2011.a. alguse saanud backyard ultra on sisuliselt ilma piirita jooksuvõistlus. Kui tavalistel jooksuüritustel tuleb läbida kas konkreetne arv kilomeetreid (näiteks maratonis 42) või püsida rajal konkreetne arv tunde (näiteks 24 tunni jooks), siis tagahoovi ultra on viimase mehe jooks, mis lõpeb täpselt siis, kui viimane mees enam rajale ei lähe.

Tagahoovi ultral tuleb tunni aja jooksul läbida 6,7 km ja teha seda seni, kuni jõuad. Backyard ultra eile lõppenud võistkondlikel maailmameistrivõistlustel (kus sama-aegselt joosti maailma erinevais paigus) ületati üks tähendusrikas piir, 100 tunni piir.

Selle saavutusega said hakkama koguni kaks jooksjat, belglased Merijn Geerts ja Ivo Steyaert, kes läbisid 101 tunni jooksul kokku 677,26 km pikkuse vahemaa. Tegemist on ka uue maailma tippmargiga, senine oli 90 tundi.

Geerts ja Steyaert lõpetasid võistluse samal ajal, mis sõna-sõnalt antud võistlusformaadi reegleid lugedes oleks tähendanud, et kumbki ei võitnud. Võitjaks on ju alati vaid viimane rajale jäänud võistleja, kuid kui neid on kaks?

Ent peale lühikest konsulteerimist võistlusformaadi välja mõelnud ja seda ainuisikuliselt kureeriva Lazarus Lake’ga, kinnitati mõlemad belglased ultrajooksu võitjateks.

Kokku võttis seekordsetest võistkondlikest MM-võistlustest osa 544 jooksjat 37 riigist, Eesti oma tiimiga väljas ei olnud.