2022.a. oli harrastussportlasena minu senise elu parim aasta: parandasin isiklikke rekordeid nii maratonis kui poolmaratonis ning poolpika triatloni läbisin esmakordselt kuuest tunnist kiiremini. Hooaja lõpuks kvalifitseerusin isegi Bostoni maratonile, millest ei osanud ausalt öeldes unistadagi. Tulemused muutis eriti magusaks see, et olen ju 50ne, jooksnud juba 17 aastat ning omast arust oma rekordid juba ära jooksnud. Tegemist oli täiesti ootamatu kingitusega. Taevamanna. Oujee!

2022. aasta algas sitasti. Jaanuaris tõmbas jää joostes jalad alt, mõlemad jalad liikusid erinevates suundades, otsekui luik, haug ja vähk Krõlovi valmis. Luik pani vasakule plagama, vähk paremale, haug jäi õnneks paigale. Ülikoolis arstiteadust tudeerinud inimesed oskavad ilmselt paremini öelda, mis juhtus, kuid lihtsustatult need kohad kus jalg muutub kehaks olid valusad. Reie lähendajate kinnituskohad, kõõlused, jms.

Tegin kuu aega jooksupausi, külastasin füsiot (kes soovitas erinevaid harjutusi), kuid jätkasin kõndimisega. Liikumine ravib ju ikka vigastust, vähemalt nii palju olen senise eluga õppinud.

Teine kuu möödus jooks-kõnniga, treeningute juurde naasmine oli väga konservatiivne, kuna soov oli valust lahti saada nii, et vigastus ei jääks naha alla pikemaks majutuma. Ega mu keha pole mingi airbnb.

Suveks saingi hädadest lahti, elu oli lill, jooksmine mõnus.

Sügisel hakkas hirm: 2023.a. ootab ees Ironman ning kuigi 3,8 km peaks isegi konna ujudes kahe tunniga tehtav olema, siis 180 km ratta seljas vajab senisest natuke rohkem ettevalmistust. Mullu sõitsin ju kogu ettevalmistusperioodi jooksul rattaga 180 km.

Niisiis hakkasin valmistuma, treeningnädalasse mahtus kaks jooksu-, kaks ujumis- ja kaks rattatrenni. Mõnus tasakaal. Sai natuke kõike proovida. Joostes ja ujudes töötavad erinevad lihased ning rattasõit paneb jalad samuti teist moodi liikuma. Erinevate alade vaheldumisi harrastamine on ju hea, koormus ei muutu ühekülgseks, mis vähendab vigastusohtu.

Oligi hea, kuid ilmselt tõstsin koormust liiga kiiresti. Needsamad kõõlused hakkasid peale ühte nädalavahetust valutama. Laupäeval sõitsin pukil 2 tundi, hea ja rahulik sõit oli, Zwiftis, kusagil Londonis, kõik lehvitasid ja viskasid pöialt. Olin isegi ühest lätlasest kiirem. Pühapäeval jooksin 21 km, Tallinnas, Järvel. Keegi ei lehvitanud, kuid ikkagi oli mõnus. Järgmine päev olidki reie lähendajate kinnituskohad valusad.

Vigastuse esimene faas on ikka selle eitamine ja arvamine, et kõik läheb ise mööda. Arvasin minagi. Jätkasin vaikselt trennidega, koormusi vähendasin küll 2-3 korda, treeningute arvu nädalas samuti. Ei läinud mööda. Hoopis kolm nädalat läks mööda.

19. novembril jõudsin lõpuks spordiarsti juurde. Ega ma isegi täpselt aru saanud, mis viga on, loodetavasti siis spordiarst vähemalt sai. Hiljem diagnoosist lugesin sõna „entesopaatia“, mis kõlab samuti nagu mõnest valmist. Arsti soovitus oli jätkata treeningutega, jälgida koormust ning rääkida füsioterapeudiga. Sel korral palja rääkimisega ei piirdunud. Füsio soovitas nimelt harjutusi, mis olid väga tuttavad, osad olid täpselt samad, mis aasta alguses oli soovitatud. . . Oleks ikkagi varem pidanud seda tegema, kuid kes see ikka viitsib mingeid vastikuid harjutusi teha.

Detsembris üritasin harjutuste tegemisse sisse elada, jätkasin lühemate jooksude, rattatrennide ja ujumisega, kuid ei läinud palju paremaks.

Jaanuar on uusaastalubadusteks väga hea aeg, lubasin minagi, et teen aasta esimesel kuul treeningpausi. Ei tee ühtegi jooksutrenni. Ühtegi rattatrenni. Ühtegi ujumistrenni. Keha peab muidugi liikuda saama, mistõttu otsustasin kõndida. Poodi, mis asus 2,5 km kaugusel, läksin jala. Teise poodi, mis asus 3,2 km kaugusel, läksin samuti jala. Raamatukokku, mis oli 4,5 km kaugusel, samuti kõndisin. Aasta esimesel kuul koguneski keskmiselt 10 km kõndimist päevas. Väga hea aeroobne koormus, vundamendi ladumiseks eriti.

Jätkasin füsio soovitet harjutustega, keskmiselt 3 korda nädalas, korraga pool tundi. Samuti venitusharjutustega. Valu, mis oli alguses rohkem tuntav reie lähendajate kinnituskohtades muidugi ka iga päev liikus. Liikumisaasta ikkagi. Kord olid valusamad reie tagakülje kõõlused, seejärel miski närv kusagil tuharas, kuid tasapisi läks seis paremaks.

1. veebruaril tegin esimese ujumistrenni. Nägu läks juba basseini vaatamisest naerule. Ohsaa! Liigutused olid ka õnneks meeles. 2,5-3 km asemel ujusin 1,2 km. Selle ajaga sai kehagi vaevu märjaks, kuid jäin endale kindlaks – ei uju rohkem, kuigi tahaks. Järgmisel nädalal lisan 300 meetrit, ülejärgmisel veel 300. Esimese jooksu teen kõnd-jooksuna. Esimese rattatrenniga ootan natuke veel. Ei hakka uuesti saatust narrima.

Miks ma sellest kirjutan? Ikka selleks, et vigastustest ja nendest üle saamisest kirjutatakse liiga vähe. Äkki keegi paneb siit midagi kõrva taha. Mina näiteks panin selle, et kui füsio soovitab harjutusi, tuleb neid teha.

Mis minu puhul kõige paremini toimis? Esmalt loomulikult aeg, 8 nädalat läheb ikka aega, et sellisest jamast lahti saada. Ega ma muidugi hetkel täiesti kuival maal veel pole, kuid vähemalt on nina vee peal. Teiseks, ekstsentrilised harjutused ja venitamine. Kolmandaks, rahulik liikumine ehk kõnd. Ained peavad vahetuma ja keha liikuma.

Millest selline jama, mida võiks ilmselt nimetada ka kõõluste ülekoormuseks, alguse sai? Ilmselt aastatagusest kukkumisest. Ent kui natuke sügavamale kaevuda ja mõningaid uuringuid lugeda, siis lõplikku tõde selliste vigastuste juures pole veel kokku lepitud. Üks huvitav artikkel väitis: „Ülekoormustendopaatiate etioloogia, patogenees ja krooniliseks muutumine on ikka veel paljuski ebaselge. Senimaani ei ole isegi teada, kui suur roll on koormusel endal nende kaebuste tekkes.“  Kui isegi spetsialistid ei oska öelda, mis asja põhjustab, siis ei oska seda minagi öelda. Tuleb lihtsalt jälgida keha. Ja vahel asja mitte hingega aga mõistusega võtta. Sest lõpuks nõutakse kõik võlad sult sisse.