Räägitakse, et aprillikuu on naljakuu, kuid minu jaoks ei olnud aprill üldse naljakas.

Alustame sellest, et märtsi lõpus (täpsemalt siis 30.03 - see ilus kuupäev on ühtlasi ka minu sünnipäev) võtsime mehega minu sünnipäeva puhul ühe pikema 31-kilomeetrise jooksu-matka ette. Eelnevalt, loomulikult, treeneriga nõu pidades. Treener lubas. Jooks-matk oli mõnus. Meil oli isegi sünnipäevakoogi söömise peatus! No mis sa kostad, täiuslik sünnipäev ja täiusliku kuu täiuslik lõpp. Nimelt märtsis ma ei jätnud mitte ühtegi trenni vahele (sellest oli minu eelmises loos kirjas), mille pärast olin enda üle üliuhke.

Aprilli algus ei olnud enam nii täiuslik. Peale seda jooksu tundsin valu paremas jalas. Pole ime, kui sa varem nii palju jooksnud pole, olgu see jooks-matk. Ei pööranud sellele palju tähelepanu. Õnneks paari päevaga läks üle. Aprilli esimesel nädalal ootas meid Jegoriga veel koormustest “Eesmärgiks Tallinna maraton” projekti raames, täpsemalt siis neljapäeval, seega oli otsustatud trennidest puhata. No koormustest oli üks suur pettumus. Mis koormus see on joosta lindil 15 minutit? Ma olen seda tuhat korda teinud! (nalja teen :)

Õnneks ootas mind veel selle sama nädala laupäeval Haapsalu 10-kilomeetrine maanteejooks. Mõtlesin siin: “Vähemalt seal saan ühe normaalse trenni teha.” Meie klubil “FB Jooksmine” on selline traditsioon joosta kevadeti Haapsalu maanteejooksu, et meie treener Kaupo saaks ülevaate, kes mis vormis on. “Jube äge”- mõtlesin mina, - ”igasugused võistlused käivad mulle küll.” Muretsesin veidi minu magistritöö pärast, mis vajas kirjutamist, aga kes see loobub võimalusest isiklik rekord püstitada? (Nimelt eelmisel hooajal 10 km isiklik rekord oli püstitatud mais ja peale seda ei suutnud ma enam seda korrata) No loomulikult, mitte selline oivik nagu mina. Panin ennast kirja. “Tund rohkem või vähem ei tee minu magistritööle midagi, kõik saab tehtud” - mõtlesin mina.

Juba enne võistlust tundsin, et vasaku (heldeke, nüüd on vasak!) jalaga on midagi imelikku. Aga ma ei saanud jätta jooksu jooksmata, seega jooksin. Ja nii see tuli: TRAUMA. Ma isegi ei tahtnud mõelda selle sõna peale, sest no minuga ei saa ju seda juhtuda. Aga siiski… Jalas valu, paistes, hüppeliiges, ülekoormus… Uued sõnad, mida ma varem ei kasutanud.*Nice*

Paar nädalat rahu ja kodus istumist. No mis sa kostad, sellisele oivikule, keda isegi 39-kraadine palavik koolis käimisest ei peatanud, tundub taoline passimise lihtsalt ajaraiskamisena. Kui valutaks veel kaks jalga, siis ehk võiks veel mõista, aga valutab ju ainult üks!

Lootusetus, viha, masendus, kurbus, pettumus (endas), hing räsitud... Passida niisama kodus on raske. Õnneks mul on magistritöö, mida ma pean lõpetama, aga selle kirjutamine ajab juba hulluks ja tahaks mingit vaheldust. Ei saa, istu kodus, jalg üleval, padja peal.

Aprilli kolmandal nädalal oli meie projekti ühistrenn ja tähelepanelik lugeja juba aimab, et ma ei saa jätta sinna tulemata :) kuigi enesetunne ei olnud just kõige parem. Ühistrenni teemaks oli Fartlek, mille käigus kiired lõigud vahelduvad aeglasemate lõikudega. Kogu selle olukorra iroonia seisnes selles, et viiest tulijast kolm oli vigastatud! Katsusin midagi kaasa teha, kuid selge oli see, et 1,5 nädalast ei piisa ja jalg vajab endiselt rahu, mitte kihutamist.

Kiired lõigud ja vigased inimesed ei käi kokku.

Seekord nii, kiired ja vigased…

P.S. Ma ei saa nii kurval noodil lõpetada, seega jagan teiega ka rõõmu. Nimelt sain reedel (26.04) kinnituse, et minu magistritöö pääses eelkaitsmisest läbi, seega on lubatud kaitsmisele. Jalaga on nüüd samuti palju parem (pea kolm! nädalat kodus passimist), rääkimata ilmadest - seda ise näete. Kohe-kohe saan uuesti jooksma hakata. Elu tundub taas ilus!