23.06.2015

Kaupo, Karl ja Kristo (avafotol, kõikide fotode autor Riho Lüüs) elavadki Külitsel. Mina tulin Põltsamaalt kella viieks. 5.15 stardime siit Kaupo autoga Tartu suunas, kust ka Riho peale võtame. Edasi Riia lennujaama läbi jaaniõhtuks valmistuva Lätimaa!

Bergamo lennuk stardib 11.10 ja lendab ligi kolm tundi. Tee on juba tuttav- siitkaudu käisime enamvähem sama kambaga jooksmas ka Zermattis ja Davosis. Traditsiooniliselt rendiauto rooli keerav Kaupo küll tänavu ei jookse, sest vahetatud puusaliigese tõttu tohtrid seda talle ei soovita. Ning esialgu keerab ta autonina itta - ilmakaarde, kuhu meil eelmistel kordadel asja polnud. Alles veidi enne Veranot pöördume Torino-Trieste kiirteelt põhja suunas, et läbi Trento ja Bolzano Lõuna-Tirooli südamesse Natzi suunduda. Mägedevahelisel maanteel saame kaela ränga rahehoo.

/Lõuna-Tirool on sisuliselt tükk Itaalia külge liidetud Austriat- suht mõttetu lohutusauhind Esimese maailmasõja võitjariigile, kes oma ihaldatud saagist, Aadria mere keskajal Veneetsiale kuulunud vastaskaldast, Jugoslaavia kokkupätsimise tõttu ilma jäi. Va Aadu muideks tunnustas seda piirimuudatust, pakkudes lõunatiroollastele lahkelt uut kodumaad Krimmis. Itaalia sõjajärgne peaminister De Gasperi andis Lõuna-Tiroolile autonoomia, kuid väikse kavalusena liitis selle üheks autonoomseks regiooniks oma itaaliakeelse koduprovintsi Trentoga. 1956-88 võitles Itaalia võimude vastu terroristlik organisatsioon BAS, kes vägivalda siiski kokkuhoidlikult pruukis- kogu selle aja jooksul sai surma vaid 21 inimest ning suurimaks aktsiooniks jäi veretu “tulede öö” 12.06.1961 , mil Bolzanos 37 kõrgepingeliinimasti õhku lasti. Praegu on siin palju toetajaid 1991.a asutatud Põhja Liigal, mis kogu Põhja-Itaaliale Padaania (Po jõest tuletatud) nime all iseseisvust taotleb./

Natz näeb välja teistmoodi kui Lääne- ja Kesk-Alpid. Eelmistel kordadel nägime lehise-ja kuusemetsi, siin ümbruses on valitsevaks puuliigiks mänd. Ka üksikuid kastaneid leidub metsaservas. Heinamaade asemel laiutavad orus suured õunaaiad, ligi poole Euroopa maheõuntest tootvat siinne piirkond. Sigu külas ei peeta ja sibulapeenraid kah silma ei hakka. Meid võtab vastu Klementhofi talu peremees, kes ülakorruseid turistidele välja üürib, hinnaga 20EUR/nägu/päev (talvel oleks poole kallim).Täna jääb üle vaid Sloveeniast siiapoole sõitvad Etverkid ära oodata.

Fotol: Erkki Sloveenia mägimaratonil.

Talu kõrval kasvuhoones ei kasvatata tomateid vms., seal on hoopis ujumisbassein. Käime kõik seal ujumas, eriti meeldib see lastele. Õuelt võib tasuta laenutada jalgratta, ehk küll pererahvale tuleb seda enne sõitmaminekut öelda. Viljapuu maja ees on küpseid mureleid täis, need me jätame korralike eurooplastena rahule.. nojah, paar murulekukkunud marja ikka maitseme ära! Õuenurgas peetakse küülikuid ja parte.

Etverkid jõuavadki kohale ja Erkki jutustab:

/Jooksin Sloveenias 20.juunil Podbrdos Salomoni egiidi all toimunud mägimaratoni GM4o. Pean seda oma keerulisimaks ja raskeimaks maratoniks, tuli ju distantsi kohta 2800 tõusu- ja 2800 langusmeetrit. Ööbisime teiselpool mäge Bohinjska Bistricas, kust autosõit Podbrdosse kestis serpentiini kaudu üle mäe 45 minutit. See mägitee oli väikese liiklusega, sest enamus, kellel vaja üle mäe saada, valis kiirema viisi - rongiga läbi tunneli sõites sai kohale 8 minutiga. Üsna mõistlik oligi ööbida Bohinjska Bistricas, kus perepuhkuseks rohkeid võimalusi. Nägin siin esimest korda, kuidas lendõngega selgeveelisest mägijõest korralik kala välja püüti. Bohinjska järv oli ujumiseks paraja kargusega, selgeveeline ja kaladest kubisev. Pokljuka Maailma Karika  laskesuusatamise rajad olid siin ka lähedal.

Maratoni start anti hommikul kell 8, samal päeval peeti veel 100 km , 12 km ja lastejooksud. Etriinile valmistas jooks rõõmu - mis sest, et tuli joosta paduvihmas ülesmäge; mis siis, et ta elus esimest korda mägesid nägi. Laste jooksu autasustamisel räägiti päris pikalt , et ta oli tubli, kõige noorem ja esindas Eestit.. kuigi tehti kohalikus keeles.

Maraton algas päris mõnusates tingimustes: 10- kraadise õhutemperatuuriga (mis tõusis küll lõpuks 15-16 kraadini) ja vahelduva pilvisusega (mis lõpuks läks üle paduvihmaks!) . Lindikestega tähistatud kitsal rajal puudusid kilomeetritähised - pidi olema hoolas, et mitte eksida. See oli täis lahtiseid kive ning jalgu jääma kippus ka mõlemast servast raja kohale kaarduv lopsakas rohi. Kilomeetreid arvestasin GPSi järgi, mis näitas täitsa õigesti (vahepeal lootsin, et näitab valesti ja joostud on näidatust rohkem).

Laskuda tuli kahest nõlvast, esimene neist kivine ja teine mudane. Soovi korral saanuks saata korraldajate poolt mudanõlva algusesse liikumist lihtsustavad kepid. Minusuguseid keppideta mehi-naisi oli vähe. Laskumine oli tehniliselt keeruline - hoidsin end tagasi ja vähendasin kiirust, sest tahtsin tervena ja elusana jõuda oma naise ja lapse juurde kes all ootasid. Kahju olnuks muidugi vähendada ka kindlustusseltside kasumit! Punase risti inimesed turvasid küll ohtlikke kohti - nii neid, kust valesti astudes oleks kindlasti saanud vabalangemist nautida, kui ka neid, kus ohu olemus udu seest üldse välja ei paistnud. Juua-süüa sai rajal väga korralikult (vesi, jõujook, magneesium, sool, puljong, energiabatoonid, puuviljad)

Kuiva ilmaga olnuks laskumine kindlasti kiirem ja ohutum, tänavune sobis hästi pigem ekstreemsuste otsijaile. Õnneks oli esimeses pooles ka selginemisi ja mäeharjadel ronides avanesid lummavad vaated. Saadud mälestusmedal on mu kollektsioonis välimuselt nadimaid, aga tähenduselt kindlasti meeldejäävaim. Korraldajate poolt oli muidugi ka särk, nagu mägijooksudel ikka tavaks.

Võrdluseks - Brixeni maratoni medal.

Muideks, Sloveenias sain osta Tartus toodetud õlut Imperial! /

24.06.2015

Karl uurib särasilmselt kaarti - näe siin on tore 2500 m kõrgune tipp ja siin 3000-meetrine.. mingem üles mägedele! Kiriku juurest algavat matkarada pidi suundume esialgu kaheksakesi üles, vahetpidamata pilte klõpsiv Riho jääb siiski varsti maha. Ilm on päikseline ja vaated kaunid, mõnus on vaadata vikatimehi virgalt tööd rabamas. Mingis mõttes oleme ise kah vaatamisväärsuseks, kuna 7-liikmelise grupi särkide, mütside ja kottide küljes leidub kirjeid 8-lt erinevalt maratonilt. 2107 m kõrgusesse m köisraudteejaama jõudes oleme piisavalt väsinud. Plaanime pärast kosutavat supisöömist ja väikest kesvamärjapruukimist gondliga alla sõita. Üksainus pisike takistus.. 7 inimese peale on vaid kaks rahakotti kaasas, mis kokku umbes 70 EUR sisaldavad!

Tanel, Kristo, Erkki ja Merike hotelli ees Dolomiitides.

Muudame plaani. Kaupo sõidab koos kahe lapsega alla, neljaliikmeline maratonimansa kõmbib vahepealsesse gondlijaama jalgsi. Mingil hetkel avastab Kristo nagu vannisistuv Archimedes, et kuna lapsed ju tasuta sõita said, oleks pidanud Kaupolt oma rahakoti tagasi küsima.. aga ta saab seda peagi teha, sest Kaupo tuleb vahepealsesse gondlijaama autoga vastu.

25.06.2015

Tavaliselt oleme esimese päeva matkaga ikka üle pingutanud, nii et pärast jalad mitu päeva kanged ja tõenäoliselt kannatab ka jooksutulemus. Eile olime targemad.. ainult Merikesel on mingid lihased pisut valusad, ta lubab end täna tagasi hoida. Sõidame autoga Plose gondlijaama, et enne ülehomset jooksu maastikuluuret teha. Tänavu kuuendat korda korraldatav Brixeni Dolomiitide maraton algab kell 7.30 560m kõrguselt Brixenist ja lõppeb siin 2450 m kõrguses mäetipus, tõusumeetreid loetakse kokku 2340 - ainuüksi neist numbritest võib järeldada, et järske laskumisi raja profiilis pole. Ajalimiit on 8 tundi. Hiljemalt 13.30ks tuleb jõuda siia, distantsi 33.-ndal kilomeetril asuvasse jaama, kus ühtlasi lõpeb maratoniga samaaegselt korraldatav distants K33. Lisaks luurele toimetan kohale erivarustuse - väikestel teeäärsetel raielankidel leiduvate raiejäätmete seast valitud kuusejuurika, mis kõlbab raja raskemas osas kepina tarvitada; selle peidan jaama lähedal suure kännu taha.

Sellised vaated ja rajad ootasid jooksjaid.

Mullu jooksis keegi Bruno Witt siin 7.00.47 ning naistest teiseks tulnud Anna Pedevilla läbis distantsi lausa nelja ja poole tunniga - ju siis minagi kaheksa tunni sees hakkama saan!

26.06.2015

Juba kolmas palav päev. Täna toome Brixenist ära stardinumbrid. Korraldustoimkond räägib küll saksa keelt, aga toimib siiski pisut itaaliapäraselt, hakates numbreid jagama oma pool tundi väljakuulutatud tärminist hiljem. Kaupo mängib Merikesega abielupaari, et Erkki number kätte saada. Erkki jäi nimelt Etriiniga koju, kuna tüdrukule pikk sõit palavas autos üldse ei meeldinud.

Katedraalis käib parajasti remont, kuid ukse vahelt sisse kiigata saab sinna ikka. Katedraali juurest juhatab viit farmaatsiamuuseumi, kuhu me muidugi minna ei viitsi /aga tõenäoliselt olnuks põnev - see kuulub 1787.a. saadik ühes ja samas majas apteeki pidavale perekonnale, kus nüüd juba seitsmes põlvkond pumba juures/.

Maratoni start.

Haaknõelu stardiümbrikus pole. Lähen neid siis Natzi külapoest küsima, lootes, et küllap need on “die Hakennadeln” /no haakrist ju on Hakenkreuz!?/. Aga müüja ei saa aru. Paralleelselt viipekeelt ja itaalia keelt kasutades püüan siis rääkida, et asjad, mis stardinumbri särgile kinnitavad.. müüja seletab, et küsitav kaup on “die Stecknadeln” ja otsibki kauba välja. Puhh!

27.06.2015

Hommik on kergelt pilvine, õhtuks lubatakse vihmagi. Esimesed viis kilomeetrit kulgeb katedraali eest algav rada linna vahel, siis suundub üles metsa. Tõus on pidev, aga mitte sugugi järsk. Erkki jookseb vahetpidamata 23.kilomeetrini kus järsk püstloodis rohunõlv temagi kõndima paneb. Teised järgnevad parajate intervallidega, igaüks oma võimetele vastavalt. Aegajalt tuhiseb meist mööda 8.00 startinud teatevõistkondade liikmeid. Möödun ise omavahel nööriga ühendatud jooksjapaarist, kus üks mees ilmselgelt pime, respekti märgiks harjumuspäraselt mütsi peast võttes.. mida pime mees muidugi näha ei võinud. Ja ühe reipal sammul kõndiva noormehega möödume teineteisest oma kümme korda /ei näinud ma seda tüüpi ainsatki jooksusammu sooritamas, siiski lõpetas mees veidi enne mind/.

Loo autor, Tanel Kadai mägisel jooksurajal.

Keskpäeva paiku tilgub paar piiska tõesti kaela, siis on lubatud vihm läbi. Muud jama tuleb külla küll. Erkki komistab 39. kilomeetril ja kukub, nii et jalad parajasti üle järsaku serva rippu jäävad. Marrastused desinfitseeritakse arstipunktis ära, aga liigesest väljakäinud parem pöial jääbki vastikult valusaks.

Merike Etverk jooksurajal

Joogipunkte on raja ääres tihedalt ja teenindus hästi läbi mõeldud. 31. Ja 34. kilomeetri joogipunktide ees jagatakse soovijaile geeli - just parajal kaugusel, et jõuaks selle enne joogitopside lauda nahka panna. Leidub soola, kokakoolat, rosinaid, banaane ja higipühkimiskäsnasid. Minu jaoks leidub muidugi veel eile ärapeidetud kepp. Kiire toetumine sellele säästabki mu ühest kindlana tunduvast kukkumisest.

Neljakümnes kilomeeter pole muud kui üksainus järsk trepp. Läbime seda umbes pooletunniste intervallidega. Mõnus on mõnestki kustunud vennikesest mööda kõndida! Ja ongi lõpp.. paneme 375-grammised paksust plekist medalid korraks kaela tagasi ja teeme pilti.

Erkki Etverk sillal.

Ei ole veel päriselt lõpp, finišeerijate allaveoks mõeldud buss olevat läinud katki. Tuleb ikka ise alla gondlijaama kõndida, kus rüüpame miljonidollarivaate kõrvale natuke õlut.

Õhtul peame Etriini sünnipäeva.

28.06.2015

Sünnipäevakooki on palju järel, paneme selle Kristoga kahepeale nahka. Koristame natuke ja ongi minek! Maja ees jätame Etverkidega hüvasti, need sõidavad üle Brenneri kuru Tallinna poole. Meie sõidame vastassuunas, alla lõunasse.

Bolzano ehk õigupoolest Bozen on puhtalt saksakeelne linn, isegi rentslis põlvitav suurekasvuline neeger korrutab siin haleda häälega “Bitte.. bitte..”. Otsime üles Lõuna-Tirooli arheloogiamuuseumi, tegemaks viisakusvisiiti selle 5000-aastasele vanaperemehele Ötzile /ehk maakeeles Jäämehele/. Kolmekorruselise muuseumi I korrusel pikutab peremees ise; II korrusel vedelevad tema relvad, riided ja kaasasolnud kila- kola; aga III korrus on pühendatud kõrgmäestikuarheoloogiale- teadusharule, mis 1991.a. juhtunud jäämeheleiust alguse saigi /see inkatüdruk Juanita toodi 95ndal Andidest alla/ . Oma silmaga kaemist väärib hilisemal ekspeditsioonil leitud punutud matt, mis viimasel ajal tulise vaidluse tulipunktis. Kas võttis õlga surmava noolehaava saanud mees selle põgenedes ise vihmavarjuks kaasa või asetasid hõimukaaslased sellele väärikasse viimsesse puhkepaika kantud surnukeha? Matt ei paista küll selle järgi välja, et väga palju vihma kinni peaks..

Veel vaateid maratoni maaliliselt jooksurajalt.

Külastame Bozeni gooti stiilis toomkirikut ja keskväljaku kohvikut. Ning sõidame edasi Venezia suunas.. täpsemalt küll selle suurel maal paikneva linnaosa Mestre suunas, kus elab tänapäeval põhiosa linna elanikest. Siit pääseme 31 tuh. elanikuga Santa Lucia linnaossa, ehk siis meie mõistes ajaloolisesse Veneetsiasse rongiga (veebussiga pääsenuks ka). Viime autost kaasavõetud vähesed asjad hotelli ning jalutame linnas ringi. Kurat, küll on ilus! Ning kanalite hais on vaevu tuntav, palju parem kui Solgi-Neeval /mõtlen mitte Neevat Peterburis, vaid 80ndate keskpaigani Kopli lahte voolanud Tallinna reoveekollektorit/. Jätan meelega Markuse kellatorni ronimata, et midagi ka järgmiseks korraks vaadata jääks. Ainult kallis on siin küll - Austria keisrinna Sissi palee esisel väljakul küsitakse vabaõhukohvikus istumise eest 6EUR nägu ka siis, kui midagi ei telli. Paljud turistid istuvadki lihtsalt maas, sh. mõni neiukene väga vabas poosis. Kitsad linnaosakaupa nummerdatud tänavad on hilisõhtul äraeksinud turiste paksult täis.

/Veneetsia gooti stiil, mis meenutas Kristole minarette ja mulle Hispaania renessansiaegseid väljakuid, ongi laias laastus Bütsantsi ja Araabia mõjudega hilisgootika. Aga seda võib ka säästugootikaks nimetada, sest kohalike olude tõttu tuli kõik hooned võimalikult kerged ehitada. Näiteks Doodžide palee on selles stiilis ehitatud, samuti Santa Maria kirik, millest järgmisel hommikul mööda läksime. Üksjagu ahviti sedasamust Veneetsia gootikat ka 19.sajandi Inglismaal järgi./

29.06.2015

Jalutame veel veidi Veneetsias ringi ja sõidame siis Bergamosse. Kristo ja Kaupo viivad auto ära. Riho kiidab vaid kilomeetri kaugusel asuvat kaunist vanalinna, aga isegi mina ei viitsi seda vaatama ronida. Joome õlut ja sööme kebabit. Peldikuakna hoiame hoolega kinni, sest tänavapilt pole kuigi meeldiv.

30.06.2015

Lennuk väljub kell 7.00. Koos meiega jõuab Eestisse ka palav ilm.