Teie ette astub inimene, kes on teile kindlasti hästi tuttav, sest ta oli igas klassis. Võib-olla ta oli lihtsalt teie klassikaaslane, ehk teie sõber või hoopis teie ise oletegi see inimene?

Mul oli alati koolis kõik eeskujulikult pähe õpitud, kodutööd tehtud ja õigeks ajaks esitatud. Kuulasin alati õpetajaid, isegi siis kui igav oli, kurvastasin “nelja” pärast ja käisin nurumas, et õpetaja lubaks nelja parandada. Koolis osalesin kõikidel luulekonkurssidel, üritustel ning kõikvõimalikel olümpiaadidel.

Mida aga ei olnud minu elus kooliaastatel, on sport. Tähendab, tunnis, loomulikult, tegin kõik, mis vaja, kuid spordivõistlustele mind siiski ei kutsutud. :) Peale kooli lõpetamist (otse loomulikult kuldmedaliga), ma spordi peale tükk aega ei mõelnud. Ometi saabus see kriitiline hetk elus, mil mõtled, et nüüd vist peab veidi spordiga tegelema. Hakkasingi jõusaalis käima ja jooksma, seejärel kõikvõimalikel jooksuvõistlustel osalema, kus jooksin peamiselt kuni 10 km distantse. Eelmisel aastal jooksin kokku 21 üritusel! No mulle lihtsalt meeldib see põhimõte, et medali saamiseks ei pea 12 aastat koolis rügama. :)

Projekti raames sain FB Jooksmine tiimi Kaupo treeneri käe alla. Ma pole kunagi varem treeneriga tööd teinud. Treener on minu jaoks jooksu guru, mu jooksuteekonna valgustaja, Õpetaja - kuidas ma saan teda alt vedada? Kindlasti mitte! Ja hakkadki tegema kõik, mis sinu plaanis kirjas on. Endal peas aina istub: “KÕIK PEAB OLEMA TEHTUD VIIE PEALE”. Kui Kaupo on kirjutanud, et peaks treenima 4 või 5 korda nädalas, siis niimoodi teengi: üks nädal 5 trenni, järgmine ainult 4. Kuid trennide arv ei ole kindlasti suurim väljakutse minu jaoks. Minu jaoks suurimaks väljakutseks on just trennide kvaliteet. Peas alati liiguvad igasugused mõtted: “Kas ma tegin täna kõik piisavalt hästi? Kas ma pingutasin ikka korralikult? Äkki võiks paremini teha…”

Tõeliseks nuhtluseks oli pulssi jälgimine; kui sa ei vaata üldse, mis seal sinu ees toimub ja kuhu sa jooksed, vaid mis sinu nina all kell näitab ehk mida pulss teeb. Kui alustad jooksmist, peab jooksma madala pulssiga, kuid minu oma kipus kogu aeg kuhugi esimestest sammudest ülespoole ja vastupidi, kui trenni keskel plaanis seisab joosta pulsiga 150, aga sina jooksed peaaegu kõigest väest ja näed, et kell näitab sulle ainult 135, siis tundub see täiesti tüütu. Alguses trenne oli raske nautida, kuna pidevalt mõtlesin, kuidas õiget pulssi hoida. Kui vahepeal läkski selle pulsiga seoses trenn luhta (plaanis joosta pulssiga 135, mul aga tuli 138), siis kohe tahtsin Kaupo käest küsida: “Kas ma saaksin, palun, trenni uuesti teha? Ma ei taha NELJA!” Kuid kolmanda nädala lõpuks pulss, nagu võluväel näitas iga trenn just neid numbreid, mis vaja.

No mida see meile õpetab? Kõigepealt iga asi võtab aega ega toimu üleöö. Ja nagu Eesti vanasõna ütleb: kes otsib, see leiab. Ja pealegi jooksmine on nagu vitamiinid - peab võtma täpselt nii, nagu on ette nähtud ;)

Minu kõik märtsikuuri vitamiinid on tublisti sisse võetud: 19/19 suurepärast trenni, 171 km läbitud, 25,6 tundi õnnelikuna.

Katrin Männimets

Katrin valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel.