton”. Hiiumaa on ju puhas eksootika.  Väisasin seda kanti viimati 1997.a. peale mida olen vähemalt kahekümnel korral Saaremaale sattunud, kuid Hiiumaale mitte kordagi. Nüüd aga klammerdus too jooks just selle sõna “Hiiumaa” pärast takjana minu jooksukalendrisse.  Teiseks põhjuseks toda maratoni joosta oli soov proovida kuidas minu maratonitreeningutest nõrgestatud organism võtab vastu kaks 42km pikkust jooksu vaevalt kahenädalase vahega – eelmise maratoni läbisin 20. mail Riias. Ehk siis Hiiumaa maraton andis väikese võimaluse inimkatsetusteks omaenda kehaga – pole ju paha põhjus?

Hiiumaa maratoni koduleht on Eesti maratonide seas üks eeskujulikumaid – lehel on toodud kogu oluline info registreerimisest rajakaardini.  Hiiumaa maraton on nn. edasi-tagasi maraton, s.t., kõigepealt jooksed 21km ühes suunas, siis pöörad otsa ümber ja oled sunnitud sama rada mööda tagasi jooksma. Start antakse Kõpu tuletorni kõrvalt, mis tuletornidele iseloomulikult paikneb kõrgemal künkal (kohalikus murdes – mägi).  Seetõttu on maratoni esimesel kilomeetril mõnus langus.  Maratoni veebis on presenteeritud vaid esimese 21km rajakaart, mis jätab maratonist endastki väga ahvatleva mulje – allamäge maraton!! Alles hiljem hakkad sa mõtlema, et maratoni teine pool tuleb sedasama rada mööda tagasi joosta ja kõik need mõnusad langused muutuvad vastikuteks ja väga vastikuteks tõusudeks. 

Regimine ja kohalesõit
Välismaratonidele iseloomulikult on registreerimismaks (kuni 20 Eesti eurot) vaid üks tilluke osa kogu jooksuga seotud kulutustest (lisanduvad ju veel majutus, laevapiletid, suveniirid, jms).  Panin oma nime kirja alles 30. mail, mil olin kindel, et suudan maratoni 2. juunil ka läbida.  Seejärel praamipileteid broneerides selgus, et kõikvõimalikud e-piletid on juba otsas ning järgi on vaid päevapilet, mis annab sulle õiguse seista autode tavasabas ja loota, et ehk mahud sa ka praamile.  Küll oli võimalik osta e-pilet reede õhtul kell 17.30 väljuvale Saaremaa praamile.  Seetõttu otsustasingi kasutada võimalust külastada samal nädalavahetusel kolme Eesti saart – sõita praamiga esmalt Muhku, seejärel autoga edasi Saaremaa põhjatipus paiknevasse Triigi sadamasse, kust praam viis edasi Hiiumaale Sõru sadamasse. Tühised kuus tundi peale kodunt väljumist olimegi jõudnud oma majutuskohta Hiiumaa lääneserval, ca 10km Kõpust edasi arenenud maailma suunas.  Muidugi oleks võinud valida ka pooletunnise mugava lennu Tallinnast Kärdlasse, kuid siis oleks jäänud kogemata kogu see pikk sõit, mis teebki Hiiumaast nii kättesaamatu ja eksootilise koha.

Maratoni start anti kell 12 Kõpu tuletorni kõrvalt koos poolmaratoni ja rahvajooksu startidega.  Maratonile oli end kirja pannud 47 jooksjat, teiste seas ka 77-aastane Eino Tolga (kes oli küll maratoni sunnitud peale poole distantsi läbimist katkestama).  Ma ei mõista küll korraldajate soovi stardipauk alles siis anda, kui kõht on jõudnud ikka korralikult tühjaks minna, s.t., jooksu start oleks julgelt võinud olla 10 või 11.

Eesti väikemaratonide üks võlusid on selles, et need on väikesed – seal joostes on tunne nagu oleks sa üks neist vähestest Eestis, kes on võimelised maratoni jooksma. Isegi kui sa tegelikult paikned Eesti kõigi aegade maratoni edetabelis teises või kolmandas tuhandes. . . Olles enne jooksu vaadanud stardiprotokolli tekkis lootus, et kui hea itsiga minema panna, siis on lootus finisheerida esimese kümne seas. 

Jooksust
Algtempoks valisin 5:00-5:05 min/km, millega maratoonaritest suutis ainukesena kaasa minna Ülle Kummer-Leman. Teised jooksjad olid valinud kas aeglasema või siis kiirema algtempo. 

Ilm oli tüüpiline Eesti suveilm – 8-9 kraadi sooja ja kerge vihmasabin. Kuna maratoonar külma ja vihma ei karda (vähemalt mitte niipalju kui jooksja põlve, venitamist või jõuharjutusi), siis otsustasin joosta lühikeses riietuses (nagu enamik jooksjaid).  Vihm aga ei lõpetanud sadamist vaatamata minu lühikesele riietusele. Oli tunne nagu oleks sa kergelt katkise dushi all, kust igast august küll vett ei tule, kuid vesi ei lõpe ka otsa ning soojaveeboiler ei tööta.  

Sõrmed, mida joostes rusikas hoidsin, ei läinud peale 30-ndat kilomeetrit enam korralikult sirgeks ning katse geelipakendilt korki maha saada oli määratud luhtumisele.  Üritasin pakendisse hammastega auku sisse närida, kuid sõltuvust tekitavat geeli õnnestus sealt kätte saada vaid tilgake.  Käekarvade peale tekkisid tasapisi väikesed jäised veemullid, mis meenutasid raheterasid, kuigi tegemist oli ilmselgelt ainult veega.  Teeservas kogunes vesi lompidesse ning peatselt tõmbusid lisaks kätele krampi ka vettinud tossudes olevad varbad.

Külmas ja vihmas jooksmise ainuke pluss oli see, et see sundis sind pidevalt edasi jooksma, kuna jooksmine oli ainuke võimalus natuke sooja saada.  Peale 35-ndat kilomeetrit hakkas kahenädalatagune Riia maraton jalgades tunda andma ning ajutine käimine oli möödapääsmatu.  Lõpetasin ajaga 3.37 ja kopikad, kohaks 11.

Hiiumaa maraton oli esimeseks jooksuks kus ma ei suutnud finishijoont ületades käsi pea kohale tõsta. . .

Finish!
Kui muidu on tavaks medal finishis peale mõned meetrid kõndimist kaela saada, siis seekord oli suunas teadustaja sind vihmamärjana sekretariaadi laua taha, kus siis vihmavarjus istuv korraldajatädi sulle medali, supitalongi ja muud nodi (Hiiumaa maratoni tutvustav broshüür – no mida ma sellega peale jooksu enam teen?, Kõpu tuletorni raamat, Reigi õpetaja audioraamat) andis. Tahtmatult tekkis seos nõukaaegsete poodidega, kus kaupa pidid leti taga seisva kassamuti käest küsima.  Raamatutele oleks eelistanud spordijooki või kuuma kohvi rajal.

Soe supp kulus peale jooksu küll marjaks, kuigi supi kõrvale antud suitsulesta nende näppudega süüa polnud võimalik. Kerged külmavärinad igatahes ründasid veel tund aega peale sooja dushi all käimistki ning lõplikult üles soojenes organism alles õhtuse sauna järel.

Kokkuvõtteks
Mul on siiralt hea meel, et sellistes looduskaunites kohtades nagu Hiiumaa korraldatakse maratone. Kogu Hiiumaa on ju nagu üks suur Lahemaa Rahvuspark, kus vaadata on palju -- Ristimägi, Rebasemägi, Eiffeli torn, kõiksugu tuletornid, jne. Maratonirada kulgeb küll mööda asfalti ehk sa saad loodusest nn autosõitja mulje, kuid linnamaratonidest teistsuguse elamuse saad siiski.  Loomulikult võiks mõelda võimaluse peale vähemalt osa jooksust suunata rohkem metsavahelistele radadele või siis mereäärsetele teedele, mis võimaldaks seda ilusat loodust veelgi rohkem nautida.  Rada muutus ka pikapeale üksluiseks, kuna erinevalt Mulgi maratonist jäi teele ainult paar majakest ning mitte ühtegi suuremat külakest. Võib olla seetõttu (kuigi ilmselt mängis olulist rolli ka ilm) nägin mina raja ääres vaid kolme inimest jooksjatele kaasa elamas (ei arvesta pealtvaatajate hulka korraldamisega seotud inimesi), kes sulle suitsukala, leiba ja hapukurki pakkusid.

Joogipunkte oli päris palju, iga 3-4 km järel, kuid mida ei näinud oli spordijook.  Samtui oleks sellise ilmaga külma vee asemel heameelega sooja kohvi, teed või puljongit joonud, kuid seda polnud ette nähtud.  Rada on üsna kiire ning suuri künkaid (peale lõputõusu) tee peale ei jää.  Ehk – tegemist on sellise igati keskmise Eesti maratoniga, mille suureks plussiks on Hiiumaa loodus, kuid kui sa juba ühel aastal seal käinud oled, siis praeguse korralduse taseme juures tekib paratamatult küsimus – kas järgmine aasta ka minna sinna või joosta mõnel välismaratonil?