Sügisel tänavusele IRONMAN Tallinnale registreerudes oli enesekindlus rinnuni ja meri põlvini. Poolpikk ironman oli ju kuus tundi puhast mõnu, miks siis täispikk peaks teistsugune olema. Kaks korda pikem, kaks korda rohkem mõnu. Jutt on triatlonist, eks.

Võib olla pole ma vees kõige kiirem ja ratta seljas üks aeglasematest, kuid need on ju ainult kaks kolmandikku ironmanist. 226 km pikkusel võistlusel ei saa ju kiirus olla see peamine eesmärk. Mõni aasta tagasi Tallinna maratonil jooksjaid pildistades kogesin, et kolme tunni jooksjad põrnitsesid keskendunult enda ette ning ka rivi lõpus oli meeleolu kuidagi morn, kuid nelja ja poole tunni tempos tiksujad naeratasid nii endale, kui teistele. Sobiv tempo, rohkem mõnu. Ironmangi peaks olema samasugune: rohkem mõnu ja vähem morni.

Kaine mõistus on üks inimloomuse kahetsusväärsemaid omadusi, kahjuks prõmmis ka minu mõistus sügisel tugevalt uksele öeldes: „Nüüd trenni!“ Hüppasin sadulasse proovides kiirkorras koguda rattakilomeetreid. Neljandaks nädalaks oli neid kogunenud nii umbes 250 ehk rohkem, kui aasta esimesel üheksal kuul kokku. Kahjuks kaasnesid kilomeetritega ka valutavad kõõlused. Muidugi, paljudel viiekümnestel valutabki keha siit ja sealt, kuid ma pidasin ennast paremaks. Tervena elatud aastad ei tohiks ju veel läbi olla, tegemist on lihtsalt ühe järjekordse spordivigastusega, muidu ma olen ju täiesti terve.

Vigastusele otsustasin joone alla tõmmata 1. veebruaril, mil uuesti jooksma ja ujuma hakkasin. Vigastus ise minu otsusega loomulikult kohe ei nõustunud, leppisime siis kokku, et kasutame sellist punktiirjoont ja vaatame, kuidas keha käitub. Ent ausalt öeldes üle kolme kuu füsioterapeudi soovitatud harjutusi lihtsalt ei viitsinud teha.

Seetõttu võib taas kord öelda: „Esimene kuu Ironmani treeninguid selja taga.“ Eelmine kord sai täpselt sama väita novembris. Jäin kursust kordama.

Õnneks koosneb triatlon kolmest erinevast liikumisviisist, mis võimaldab keskenduda rohkem sellele, mida keha antud hetkel rohkem lubab. Seetõttu keskendusingi veebruaris ujumisele. Esimene ujumistreening oli 1. veebruaril 1,2 km. 3. veebruaril taas 1,2 km. Nädal hiljem kaks korda 1,5 km. Kolmandal nädalal 1,9, 2,1 ja 2,5 km. Viiendaks-kuuendaks nädalaks jõudsin mahtudega sinna, kuhu soovisin. Kõik ujumistreeningud jäävad hetkel 3,0-3,5 km vahele. Lihtsalt ujun. Aeglaselt. Kolm korda nädalas. 200 m krooli, 100 m rinnuli. 1,5 tunniga suudan 25 meetrises basseinis läbida 3300 meetrit. Ei tahagi tegelikult kiiremaks saada. Läbida 3,8 km Harku järves 1 tunni ja 50 minutiga oleks minu jaoks väga OK. Mullu oleks selline kiirus toonud mulle 650 ujuja seas 622. koha.

Veebruari treeningud, treeningute vahel on muidugi ka palju käimist.

Olen korduvalt kogenud, et ujumine teeb minust kiirema jooksja ning see on ka nüüd väike salaplaan.

Esimese jooksutreeningu tegin 2. veebruaril. 4,9 km. Jooksin 600 meetrit ja kõndisin 400 m. Tasapisi olen jooksude kestvust suutnud kasvatada, 12. märtsil suutsin esimest korda läbida 21 km pikkuse jupi, jooksin 1,5 km, misjärel kõndisin 250 meetrit ja sellise rütmiga lõpuni. Vaatamata regulaarsele ujumisele oli see jooks päris raske. Salaplaan soovitud tulemust kahjuks ei andnud. Ühtegi kiirustreeningut pole veel teinud, kuhu ma siin ikka kiirustan. Ka jooksukilometraaži pole plaanis kasvatada. Juuli lõpuni tahaks piirduda kahe, maksimaalselt kolme jooksutreeninguga nädalas, pikimaks otsaks 21-24 km, välja arvatud need mõned toredad jooksumaratonid, mis kevadsuvel ees ootavad.

Esimene rattatreening oli 26. veebruaril ehk treeningrutiini naasmise neljandal nädalal. Kõige nõrgema alaga alustasin seega kõige hiljem, kuid kuna vigastus tekkis just rattatreeningute lisandudes, pidin enne keha sõidukõlbulikuks saama. Rattatrenne on kavas samuti 2 tk nädalas. Nädala sees natuke lühemalt, nädala lõpus natuke pikemalt. Sel nädalal näiteks teisipäeval 1,5 tundi (40 km) ning pühapäeval 1,5-2 tundi (50 km). Tasapisi tahaks rattakilomeetreid kasvatada, aprillis võiks nädalavahetusel jõuda 3-4 tunni pikkuse sõiduni, kuid eks kehal on kõige selle kohta oma arvamus. Natuke mõjutab treeningplaani ka see, et 25. märtsil on Otepää maraton, 17. aprillil Bostoni maraton, 29. aprillil Vändra maraton ja 20. mail Janeki maraton. Ehk siis neil päevil ma ilmselt ratast ei sõida. Ega uju.

Märtsi treeningud. Treeningmahtude kasvades on tekkinud vajadus puhke- ja söögipäevade järele.

Kokkuvõtteks olen hetkel jäänud pidama 9-10 tunniste treeningnädalate peale, mis jagunevad praktiliselt võrdselt ujumise, jooksmise ja rattasõidu peale. Iga ala võtab kolmandiku. Vahetusala pole veel harjutama hakanud. Ühtegi bricki ehk kahest järjestikusest alast koosnevat treeningut pole samuti teinud ega tee lähemal ajal ka mitte.

Kui ma võrdlen oma treeninguid Triatloniakadeemia veebilehel toodud Karmen Reinpõllu treeningkavadega, siis on nende maht enamvähem sama, ainult et Karmeni kavad on mõeldud poolpika Ironmani jaoks, minu treeningud kaks korda pikema distantsi jaoks. Ent see on tähtsusetu detail, otsekui komaviga e-etteütluses.

Söömine. Söömine võtab muidugi ka rohkem aega võrreldes näiteks vigastuspausi ajaga. 10 tundi trenni nädalas tähendab seda, et kogu aeg on kõht tühi. Hommikusöök on ca 6.30, lõunasöök kell 11.30, esimene õhtusöök kell 15.30 ning teine õhtusöök kell 18-19. 10 tundi treeninguid tähendab ju ca 1000 kilokalorit päevas lisa. Natuke kardan seda aega, mil mahud kasvavad, siis pean ilmselt lisama teisegi hommikusöögi. Eks tuleb mõelda ka söömisele võistluse ajal, sest peale 3,5 km pikkust ujumist oli kõht nii tühi, et vaja läks ikka korralikku lõunasööki. Ent kuidas sa tellid Harku järve äärde vahetusalasse pitsa. On see üldse lubatud?

Ahjaa, sügisel ilmuvast raamatust „Triatloni ilu. Alastimaratonist Ironmanini“ on ka kaks kolmandikku valmis. Lihtsalt ütlen. Kuid see on juba teine lugu.

Avafoto ratta seadistamisest Velodynamicsis.