Antud kergejõustikuvõistlusest kuulsin ma esimest korda II Mispo Talvemaratonil, mil Joel Tintsi poolt korraldatud suurepärasel ja külalislahkel banketil tutvusin Aliaksei Chamadanau`ga. Viimane pajataski mulle Leedu ja Valgevene koostööprojektist. Mõtlesin natukene ja andsin 15 EUR Alexey`ile, et ta jõudes tagasi Valgevenesse mind „Sõpruse“ maratonile kirja paneks. Ees oli veel pool aastat.

Suve alguses meenuski mulle, et ma 20. juulil Druskininkaist Grodnasse kavatsen joosta. Hakkasin oma suveplaane vastavalt antud kuupäevale sättima.


Juhtus nii, et mu Ameerika ja Venemaa sugulased kogunesid Amsterdamis, linnas kus ma kunagi väiksena lühikest aega olin elanud. 11. juulil tähistasin oma sünnipäeva, ning kohe järgmisel päeval sõitsin Riiga. Riiast lennukiga Saksamaale Frankfurti, kus mul oli 6 tundi vaba aega. Õhtuks Amsterdamis. Suurepärane linn.

Ööbisime Punaste laternate kvartali lähedal. Õhtul käisime niinimetatud iidse ameti esindajaid vaatamas. Viimased olid oma tubades klaaside taga, ning meenutasid mulle rohkem loomakesi, kes nähes inimest rõõmustasid, ning nähes fotovälku põgenesid kardina taha nagu rotikesed. Kulmineerivaks hetkeks osutus moment, mil ma läksin Prostitutsiooni muuseumisse, kus oli üks kunagi kasutuses olnud ruum, mille aknad vaatasid nendesamade punaste laternate tänavatele. Akna kõrval tool ja kiri: „Istuge siia toolile ja vaadake, palju Teie suudate kliente meelidata endale ligi“. Nii ma tegingi. Istusin toolile ja vaatasin välja. Juba veerand minuti pärast kogunes minu akna ette suur hulk turiste, kes suure huviga vaatasid, mis teeb toolil istuv riides mees fotokaameraga  klaasi taga. Kui neid huvilisi tekkis juba ca. paarkümmend, ei suutnud ma enam oma naeru vaos hoida. Lõpuks saadi aru, et tegemist on naljaga, kuna üleval muuseumi nimega olev silt andis mind välja.

Teiseks märkimisväärseks sündmuses osutus minu käik juuksurisse. Ma otsustasin, et kuna ülikool on nüüd läbi, oleks õige aeg oma patsile hüvasti öelda. Kui ma läksin juuksurisse, siis akna taga jälgis palju huvilisi, mis saab mu patsiga edasi.

Kolmas sündmus kannab rohkem nostalgilist iseloomu. Mul õnnestus kahekümne aasta pärast leida sama maja, kus ma kunagi Amsterdamis elasin. Nostalgia olid hämmastav. Metroojaam, kus ma väikse lapsena ringi jooksin, samad tänavad, sama valge kolmekordne maja, mille kõrval tiik ja kool, kus palju hanesid ja parte. Nähes seda kõike, süda tuksus aina kiiremini ja kiiremini. See oli kunagi osake mu elurõõmsast elust. Hetked, kus ma olin õnnelik.

Rõõmsad päevad möödas, aeg suunduda Leedu poole. Hommikul istusin Amsterdamis Schipol lennujaamas lennuki peale, ning suundusin Viini. Sealt kohe Riiga. Riiast bussiga Vilniusesse. Vilniuses peatusin paar päeva hostelis Vilniuse südalinnas, mis oli väga odav ehk inimene 8 EUR/öö. Kui ma päeval kuulsin roti krabinat, hoiatasin administraatorit. Viimane naeris ja vastas mulle, et ärge muretsege noormees – rotid on juba hinna sees.

Lõppude lõpuks jõudsin ma Druskininkaisse. Kalender näitas 19. juuli 2014. Linna pargi keskväljakul, kus asus purskkaev, mis oskas erinevate lugude saates tantsida, oli Druskininkai kultuurimaja, kus jagati stardimaterjale. Kultuurimaja ees tervitas mind Aliaksei Valgevenest. Stardimaterjalid käes, suundun maja poole, kus korraldajad lubasid mulle odava ööbimise. Maja oli kahekordne, kus peale minu, oli veel kümmekond jooksjat. Olime kõik koos, nagu üks pere. Varahommikul hakkasid tülid pihta, kes soovis tualetti kasutada, kes tahtis ennast pesta jne. Lõpuks kõigil hommikused toimetused vormistatud, suundusime söögilaua taha. Söödud. Kell näitab 07:20. Stardini 40 minutit. Suundusime kõik koos Druskininkai kultuurimaja ette, kus „Sõpruse“ maratoni start. Kohal pakkiveo bussid, Leedu piirivalveameti esindajad, kellele pidi oma passi ära andma, ning Druskininkai linnapea. Stardiväravate kõrval tribüün, kus peeti stardieelset kõnet. Tegime sooja, klõpsasime fotosid mälestuseks, andsime passid ja asjad ära, ning suundusime stardikoridori.


Täpselt kell 08:00 anti start. Pahhh!!! Läksime. Algul jooksime mööda Druskininkai linna, siis suundusime Vilniuse alleele. Rajal sain tuttavaks ühe treeneriga Valgevenest, kes pajatas mulle Valgevene elust, olust, kommetest, keelest jms. Esimesed viis kilomeetrid läksid mööda maanteed nagu nalja. Järgmised viis täpselt samamoodi. Ja ongi piiripunkt. Leedu piiripunkti ees seisab teine joogipunkt. „Raigardas“ (LT) piiripunkt läbitud. Seejärel järgneb LT piiripost, mille kõrval seisab BY piiripost. Piiripostid vaatava üks-teisele osta. Valgevene piiripunktis „Привалка“ (BY) tervitab meid major, ning soovib meile kerget jalga. Kui me ületasime Valgevene riigipiiri saime aru, et see maraton lubab olla üsnagi keeruline, kuna päike kuumutas hirmsalt. Väljas oli ca. +30°C. Pilvisus puudus. Õnneks tekkis piiripunkti ees pikk rekkautode järjekord, mis aitas meil olla päikse käest varjus. Viie kilomeetri pärast lõppes järjekord ära, ja päike naeratas meile jälle vastu. Õudne kuumus… 


Juba poolel maal ma märkasin, et paljud kiirustajad hakkasid vaikselt väsima, ning seejärel jala kõndima. Mina olin palavusega harjunud ehk olin oma jõud ratsionaalselt rakendanud – vastavalt oma sisetundele ja rajaprofiilile. Edasi järgnesid Valgevene külad, kus kohalikud elanikud tulid maantee servale jooksjaid tervitama. Maantee ääres tublisti hoolitsetud maisipõllud. Kord on Valgevenes külaltki range, kuna kõik teavad, kes on papa. Papaks nimetatakse Valgevene riigipead Aleksander Lukašenkot, kes on juba paarkümmend aastat riigipea ametis. Valgevenes ei julge isegi pisike linnuke tänavale „tulistada“. Teisisõnu, puhtus, hoolitsetus ja vaikus on Valgevenele väga omased. Sisenedes riiki on seda kohe tunda. Joostes mööda maanteed on märgatav igal pool kraavides ja servadel puhtus. Prügi maanteedel ja servadel on peaaegu puudu. Võistluse ajal oli üks maantee suund meie käsutuses, kuna see oli liiklemiseks võistluse ajal suletud. Miilitsad olid igal pool. Joogipunktides jagasid noored Valgevene Armee ajateenijad vett, jõujooki, banaane, komme, soola, leiba jms.

Lõppude lõpuks 38. kilomeetril nägin ma Grodna linna äärt. Õnneks olen peaaegu kohal, mõtlesin vaikselt omaette. Linnaääres asuvate majade aedades olid kanakesed. Nii kui viimased nägid mind, hakkasid kohe mässama. Ehkki tegid kanad omapäraseid hääli. Ma vastasin neile samamoodi, mis viimastele meeldis väga. Kohalikud jälgisid lahtiste suudega antud olukorda. 40.kilomeeter. Yes! Grodna linn. Igal pool miilitsaautod, liiklus peatatud ehk saab vabalt joosta mööda sõiduteed. Veel natukene ja ongi 41.kilomeeter käes. Jooksen mööda sõiduteed, mis läheb otse alla ehk kesklinna ehk linna staadioni, kus meie finiš. Vastu kõnnib kohalik mees medal kaelas, kes pool tundi tagasi finišeeris. Sellest oli suur kasu, eriti distantsi lõpus. Tee hakkas mäest alla minema. Kohtunik suunab mind paremale ehk staadioni väravate poole. Yes, olengi kohal. Staadionil, nagu see kombeks paljudel jooksuüritustel, joostakse distantsi lõpus pool ringi. Yes, tehtud!!! Minu elu 32. täispikk maraton. Pole paha, mõtlesin ma. Finišis lehvisid erinevate riikide lipud, siinhulgas ka Eesti lipp. Ajaks sain ma 04:45:12. Suve jaoks oli see tavaline aeg. Eriti arvestades seda, et pärast Peterburi Valgete ööde maratoni polnud ma üldse trenni teinud. Finišis ootas lõpetajaid ilus medal, mille kujundamist aitasin ma Leedu korraldajatel luua. Minu idee kujundada kahe riigi piiriposte medali esiküljele – leidis seekord oma õige rakenduse. Pärast finišeerimist läksin ma Valgevene piirivalve laua juurde. Seal surus mu kätt seesamune major, kes tervitas meid rajal, ning õnnitles järjekordse maratoni lõpetamise puhul. Ajasin natukene piirivalvuritega juttu, ning seejärel suundusin saunaruumi poole, kus ootas mind halb uudis. Saunas selgus, et just sellel nädalal, mil toimusid võistlused, teostati Grodna linnas soojavee trasside remonti ehk polnud linnas sooja vett üldse. Pidin ronima kuuma väsinud kehaga esialgu kuuma sauna, ning seejärel jääkülma dušši alla. See oli omaette elamus. Tulin saunaruumist välja, ning suundusin staadionile tagasi. Staadionil toimus kontsert, kus tantsiti rahvatantse ehk kaerajaani tantsu Valgevene moodi. Loomulikult toimus ka vanuseklasside võitjate autasustamine.


Tulemused olid aga järgmised:
Kokku stardis 123 jooksjat, neist finišini jõudis 105. Riikidest olid esindatud: Leedu, Valgevene, Ukraina, Venemaa, Eesti, Poola, USA, Kasahstan, Saksamaa, Austria, Soome ja Suurbritannia.
Kuld jäi Valgevenesse: 1986. aastal sündinud Stsiapan Rahautsov Mogiljovist SKVSRBT spordiklubi esindaja läbis „Sõpruse“ maratoni ajaga 02:28:31;
Hõbe läks Ukrainasse: 1975. aastal sündinud Oleksadr Holovnytskyy Kovelist SK Kovel spordiklubi esindaja finišeeris ajaga 02:32:07;
Pronks läks samuti Ukrainasse: 1970. aastal sündinud Viktor Starodubtsev Lvovist JM DEMOLEX spordiklubi esindaja ületas finišijoone ajaga 02:34:16.

Naiste esikolmik nägi välja järgmiselt:
Kuld läks Ukrainasse: 1991. aastal sündinud Khrystyna Bogomiagkova Odessast lõpetas ajaga 03:03:52;
Hõbe läks Valgevenesse: 1987. aastal sündinud Volha Kaminskaya Mogiljovist Dinamo spordiklubi esindaja lõpetas ajaga 03:05:30;
Pronks läks Ukrainasse: 1974. aastal sündinud Liudmyla Shelest Sumõst SC Kovel spordiklubi esindaja lõpetas ajaga 03:13:17

Märkimisväärseks võib pidada fakti, et Valgevene esindaja 1964. aastal sündinud Raman Asayevich Victoria spordiklubi esindaja – lõpetas oma 500. maratoni!!! Kange Minski mees!!!  

Pärast autasustamise tseremooniat viis buss soovijaid tagasi Druskininkaisse. Mina otsustasin jääda Valgevenesse, et tutvuda kohaliku eluga. Mind paigutasid korraldajad Grodna linna staadioni kõrval olevasse hotelli, mille nimeks „Беларусь“ (ehk „Valgevene“). Hotell meenutas mulle hoonet, mis oli riigis, kus ma sündisin, ning kus elasid mu vanemad ja esivanemad – Nõukogude Liit. Ehkki range kord majas. Igal korrusel oma administraator. Hoone nõukogudeaegne, kuid korras. Ma kohandusin sellega kiiresti. Jätsin riided tuppa, ning läksin linna peale tšillima. Grodna linn oli õhtul peaaegu tühi. Tänavad ilusti remonditud ja hoolitsetud, igal pool valitseb puhtus ja kord. Kauplused ja kohvikud õhtul olid avatud. Linn meenutas rohkem midagi sellist, mis võiks asuda Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. Kohalikud inimesed väga külalislahked. Maratoni medalikandja on seal alati aukülaline, eriti Eestist. Ma sain kiiresti inimestega jutule. Rääkisime elust, olust, ilmast, puust ja punasest. Õhtul läksin ma kirikusse. Jumalateenistus oli juba alanud. Tuleb tõdeda, et Grodnamaal on katoliikluse mõju väga tuntav. Kirikud on ehitatud vastavalt katoliikluse kaanonitele. See oli kohe selge, kui ma pärast Valgevene riigipiiri ületamist, nägin esimest kirikut, mis asus riigipiirist ca. 12km kaugusel. Hilisõhtul sain ma kohaliku jooksjaga Valery`ga linnas kokku. Kella kaheni jalutasime linnas ringi.
Järgmise päeva varahommikul kella poole kaheksa paiku äratas mind telefonikõne. Helistas ülevalt 4.korruselt üks „Sõpruse“ maratoni korraldajatest Vytautas Druskininkaist. Vytautas on „Sportbalt“ firma direktor, ning tuntud kulturist Ott Kiivikase suur sõber. Iseenesest on Vytautas väga lahke ja südamlik mees. Võistlusepäeva õhtul olime koos istunud ühes toanumbris, kus me tähistasime maratoni lõppu. Kahe tunni pärast istusime autosse ja sõitsime postimaja ette ehk Белпошта.Postkaart Tartu sõbrale saadetud. Suundume tagasi autosse. Seejärel Vytautas käis välja, et äkki läheks poodi korra. Läksimegi. Poes hinnad on niivõrd madalad, et anna abi. Valgevene rublades (nagu neid nimetatakse Valgevenes jänkudeks) arveldamine ajab pea sassi, kuna kupüüride nominaalid üpriski suured. Lõpuks kõik ostetud, suundume auto poole. Piiripunktides ei läinud ka palju aega. Jõudsime tagasi Druskininkaisse. Sain seal olla veel ühe päeva.

Tõmmates joone antud artiklile, soovin nentida, et järgmisel aastal joostakse vastupidi Grodnast Druskininkaisse. Kellel vaja Leedu või/ja Valgevene viisa – korraldajad saadavad vastavad erakutsed, mille alusel viisa taotlemine on tasuta. Kõik on teretulnud!!!

Seniks, jääb mul soovida meie marathon100.com`i lugejatele ilusat ja värvilist sügist, ning rahulikku elu.
Parimate ja südamlike soovidega,

David Arutyunyan Tartust.