Sõnad „trail running“ tõid seni silme ette mõne väljamaise jooksuajakirja kaanefoto – modellimõõtu naine kerge sammuga kaamerasse naeratades mööda rohelisi aasasid jooksmas. Kolmepäevane Rootsi rannikul toimunud IcebugXperience andis sõnadele „trail running“ küll täiesti uue sisu.  Kuigi sõna „trail“ tähendab otsetõlkes rada või metsarada, siis IcebugXperience näitas, et vahel joostakse ka seal, kus puudub igasugunegi rada.  Ka sõna „running“ oli tol võistlusel aeg-ajalt üleliigne – selle asemel oleks julgelt võinud kasutada mõnda turnimisega haakuvat sõna.

IcebugXperience on kolmepäevajooks, mida korraldab (just nimelt korraldab, mitte ei sponsoreeri) maastiku- ja orienteerumisjalatsite valmistajana tuntud Rootsi firma Icebug.  Firma ise sai alguse juba 14 aastat tagasi, jooksuvõistluste korraldamiseni jõuti alles mullu.

Võistluse kogupikkus on umbes 73km.  Miks umbes? Sest, esiteks, kui jooksurada teeb maastikul samasuguseid siksakke nagu mõni peolt naasev noormees pühapäeva varahommikul, ei näita ükski GPS päris täpset vahemaad.  Distantsi mõõtmine sellisel maastikul on suur väljakutse. No kuidas sa mõõdad rada, mis vahel liigub 45-kraadise nurga all mööda erinevat pidi maast punguvaid suuri kive mööda mäkke.

IcebugXperience’i esimene etapp oli niisiis ca 29km pikkune ning see number ei tekitanud vähemalt minus enne starti mingit aukartust.  Mitukümmend maratoni seljataga, 29km ju oluliselt väiksem number kui 42! Maastikujooksu kogemus mul muidugi puudus, kui kõrvale jätta iga-aastane Kõrvemaa Kevadjooks ja kaheksakümnendatel viiendas klassis läbitud orienteerumisvõistlus.

Esimene etapp koosnes kahest osast.  Esmalt tegime Bohus-Malmön-nimelisele väikesaarele 10 kilomeetrise ringi, misjärel ülejäänud 19km ootas ees juba mandril.  Saarelt mandrile ei viinud ühtegi silda, küll aga praamid, mis väljusid iga poole tunni tagant.  Sadamasse jõudes toppisid oma SI-kiibi lugejasse ehk siis sinu aeg pandi praami väljumiseni seisma. Peale seda, kui olid praamiga mandrile jõudnud, pandi sinu aeg uuesti käima. 

Selline korraldus andis vähemalt teoorias teatava võimaluse taktikalisteks mängudeks – kui jõuad sadamasse vahetult peale eelmise praami väljumist, saad kuni pool tundi puhata. 

Plaan oli jõuda esimese praami peale ehk läbida esimene 10km ca tunni ajaga. Plaan läks loomulikult vett vedama.

Peale esimest 500m suunati jooksjad graniidisegusele kivimaastikule, mis tõi paratamatult silme ette kivikarjääri.  Aga mitte sellise, kus kivid on maa seest välja kougitud ning järel vaid suur auk, vaid sellise, kus keegi on dünamiidiga graniiti üritanud lõhata ning seeläbi kogu maastiku erineva suurusega kivimürakaid täis paisanud. 

Võistluse tutvustuses oli seda lõiku kirjeldatud „you will pass nice beaches with smooth granit slabs.“

Nice beaches, yeah . . .

Vahel viis rada mööda kive allamäge, vahel ülesmäge.

Jooksusamm oli seetõttu vahel vaid 10cm pikkune tippimine, vahel aga 1,5 meetri pikkune hüpe. Sellele lisaks oli väga raske leida horisontaalset pinda, kuhu jalg asetada – kivid ei ole ju kuubikud, isegi mitte kapitalistlikus Rootsi Kuningriigis. Vahel pidi jala asetama väljapoole kaldu, vahel sissepoole kaldu.  Kivide asetusest tingituna muutus jooksmine aeg-ajalt hüppeks vasakule või paremale, vahel sai jooksmisest turnimine-ronimine kivi otsa või sealt alla.

Jooksurada oli märgistatud roosade lindikestega, mis asetsesid vahel mõne, vahel mõnekümne meetrise vahega.  Seetõttu oli alati võimalik valida endale sobiv jooksurada. Kas joosta näiteks läbi kividevahelise kanarbiku, mille all vesi või proovida hüpata-joosta väikese ringiga mööda kive.  Esimese kümne kilomeetri jooksul oli loomulikult ka kõvakattega teed, nii umbes kilomeetri jagu.

Sadamasse jõudsin ajaga 1.10. 

Praamilt väljudes muutusid kivid mõnevõrra siledamaks ja metsad tihedamaks.  Rada viis mööda metsaradu, kus üks juurikas ajas teist taga.  Juurikale astudes oli oht libastuda või komistada, eesolevatest jooksjatest väga mööda ei saanud, kuid ei saadud ka sinust mööda.  Aeg-ajalt jäid rajale kinnised sulud ehk siis okastraataiad jalgväravatega.  Tegid aiani jõudes värava lahti, astusid sammu paremale, ühe sammu edasi ja ühe vasakule ning olidki jälle jooksurajal. Eks selline siksaksulg oli mõeldud rohkem loomade takistamiseks, kuid sobis väga hästi ka jooksjate takistamiseks.

Kõik see ajas pulsi sama kõrgeks kui klassikalist maratoni joostes, kuigi kilomeetri keskmiseks tempoks oli vaid 7 min/km.

29km sai lõpuks läbitud ajaga 3 tundi 18 minutit ja 42 sekundit.  Olin selle tulemusega 115 jooksja seas 49. kohal, kiireim jooksja võitis mind ca tunniga.  Rada oli võimalik läbida ka kõndides, kõikidest kõndijatest olin ma sel korral kiirem.

Kogenud jooksjad ütlesid esimese etapi kohta „väga tehniline“, ise ütleks „väga raske“, kuigi ega sõna „tehniline“ väga vale polegi – nõudis ju juurikatel-kividel jooksmine korralikku tehnikat, metsas eemaldusid seetõttu orienteerumiskogemusega jooksjad minu eest sama kiiresti kui okse joodiku suust.  Siledal maal oli vahekord õnneks vastupidine.

Teine etapp oli juba lühem, nii ca 24km ning „mitte nii tehniline“. Kivid olid natuke siledamad, tõusumeetreid oli 653 asemel 345 ning horisontaalset jooksmist märksa rohkem. 

Teisel päevale lisas mõnusat vürtsi öösel sadanud paduvihm. Vihm tegi kivid libedaks ja kanarbikulombid sügavamaks. 

Õnneks oli mul nii esimesel, teisel kui ka kolmandal päeval piisavalt nutti jalga panna just maastikujooksuks mõeldud Icebugid.  Ega siis jooksu nimi ilmaasjata IcebugXperience pole.

Jalg jäi pidama just nimelt seal, kus sa selle maha panid, jooksurada valides ei pidanud muretsema kuhu sa oma jala järgmisena asetad.

Oli ka neid jooksjaid, kes üritasid rada kergete linnajooksusussidega läbida. Üritasid.

Öösel sadanud vihm lisas jooksule täiendava mõnufaktori.  Kaljumaastikust metsamaastikule siirdudes oli rada muutunud eesjooksjate mõjul üsnagi poriseks.  Algul oli mõte hüpelda kanarbikulompidest vasakult ja paremalt mööda, ent ühel hetkel tuli lomp liiga kiiresti ja – vajusidki läbi lombi põlvini mutta. Mõnus? Mõnus!!

Edasi viis samm juba otse läbi kõige porisema-vesisema raja ning see oli kõige nauditavam osa võistlusest.  Asfalditossumehed jäid igatahes seljataha.

Panid jala keset kõige mudasemat lompi nii, et pori pritsis ja tunne oli nagu väiksel lapsel, kes peale vihma lompides hüppab.  Ja kõike seda oli mõnus teha, sest sa teadsid, et läbi vee ja muda leiab toss seal kusagil põhjas korraliku haakuvuse ning sa ei libastu. 

Pärast jooksu pesid Icebugid kraani all mudast puhtaks ja kõik oli jällegi endine. Välja arvatud naeratus, mis oli terveks õhtuks otsekui näole kleebitud nagu Miki-Hiirel või poliitikutel valimisreklaamides. Mõnus! Pori!

Teine etapp sai lõpetatud ajaga 2.23.52 ning kokkuvõttes olin tõusnud seitsme koha võrra 42.-ks.

Kolmanda päeva kohta hoiatati võistlejaid – kuigi pikkust on sel etapil vaid 21km, siis tõusumeetreid tuleb mõnevõrra rohkem. Nii umbes 430. 

Tuligi.  Ca 2/3 kõikidest tõusumeetritest oli sokutatud esimesele kolmele kilomeetrile.

Varasem kividel hüplemine oli andnud väärtusliku kogemuse – sellisel rajal on kiirusest olulisem rütm, see hoiab kokku energiat, mida sul kolmandaks päevaks nagunii enam pole.  Esimesed kaks päeva olid väsitanud ära just nimelt need paremale-vasakule liikumise lihased.  Kuna mul puudus varasemast ka igasugune mitmepäevajooksu kogemus, siis polnud mul aimugi sellest, mis mind kolmandal päeval ees ootab. 

Kolmanda etapi keskel oli jalgades selline tunne nagu oleks keegi keset lihaseid väikese lõkke teinud.  Jalad põlesid ja päästis ainult see, et tegemist oli viimase etapiga.  Kui siis üks joogipunkti-inimene poolel maal ütles, et etapi pikkuseks on mitte 21 vaid hoopis 19 km, siis tegi see rõõmsamaks kui ükski tulumaksutagastus.

Viimane etapp hõlmas nii graniitmaastikku kui metsaradasid.  Meeldejäävaim lõik oli üks raiesmik, kus enne võistlust puid oli langetatud.  Ilmselt oli keegi unustanud puudele järele tulla, kuna need olid lihtsalt jäänud keset jooksurada maha vedelema. . .

Aeg-ajalt pidi muidugi kividest köiega alla või üles ronima.  Mõne järsema koha peale olid õnneks ka trepid ehitatud. 

Kuigi võistlust tutvustav info lubas kõigi kolme päeva jooksul hunnituid vaateid – kogu võistlus toimus ju looduskaitsealal – siis ega väga vaatama ei hakanud.  Kui tõstsid pilgu mõneks sekundiks rajalt, siis oli oht komistada ja kukkuda.  Rada ja seal olevad takistused muutusid ju pidevalt. 

Üks tütarlaps näiteks tegi sammu sellelt aimatavalt rajalt kõrvale, astus rohu sees peituvasse auku ning sai kõige selle mälestuseks jalale paar õmblust. 

Kõikidel jooksjatel oli tegelikult kohustus võtta rajale kaasa nii mobiiltelefon, väike veevaru, miski tuulejope ja plaastrit-sidet.  Ah jaa, vile ka.  Et kui juhuslikult ära eksid, siis saad vähemalt lohutuseks vilistada.  Ükski jooksja tegelikult ühtegi konti ei murdnud, ühel võistlejal tulid peale väikest kukkumist küll kolm sõrme liigesest välja, kuid eks see oli lihtsalt ebaõnn. 

Kolmanda etapi lõpetasin ajaga 1.56.40, taas kord olin suutnud kõik kõndijad selja taga hoida ning tõusin kokkuvõttes 36.-ndale kohale. Koguajaks 7.39.30.

Kõige kiireim jooksja oli minust ca kaks tundi nobedam.  Võistluse võitja Svante Lindgren on näiteks 10km jooksnud 33 minutiga, kuigi oma sõnutsi maanteejooksudest üldiselt hoidub.  Naiste võitja, Jana Bratina kontolt leiab ka 1.23 poolmaratonis ehk siis tegemist pole papist poistega, kes Rootsi loodusvaateid nautima tulevad, vaid ikkagi tõsiste jooksjatega.  Intervjuud Jana Bratinaga võid lugeda siit.

Mis tegi IcebugXperience’i kindlasti senise jooksjaelu kõige meeldejäävaimaks võistluseks, oli vaheldusrikas maastik.  Kõik rajal olnud takistused olid looduslikud – kivid, pori, vesi, libedus, juurikad, puud ja mäed – ja pakkusid mõnusat vaheldust.  Igav ei hakanud kordagi. 

Proovides muidugi seda võistlust hinnata tavapärase jooksuvõistluse mõõtkavas, jään ma mõnevõrra hätta.  Ma ei kujuta ettegi, mida siinsed jooksjad ütleks võistluse kohta, kus juua antakse vaid iga kuue kilomeetri takka, rajamärgistus on suhteliselt olematu, 29km jooksul pole raja servas ühtegi WC-d, distants on leebelt öeldes ebatäpselt mõõdetud, rajal paiknevad lombid ning teeninduspunktides ei pakuta ei hapukurki ega rosinaid . . .

Üllatama pani muidugi fakt, kuidas kohalikud ametnikud lubavad korraldada jooksuvõistluse looduskaitsealal, kuid ilmselt pole see paarsada jooksjat looduse jaoks nii koormav, kui loodus ise – alates paduvihmadest-lumesulamisest ja lõpetades metsas müttavate karudega. 

Kindlasti ei jää minu esimene trail running võistlus minu viimaseks, kuna sealt saadav emotsioon on hoopis teine võrreldes tavapärase asfaldinühkimisega.  Rõõmsaks teeb, et ka Eestis on juba paar-kolm sellist võistlust, kus jooksurada ei kulge alati mööda rada ning see, et jalg saab märjaks, käib asja juurde. 

IcebugXperience toimub täpselt nädal enne Tallinna maratoni, mis muidugi lisab väikese mõnufaktori ka seitse päeva hiljem joostavale maratonidistantsile, kuid – tark ei torma!  IcebugXperience’st võid lugeda Marathon100 lehelt ka siit või siis juba korraldajate kodulehelt.

Nii et -- metsa jooksma!

Kõik fotod: Icebug.