Ilmselt ei ole Los Angelese maraton nii kuulsate killast, et sinna spetsiaalselt minna ja seega satuvad meiekandimehed sinna juhuste kokkulangemise tõttu. Vähemasti läks minuga niiviisi – maraton ja konverents trehvasid just ühele ajale ja nii saigi sealne maraton joostud.

Rada Googles – tuttavad nimed, kas pole?

Enamus maratone algab lihtsurelikule kodulehest ja registreerimisest. Need polnud küll päris tavapärased aga mugavad ja arusaadavad sellegipoolest. Eripärad seisnesid vähemasti minu jaoks esiteks registreerimisel igal sammul tehtavatest müügipakkumistest – neid oli ohtramalt kui kunagi varem kohanud olen. Ja teiseks heategevuse toetamises. Nimelt vahetult enne viimast klikki registreerimise saamisel ilmus loetelu erinevate heategevusorganisatsioonidega, kelle kasuks tasust osake läks. Vähemalt ühe pidi valima. Ja loetelus oli üle saja üksuse kõikmõeldavatel teemadel. Päris juhuslikult oma linnukest ei teinud, ikka üksjagu pidi mõtlema.

Järgmine samm maratonile jõudmisel (kui reis ja ööbimine vahele jätta, mis sel puhul asjasse ei puutu) on expo ehk siis numbri kättesaamine ja mess. Läksin eelmisel päeval natuke enne avamist messikeskusesse kohale ootuses et siis on vähem sagimist. Keskus oli vägev – suurem kui meie Linnahall. Juba hiigelsuures fuajees nägin meeletut saba vonklemas aga kuna see oli natuke eemal siis arvasin selle mõne muu üritusega seotud olevat. Aga ei mitte – vormiriides mees kupatas mu messi väravate juurest sappa seisma. Ajaviiteks lugesin jupikese seisjaid kokku ja silmajärgi kogu saba pikkust hinnates võis seal olla vast tuhatkond inimest. Üsna varsti lastigi meid grupphaaval sisse ja kõik sujus ilma tunglemiseta ja väga sujuvalt. 20 minutiga oli number ja üsnagi rikkalik stardipakike käes. Loomulikult ei saanud muidu majast välja kui pidid messi läbima. See oli küll üsna suur aga sisaldas teatavat pettumust. Ootasin spordivarustust mida muidugi ka oli aga suhteliselt palju oli hoopis igasuguseid toidulisandeid ja muud sellist.

Ja siis „koju“ ettevalmistusi tegema. Kuna Inglitelinna oli tabanud kuumalaine ja igal hommikul teatati järjekordsetest kuumarekorditest (tavapärase 15-20 kraadi asemel oli 33) siis otsustasin aklimatisatsiooniks ette võtta jalutuskäigu maratonitrassil. Panin lühikese dressi selga, võidsin end päikesekreemiga sisse ja kõndisin päikese käes üle 4 tunni. Polnudki kõige hullem, ehkki nägin kahtlaselt lumivalge välja. Veel viimane õhtusöök ja hommikut ootama.

Ärgata tuli varakult – kell 4. Tänu ajavahedele oli see mulle lihtne, nagunii olin juba enne üleval. Kähku tegin kohvimasinas ühe topsitäie kohvi ja teise putru. Hea et see ellujäämisoskus on meis ikka säilinud, sest puder sai hea ja kohvi samuti. Riided selga ja mõned vahetusriided finiši tarbeks kah ehkki arvasin et küllap neid vaja ei lähe. Ilm tõotas ju taas tulikuum tulla! Ja siis bussile et stardipaika jõuda.

Nüüd on paslik öelda mõni sõna Los Angelese linna kohta. Ehkki seal toimub mustmiljoni filmi või seriaali tegevus ei kujuta me ilmselt päris hästi ette. Vähemalt mina küll ei kujutanud. Niisiis täidab see linn ühe kopsaka küngastest-mägedest ümbritsetud oru ja valgub veel üle nende nõlvadegi. Oru läbimõõt on nii piki kui laiuti vast nii 30-40 km. Ja südalinn pole mitte mere ääres, vaid oru tagasopis, merest ca 30 km eemal. Kogu see ala on tihedalt madalaid hooneid täis – rikkamad kvartalid on eramajadega aedlinnad, vaesemad kahe-kolmekorruseliste majadega slummid. Kogu oru lõikavad läbi mõned hiiglaslikud (8 rida ühes suunas) kiirteed, mis on madalamale tasandile viidud. Neid ühendavad tänavatevõrguga kohati kuni viiekorruselised peale- ja mahasõiduteede labürindid. Linn ise on ehtameerikalik ruudustik ida-läänesuunaliste nummerdatud tänavate ja põhja- lõunasuunalisteks avenüüde vahel. Läbi selle ruudustiku lähevad üksikud ajalooliselt kujunenud vabasuunalised bulvarid – Sunset,  Hollywood, Santa Monica ja San Vincente - mis kulgevad kesklinnast mere äärde. Peamiselt neil maratoni rada kulgebki. Algab niisiis kesklinna kõrvalt, teeb seal mõne jonksu hiinalinnas ja kesklinnas ning kulgeb siis mööda ülalnimetatud kuulsaid bulvareid ookeani äärde, kus lõpeb Ookeani avenüül. Start antakse „kõigile pesapallisõpradele tuntud ja kuulsalt Dodgersi staadionilt“. Mina ei ole pesapallisõber ja vajasin järeleaitamistunde jooksu broszhüürist. See on üks vanimaid staadione, ehitatud 1956 aastal kesklinna kõrvale künka otsa „kui Dodgers New Yorgist Los Angelesse kolis“. Siini suurima vaatajate mahutavusega ja ka muinsuskaitse alla võetud. Staadionile endale meil asja polnud aga seda ümbritsevatele hiiglaslikele parklatele oli mahutatud kenasti kogu stardilinnak – 20000 jooksjat koos saatjatega, pakiautod, WC-de linnakud, bänd jms. Ruumi jagus kõigile.

Medal, raske aga armas. Teenitult!

Korraldajate buss tõi mu kenasti kesklinnast starti. Ehkki linnulennul oli sinna vaid umbes 2 km, pidi ligipääsuks tegema suure ringi ja omal jalal võtnuks see rohkem kui tunni. Aga buss oli tasuta ja käis kui kellavärk. Kõik asjaajamised said tehtud ja varakult stardikoridori mindud. Hommik oli üllatavalt jahe, 11 plusskraadi. Päike just tõusis, kui veerand tundi enne põhistarti lasti teele kõigepealt eliitnaised, siis ratastoolid ja siis kõik ülejäänud. Mina olin oma varasema ajaga teeninud austusväärse koha B ehk teises stardigrupis, mis oli kangast vast 15 meetrit taga. Mõned minutid enne starti korjati vahelt tõkked ära ja valgusime vaikselt eliidile kukile. Siiski trügimist polnud. Kõik olid viisakad ja elevil. Stardiks lasti tavapärase paugu asemel mingit kumalist huilgamist, kustki pommihäire kõlanuks. Aga ajas asja seegi.

Kes kõnnib, kes jookseb – ajalimiit oli 8 tundi. Taustaks näha olevatel küngastel on ka kuulus Hollywoody kiri

Niisiis jooksingi. Algus läks mäest alla. Lai tee, kõik meie päralt. Päike tõusmas, jahe tuuleke vastu puhumas. Kallutasin keha ette, ajasin käed küünarnukkidest pisut õieli  ja lasin jalgadel kiirelt käia. Issand kui hea tunne, nagu lendaks! Enamus ilmselt laskumist nii ei nautinud sest „lendasin“ üsna eliidile sappa. Aga tee oli lai, varsti läksid paremad must jälle mööda. Ja langus asendus tõusuga, siis taas langusega. Kaasaelajaid oli palju. Palju oli tehtud plakateid. Enamus küll „Jookse / Tubli / issi / emme“ stiilis aga ka naljakaid nagu „Lõpus saab õlut“ (sai, tuli ainult eraldi tasuta käepael võtta), „jäänud on veel palju“ jms. Kus rahvast koos seal ka tõekuulutajaid – mitut puhku õhutati hinge põrgust päästma ja Jeesust vastu võtma aga leidus ka üks geivastane megafoniomanik. Miilipostidega harjus ruttu (liiatigi võeti ametlikke vaheaegu 5 km tagant ja see aitas ajas orienteeruda) ja esialgne „lendamine“ asendus tavapärase jooksuga.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!

Ilmselt kuuma ilma kartuses pakuti vett ja spordijooki iga miili (1,6 km) tagant. Lisaks oli veel ka omaalgatuslikke vee- ja joogipakkujaid (täiesti korralikke muide) nii et kokkuvõttes sai vett võtta pea lakkamatult. Umbes poole peal oli päike juba täies kuumuses. Siis hakkasin ka vett pähe loopima. Kuna päike paistis tagant ja särk püsis märg ei teinudki kuum liiga. Kartsin energiapuudust ja olin soki sisse libistanud kaks geeli. Ametlikult pigi pakutama ühes punktis u 30 km kuulsat Clif-i geeli (see on USAs nr 1) kuid praktikas anti esimene juba enne poolt kätte. Loomulikult krabasin ühe ja pigistasin sisse. Shokolaadimaitseline, paks nagu kondenspiim ja jube magus. Ääh, kähku vett peale. Polnud suurem asi kogemus. Teine pakuti lubatud kohas ja selle suutsin võtta Razz-maitselise. Päris täpselt ma aru ei saanud kas razz on „punane mari“ või „rabarber“ igatahes maitses see hapult ja oli palju parem kui eelmine … aga pani suulae kipitama. Igatahes olid kodukandist kaasa võetud SIS-i geelid mahedad ja head nagu värske tuulepuhang. Neist esimese võtmisel oli naljakas episood. Astusin rajalt kõrvale ja kummardusin, et põlvikusäärest geel õngitseda. Loomulikult tegin seda raja ääres seisvate ergutajate ees, kellest üks alustas valjuhäälset hüüatust ilmselt teadmises, et ma jään seisma aga poole lause pealt sai aru et midagi muud on teoksil. Igatahes moondus hääletoon ja lauseehitus umbes nii „Jah, sa suudad … võtta sealt soki seest geeli ja panna endale suhu“.

Toidulaud lõpus oli rikkalik. Hästi on näha (st pole midagi näha) taustaks olev udumüür

Niisiis ümbritses katkematu rahvamüür jooksjaid ka kahel pool algusest lõpuni. Ja ergutati-hüüti, et mitte öelda karjuti ka vahetpidamata. Koolid olid saatnud oma „kisakoorid“ kes tantsisid ja lehvitasid. Lapsed sirutasid kätt patsulöömiseks. Kui teises pooles väsimus juba kasvas siis oli see muidugi abiks. Aga päris lõpus, kui mul kütus juba päris otsas oli hakkas ka müra kõrvadele ja tahtnuks nagu vaikust. Igatahes olin juba ca 40 km peale jõudnud. Kumm tühi, tempo langenud, jalad valusad ootasin kohe-kohe rannikut ja ookeanivaadet. Selle asemel jooksin justkui valge vati sisse. Päike kadus, helid sumbusid. Nähtavus taandus vast nii 50 meetri peale – udu! Ilmselt kuum ilm ja jääkülm ookean just nii kokku käivadki. Selle udu seest ujus välja pea kohale kasvav lõpukaar. Tehtud.

Selline pidanuks olema rand, mida kahjuks näha ei õnnestunudki

Meie kõrval pidi olema kuulus rand ja ookean aga need jäidki mul nägemata. Valge sein ja kõik. Ja jahedus! Vast nii 15 kraadi oli selles udus. Alguses oli muidugi mõnus – sain raske medali rinda ja kõndisin pakiautode poole. Teel pisteti pihku nii jooke kui batoone ja banaane. Paraku isu polnud ja juua ka ei tahtnud. Ruttu pakihoidu, et midagi kuiva selga saada. Seal tundus täielik kaos valitsevat – hulk väikest kasvu aasia päritolu tüdrukuid sebis edasi-tagasi, imearmsad nagu meie Luigeõed. Tundus et siit ma oma pakki niipea kätte ei saa aga võta näpust. Kahe minutiga, enne kui küsima jõudsin hakata ulatati minu pakk! Kähku kilejope selga ja busside poole. Mõne selgitava küsimuse peale sain õige teeotsa kätte ja vast nii kilomeetri kaugusel nad ootasidki – kuumas ja päikeses mis pärast udu mõnus tundus. Ja poole tunniga oligi „kodus“ taas. Aega oli täpselt nii palju, et pesta, pakkida ja pisut leotada et siis lennukile tõtata.

Pidu läbi, meeleolu kõrge

Ja lõpetuseks – kas Hollywoodis mõnd kuulusust ka nägin, neid peaks seal ju paksult ringi sibama. Paraku – kui ma juba ookeanigi ei näinud, mis siis veel kuulsustest. Võib olla oli neid mu ümber paksult aga ära ei tundnud ma küll kedagi.