Tehniliselt on kõik maratonid samasugused – 42,195 km pikad võistlused, kus võidab see, kes antud maa kõige kiiremini läbib.  Ent sama võib öelda ka pudelisse pandud vee kohta – kõigis neis peaks olema null kalorit, null lõhna, null maitset ja värvi.  Ent siiski on Värska hoopis teise maitsega kui Evian või Saaremaa.  Samamoodi on ka kõik maratonid erinevad.  Sarnaselt pudeliveele on ka maratoni juures tehnilistest näitajatest järjest olulisemaks muutumas pakend, kaubamärk ja selle juurde käiv stoori. 

Türgi maiustused.

Istanbuli maratoni stoori on see, et tegemist on ainukese maratoniga maailmas, mis viib ühelt mandrilt teisele ehk siis Aasiast Euroopasse.  Samas – kas see stoori muudab jooksmise Istanbuli maratonil kuidagi erilisemaks?  No ma ei tea . . . Täpselt nagu pudelivett juues ei mõtle sa enam selle peale, et vesi pärineb kolmesaja meetri sügavuselt maapinnast või siis alpiliustikelt, ei mõtle sa Istanbuli maratoni joostes selle peale, et nüüd ma jooksen Aasiast Euroopasse. Istanbulis ühelt mandrilt teisele jõudmine tähendab ju lihtsalt silla ületamist.  Ei mingeid ekvaatori ületamisega sarnaseid rituaale ega paabulinnusulgedega tantsutüdrukuid kahe mandri vahelisel piiril.  Mistõttu ka Istanbuli maratonist tekib lõpuks üldmulje mitte turundusinimeste poolt valitud stoori, vaid konkreetsete detailide põhjal, millega jooksjad stardis ja rajal olles kokku puutuvad.  Kas nende detailide põhjal tekkinud tunne on selline, mis paneks mind ütlema – ma tahan sel võistlusel veel joosta? Vist ei ole. Kuigi tegemist on maratonide eliidiga ehk IAAF Golden Road Race stampi kandva võistlusega, millesarnaseid on kogu maailmas vaid 25 tükki. 

Osmanite vallutuse järgselt õigeusu kirikust mosheeks ümber ehitatud hiigelsuur Hagya Sofia.

Istanbuli maraton on igasuguse mõõtkava järgi tõeliselt suur jooksuvõistlus täpselt samamoodi nagu Istanbul ise on mõistusevastaselt suur linn.  Hetkel elab Istanbulis tõenäoliselt 14 miljonit inimest ehk samapalju kui Londonis, Pariisis ja Berliinis kokku . . .  Istanbuli maratoni erinevatel distantsidel oli sel aastal ligikaudu 125 000 osalejat.  Kujutage ette sellesuvise laulupeo teist päeva, mida külastas 68 000 inimest ning pange sinna veel teist samapalju otsa.   Jooksjad, samas, moodustasid sellest massist vaid 25000.  Ülejäänu ehk siis ümmarguselt 100 000 osales 8km pikkusel Fun Walk’il (justnimelt Walk mitte Run), mis hiljem telekast nähtuna meenutas rohkem pühapäevast jalutuskäiku kui spordivõistlust.  Ent ka see enam-kui-20000-päine jooksjatemass on tõeliselt suur.  Mullu Bosporuse sillal startinud inimhulk tekitas üheaegselt silda ületades väidetavalt sellise vibratsiooni, et kardeti ohtu sillakonstruktsioonidele.  Sel aastal olidki tekitatud eraldi stardiajad – kell 9 anti maratoni ja 15 km start ning veerand tundi hiljem 10 km start. 

Uues moshees uskmatuid usklikest eraldav joon.

Ent kõik need massid olid ka see, millega võistluse korraldajad kõige paremini toime ei tulnud. 

Maratoni start anti Bosporuse väina ületava silla Aasiapoolsest otsast ning kogu liiklus oli stardist ca viie kilomeetri raadiuses suletud.  Mistõttu starti oli võimalik saada kahel viisil – korraldajate poolsete bussidega või siis linnatranspordiga, kuid viimast kasutades pidi arvestama mõnekilomeetrise jalutuskäiguga – lähemale lihtsalt ei saanud.  Meie eelistasime starti jõudmiseks korraldajate busse, mis korjasid jooksjad peale kahest kogunemiskohast – vanalinnas paiknevast Sultan Ahmeti ning uuemas linnas paiknevast Taksimi väljakult.  Kumbagisse kogunemiskohta liikus hommikul kella seitsmeks hinnanguliselt 5000-10000 jooksjat, kelle transportimiseks olid korraldajad varunud pooletunnise akna.  Bussid aga, mis pidid jooksjad starti viima, sõitsid kogunemiskohta ühekaupa – sõidab üks buss ette, sinna trügib sadakond jooksjat peale ja kui see buss on minema sõitnud, siis tuleb ette järgmine buss.  Mis kell viimased jooksjad bussi peale ja starti jõudsid ning kas kõik jooksjad sinna üldse jõudsid – hea küsimus!  Finišiprotokollid igatahes olid välja jagatud numbritega võrreldes kaunikesti lühikesed (näiteks maratoni numbrid läksid välja ca 7000-ni, kuigi lõpetajaid oli 3144).  Igatahes siiras soovitus järgmistele Istanbuli maratonil startivatele eestlastele – minge kogunemiskohtadesse võimalikult varakult.

Blue Mosque.

Bosporuse silla juures stardialal samasugune sihitu sigimine, vabandust, sagimine igatahes jätkus.  Kui sa tahtsid minna vetsu, siis stardiala ühes servas vetsusaba puudus, kuid teises servas oli vähemalt 30-inimeseline järjekord. 

Prügikastid toodi stardialale alles siis, kui tee serva olid juba omaalgatuslikud prügikuhilad tekkinud. 

Selleks, et ära anda oma kott, pidi taaskord kogu stardialale tiiru peale tegema, et kuulda, et kotibussid lahkuvad viie minuti pärast.  Peale meeletut trügimist sain küll oma koti bussi peale visatud, kuigi bussil olid selleks hetkeks juba hääled sees.  Ilmselt oli päris palju ka neid, kes stardieelset kadalippu piisavalt kiiresti ei läbinud – maratonirajal jooksin tükk aega kõrvu mehega, kel oli näiteks vahetusriietega kott ilusti seljas.

Ent sellega sagimine veel ei lõppenud.  Selleks, et stardikoridori saada, pidid leidma seda piiravas traataias oleva ca meetri laiuse augu ning seal siis õlg-õla kõrval ootama, kuni stardikoridori mahud. 

Istanbulis töölissööklas keha kinnitamas - kaks lõunat kahe euroga . . .

Kogu stardiseikluse tegi huvitavaks see, et stardiala paiknes Bosporuse sillale viival kiirteel.  Kiirteedel aga eraldavad sõidusuundi metallist teepiirded, mis minul umbes nabani, kuid jaapanlastel vähemalt rinnuni ulatusid.  Et siis iga kord kui sa sõidutee ühest servast teise läksid, pidi neid piirdeid vähemalt kaks korda ületama.   

Maratoni rada aga oli Istanbuli künklikkust arvestades vägagi sile.  Rada kulges praktiliselt kogu ulatuses vee ääres olevatel sõiduteedel ehk siis mere tasapinnal.  Kaks silda tegid kõrgusprofiili küll väiksed jonksud sisse ent veega paralleelselt kulgev jooksutrass oli muidu igati siledaks triigitud.

Selline oli Istanbuli maratoni rajaprofiil.

Ka ilm oli jooksmiseks väga sobiv – lauspilvitus ja +15 kraadi, miskil hetkel tuli taevast isegi peent uduvihma.  Neljast Istanbulis veedetud päevast oli vaid üks päikseline ehk ka Türgis on novembris sügis.

Rajateenindus oli igati korralik – eks Golden Road Race’i nimetus ikka mingid kriteeriumid seab – juua sai iga 2,5 km tagant ning kuigi spordijooki pakuti topsidest, siis vett jagati väikestest pudelitest, millest jooksu ajal kergem juua on.  Menüüs olid ka poolikud kooritud banaanid, õuna- ja apelsinilõigud ning tükksuhkur – klassikaline maratonimenüü seega.

Maratonieelne menüü . . .

Maratoni finiš oli sealsamas, kust hommikul sai bussi peale mindud ehk Sultan Ahmeti väljakul, mille ümber asuvad ka Istanbuli suurimad vaatamisväärsused – Topkapi Palace, Blue Mosque ja Hagia Sophia mošee.  Vaatamisväärsustest rääkides – nimetet majade kõrval tasub Istanbuli väisates minna kindlasti Orhan Pamuki Museum of Innocense’i.  Tegemist on Euroopa parima muuseumiga 2014 (täpselt nagu Istanbul Airways puhul on tegemist Euroopa parima lennufirmaga) ning see auhind pole ilmaasjata antud.  Vaatamata sellele, et muuseum ise on tänavaterägastikku ära peidetud – otsige üles ja te ei kahetse. Ja selle muuseumi külastamiseks ei pea Orhan Pamuki raamatuid eelnevalt lugema.

Istanbuli maratoni rada kulges peaasjalikult vee ääres.

Finišijärgne teenindus.  Lõpetades said korraldajatelt pudeli vett ja kilekoti, kus sees kõiksugu muu kraam, sealhulgas ilusti väiksesse minigrip kotti pakitud medal.  Tiitlivõistluste medali võrdlemine maratonimedaliga on küll kohatu, kuid teen seda siiski – kujutage ette, kui nt. Euroopa meistrile antakse pjedestaalil kilekott medaliga . . . Muidugi, maratonijooks pole 800m, mille kiire läbimine osadele palju suurem väljakutse on, kuid siiski.  Vaatamata medali kotistamisele sisaldas nii maratonieelne kui -järgne kott nii mõndagi, nt. vihmakeepi ja võistlusjärgset kuiva T-särki (mitte segi ajada maratonieelselt jagatava särgiga) – mõte igati hea, tahad ju võistlusmärja särgi võimalikult ruttu millegi kuiva vastu vahetada ning hea kui korraldajad sulle peale lõpujoont omalt poolt selleks kuiva särgi annavad.

Mis aga Istanbuli maratonil praktiliselt puudus – nii ootamatu kui see ka ei ole – kaasaelav publik!  Ilmselt on maratoonaritele kaasaelamine Lääne-Euroopa fenomen, mis Istanbuli pole veel jõudnud. 

Kokkuvõtteks.  Kui stardieelne sagimine ei pane sind ehteestlaslikult sappi pritsima ning jõuad õigel ajal Istanbuli maratoni stardijoonele, siis maraton läheb juba ludinal.  Kui aga Istanbuli maraton on sinu esimene välismaraton ning kõvamehejooksud, sudokud ja takistusribad on sinu jaoks uudsed, siis – parem käi esmalt mõnel Saksa maratonil ära.

Ahjaa, et kuidas mul endal siis läks?  Esimene vigastusjärgne maraton, maikuine Haapsalu oma, andis ikka korralikult munadesse ning pani kahtlema maratonirajale naasmise mõttekuses. Tulemuseks jäi tollal 5.08.  Juunis õnnestus juba joosta 4.20, juulis 4.06, augustis 4.02 ning septembris Tallinna maratonil alistada üle kahe aasta taas nelja tunni piir (3.53).  Oktoobrikuine Bremeni külastus lõppes ajaga 3.45 ning Istanbulis jäi skooriks 3.42.  3.40 piir jäi küll taasalistamata, kuid vigastuseelse rekordini (3.32) jääv 10 minutit on juba käegakatsutav suurus. 

Istanbuli maratoniga lõpeb ka eksperiment – kas on võimalik igal järgmisel maratonil oma tulemust parandada kui järjestikuste maratonide vahele jääb suhteliselt vähe aega (3-6 nädalat) ning teha seda nii, et sa jälle ennast vigaseks ei jookse.  On küll võimalik.  Treenige mõistusega!