On kaht tüüpi viiemehi: kes osalevad igas olümpiaadis/üritusel/projektis jms, kus kool kas pakub või palub osaleda ja on need, kes mitte kunagi mitte kuskil ei osale. No mina otseloomulikult olin see, kes osales igal pool ja hea meelega. Sellest rääkis ka minu eelmine võistlusaasta, mil võtsin 16 võistlusest osa. Mäletan, et eelmisel aastal oli viis võistluslaupäeva järjest. Tulemused aga ei olnud alati parimad. Paar isiklikku rekordit olid püstitatud hooaja alguses ja seega kõik, rohkem ei tulnud, kuidas ma ka ei üritanud. Minu klubi FB Jooksmine treeneri Kaupo arvates selle põhjuseks oligi see, et neid oli liiga palju, mis ei ole treenimise mõttes hea. 

Sel aastal võtsime rahulikult, seega mais ootas mind KOLM võistlust, kuna ka meie projekti verstapost ehk poolmaraton Narvas oli kohe 1. juunil. Olin põnevil, mis tulemusi ma saan. Ei tohi unustada, et selja taga oli praktiliselt ilma trennideta (vigastuse tõttu) väga pingeline ja stressirohke (magistritöö kirjutamise pärast) aprill. Ning trennidega alustasin mai alguses. Siiski oli lootust. 

Võistlused olid väga erinevad. 

Võistlus nr.1 - Kõrvemaa jooks
Aeg: 5. mai 
Distants: 6 km 
Tulemus: 36’55” (pace: 6’09”) 

Maastik ei ole minu teema. Kõrvemaa maastik on aga pidev üles ronimine ja alla laskumine. Pole kerge. Paras väljakutse, kui meeldib maastikul joosta. Raskuse poolest võib võrrelda näiteks Ülemiste metsajooksuga, mida ma jooksin eelmisel aastal. Ülemiste metsajooksu Pace oli 6’20”, Kõrvemaa jooksul aga 6’09”, kuigi distants oli pikem. Kuigi minu treener Kaupo ütles mitte pingutada, ei suutnud ma seda teha ja ikka natuke pingutasin, sest enesetunne peale traumast taastumist oli üllatavalt hea. Selle jooksu puhul ebatavaline minu jaoks oli just see, et otsustasin joosta ilma ajavõtuta, kuna distants ei ole märkimisväärne ja head tulemust ma ei oodanud. Jäin tulemusega siiski rahule. 

Paar sõna tahaks veel lisada üritusest endast. Kõrvemaa jooksuüritus oli tõepoolest kenasti korraldatud, nii et võis kohe terve perega sinna minna. Parajad distantsid nii hea ettevalmistusega sportlastele kui ka tavainimestele. Lastel oli võimalus joosta 6 km soodsa registreerimistasu ja lisaboonusega Kalevi Mesikäpä šokolaadipaki näol :) Võistlejaid toideti ning neid ootas kuum saun ja kümblustünn, mis on hea boonus võistlusele ja eeldus toredale perepäevale!

Võistlus nr.2 - Rimi Riga Marathon
Aeg: 19. mai 
Distants: 10 km 
Tulemus: 58’42” (pace: 5’48”) 

Teine ja väga oluline võistlus ootas mind Riias. Selle tõttu ei saanud ma Maijooksul osaleda, kuigi see oli juba minu jaoks traditsiooniks saanud ja loomulikult see kurvastas mind veidi. Ootused olid suured, no umbes vähemalt isiklik rekord 55min või alla selle. Võta näpust! Rimi Riga 10km jooks startis kell 12:30 ja Ilmataat otsustas premeerida inimesi sel nädalavahetusel eriti hea rannailmaga, kuhu kuulus ka 26kraadine palavus ja kõrvetav päike. Kahju, et mind rannas ei olnud. Ma olin hoopis stardijoonel, kuid olin elevil ja ikkagi lootust täis, sest Jegor andis mulle nokatsi ja tundus, et see muudab kõike ja lihtsustab elu. Juua lubati anda iga kolme kilomeetri tagant. Teist korda - võta näpust! Esimene joogipunkt oli küll 3. ja 4. kilomeetri vahel, kuid see oli ainuke joogipunkt rajal! Ma ei tea, mis neil sel aastal veega juhtus, aga see oli kohutav piinamine joosta kõrvetava päikese käes pea 7 kilomeetrit ilma veeta. Paar viimast kilomeetrit jooksin lausa meeleheitel, aga siiski ei peatunud. Ei tea, mis aitas, kas mu visa hing või see, et meie buss Riia-Tallinn startis kl 15.00 ja aega ennast haletseda mul lihtsalt polnud.

Täpsemalt Riia jooksust võib lugeda mu instagramist @kmannimets

Võistlus nr.3 - Pae pargi jooks
Aeg: 13. mai 
Distants: 5,1 km 
Tulemus: 26’41” (pace: 5’20”) 

Kolmas ja juba traditsiooniline minu jaoks oli Pae pargi jooks. Pae pargi jooks on üks nendest vähestest jooksudest, mis on tasuta. Juhhuu! Kui kaks eelmist aastat minuga koos osales Jegor, siis sel aastal ta ei saanud, kuna oli Tartus. Tema asemel tulid hoopis minu õpilased (olen muide 11.kl klassijuhataja:) osalema ja see oli imetore! Jälle ootas meid imeline rannailm, kuid (vist) pea 500 inimest loobusid rannas lebamisest ja tulid jooksma. Joosta Pae pargis ei ole sugugi lihtne, kuid seevastu huvitav - rada kõigub kogu aeg üles-alla. 

Jälle jäin isiklikust rekordist ilma, kuid tulemus on parem kui eelmisel aastal, kui ilm oli palju parem, seega progress on. Äärmiselt äge oli muljetada ja emotsioone minu õpilastega jagada!

Lisaksin paar sõna minu "ebaõnnestunud" võistlustest. Ebaõnnestunud ainult sellepärast, et isiklikku rekordit ei tulnud.

Visa hing ei karda ebaõnnestumisi, sest iga läbikukkumine on samm lähemale edule. Seega usun, et liigun õiges suunas. 

Kuid see, mida ma tahan öelda, ei ole seotud eesmärgi seadmise või rekordite püstitamisega. See oleneb inimesest. Mõnele see on oluline ja vajalik ja teisele mitte. Oluline ei ole eesmärk. Oluline on see, et inimene liiguks ja naudiks liikumist ja seltskonda, kes tema kõrval liiguvad või teda toetavad, sest nii tore on teha asju koos. Eestis toimub nii palju LIIKUMIST! Üritusi on igale maitsele ning hea ülevaade nendest on alati Marathon100 lehel. 

P.S. Kui soovid mu trenne jälgida, siis leia mind Stravast või Instagramis @kmannimets