Ma olen viimasel ajal tihti mõelnud sellele, kuidas näiteks minu erialal, näitlejana, on nii, et järjepidevalt harjutad, teed proove, tegeled hääle, keha ja tähelepanu treenimisega, aga seda, et näeksid reaalselt enda arengut – sellist hetke põhimõtteliselt ei ole tajutavalt kunagi. Ma võin kuidagi umbes tunnetada, et võibolla kogemuse lisandudes ma tunnen end näiteks laval enesekindlamalt ja mu hääl on muutunud kandvamaks ja diktsioon paremaks. Aga seda, et saaks kuidagi mõõdetavat tagasisidet sellest, et ma näiteks tegin kaks kuud iga päeva endaga tööd ja nüüd ma olen parem näitleja, seda ei ole tegelikult kunagi. Pigem on selline tunne, et teed ja teed, aga ikka on palju minna ja päris kindel ei ole, kuhu poole ja mis kiirusega ja kas üldse sai liigutud.

Trenni tehes olen ma mõnes mõttes tajunud midagi sarnast: käid jooksmas nädalast nädalasse ja põhimõtteliselt iga kord on raske. No tõesti, jaanuarist siiani on mitte rohkem kui ühe käe sõrmedel loendatavaid kordi olnud selliseid trenne, kus ma tõesti olen mõelnud, et oh, täna on nagu mõnus. Aga nüüd tuleb see osa, mis spordi puhul on väga inspireeriv: olgugi, et kogu aeg on üsna sama raske, siis kell näitab, et vaatamata sellele, et sul oli sama raske kui kaks kuud tagasi, siis selle sama raskustunde juures oled sa jooksnud näiteks sama distantsi 3 minutit kiiremini. Areng. Reaalne, mõõdetav, silmaga kellal nähtav ja väga inspireeriv areng.

Minu senine trenni-heureka on suuresti olnud seotud sellega, et ma ei olnud kunagi enne treeninud koos treeneriga ega detailse treeningkava järgi. On väga suur vahe, kas ma olen endale lubanud, et ma käin näiteks nädalas neljal õhtul jooksmas või ma tean, et kolmapäeval pean ma jooksma 50 minutit pulsiga vahemikus 135-145 lööki minutis ja lisaks kõigele on treeneril võimalik Strava rakenduses näha, et kuidas mul see jooks siis ikkagi läks. Kui ma tean, et kolmapäeval tuleb see trenn ära teha, siis ei olegi enam mingit küsimust, et kas ma äkki olen täna liiga väsinud või äkki lähen hoopis homme hommikul või äkki ma peaks ju tegelikult hoopis ühe teise väga olulise asja ära tegema praegu. Trenn muutub prioriteediks ja mis peamine – harjumuspäraseks. 

Ja grupitrennid jooksuklubis FB Jooksmine! Kui ma esimeses trennis kogelesin treener Kaupo Tiislärile, et ma natuke pelgan (tegelikult noh, ütleme ausalt, ikka täitsa kartsin) spordihalle ja päris täpselt ei tea, kuidas seal peab olema ja mida tegema, siis Kaupo ütles selle peale, et ära muretse, see on nagu keka tund. Ma mõtlesin, et okei.. aga keka tunnid olid ju kohutavad? Tuleb välja, et need Kaupo keka tunnid on tõesti isegi päris sellised, et.. võib lausa soovitada.

Nagu elus ikka juhtub, just siis, kui hea harjumus on lõpuks pärast igasugu raskusi jonnakale kehale ja vaimule sisseharjunud, siis ootab nurga taga üllatus! Mind ootas märtsis esmalt üks üllatus ja siis teine, suurem üllatus. Esmalt tekkis jalale väike täiesti süütuna näiv haav, mis ei tahtnud ega tahtnud paraneda. Proovisin teda ignoreerida ja läbi kerge ebamugavuse joosta, sest no kuulge, uue kingaga on igaüks jala ära hõõrunud ja plaastri peale pannud ja eluga edasi läinud. Märkasin põletiku tunnuseid kehas. Nädalake hiljem hakkas põletik kehas (kuna ma teda ju kuulata ei tahtnud) lausa karjuma, haav ei paranenud, kehatemperatuur hüppas 38.5 kraadini ja angiin lõi lõkkele. Inimene teeb plaane – elu tuleb vahele. Ja kätte ongi jõudnud kõige keerulisem osa senise sportlaskarjääri jooksul: külmkapi peal on kalender, kuhu igale päevale on kirjutatud konkreetse päeva trenni plaan ja ristikesi tehtud trenni peale teha ei saa. On Eesmärgiks Tallinna maraton programmi esimene ühistrenn ja mina olen kodus täiesti siruli maas. Meenub jõulupidu teises klassis, mida väike inimene niii ootas, aga mina jäin muidugi haigeks ja olin uskumatult pettunud elu ebaõigluses. Inimene on suureks saanud, aga tunne on sama. Absoluutselt, ilma igasuguse naljata, kõige raskem osa seniste treeningute jooksul. 

Ma ei olnud kunagi enne Tallinna maratoni programmis osalemist käinud talvel õues miinuskraadide ja lumega jooksmas. Kevadest sügiseni – okei, aga talvel.. Ja üsna tihti ongi tegelikult üsna vastik ikkagi olnud ka. Aga praegu ma lohutan end sellega, et järgmine kord, kui ma jooksma saan, siis lund enam vähemalt pole. Ja suure tõenäosusega on plusskraadid. Äkki on isegi päike. Kevad on kohe kindlasti.

Merlin valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel.

Foto: Mallor Malmre