Ettevalmistus poolmaratoniks on lõppemas ja stardini on jäänud loetud päevad. Pool aastat möödus uskumatult kiiresti. Viimane nädal on läinud käima ja trennides toimub viimase lihvi andmine. Ega enam midagi ei muuda, ja kui, siis ainult psühholoogilist eelhäälestatust. On nagu on ja tuleb nagu tuleb 😊. Ehk siis, vaim on valmis, kuid kuidas keha minuga koostööd 21 km jooksmise ajal laupäeval teeb, saan teada, kui stardipauk käinud ja adrenaliinitulv esimesed kilomeetrid edasi kandnud. Igatahes on põnev.

Augustis muutus treeningkoormus. Distantsid muutusid lühemaks ning senine 5-päevane trenninädal muutus päeva võrra lühemaks. Tähelepanu oli just poolmaratoni tempo harjutamisel ning lõikude jooksmisel. Nädalas korra toimusid spordiklubiga koos ühistrennid. Ülejäänud aja harjutasin üksi.

Avanes ka võimalus minna koos spordiklubiga (Jooksupartner) jooksulaagrisse (treenerid Taivo Püi ja Einar Kaigas), mis kestis 3 päeva ning kus kokku jooksin u 43 km. Hinnang – väga hea kogemus. Harjutasime metsas ning sai nautida mõnusat pinda vahelduseks asfaldile. Distantsid olid eri pikkusega, tegime intervalljooksu, mäkkejooksu ning harjutasime jooksutehnikat. Kokku oli 4 2-tunnist trenni. Pole midagi öelda, grupiga õnnestuvad ka raskemad väljakutsed. Ma polnud alates kooliajast spordilaagrisse sattunud ning kaks korda päevas trenni teha tekitas mõnusa nostalgia. Igatahes tundsin peale laagrit, et nüüd tuleb küll soovitud tulemus septembris ära, kuid hetkel on tunne muutunud 😊

Augustis saime viimases ühistrennis Kaupo Tiislärilt häid näpunäiteid, kuidas (pool-)maratoniks valmistuda – tossud ja riided peavad olema eelnevalt testitud, jook ja muud energiaampsud enne jooksu proovitud, paelad korralikult kinni ja et me ikka vahetult enne starti korralikku hommikusööki ei sööks.

Osalesin ka Ülemiste ööjooksul nagu plaanisin ning olin väga rahul, et parandasin juulis Võsul tehtud isiklikku rekordit 1 min võrra. Väike eduelamus kulus ära. Kuna jaksasin viimasel paarikümnel meetril tempot oluliselt tõsta (vähemalt mulle tundus nii 😊), siis äkki oleksin võinud viimastel kilomeetritel ka rohkem pingutada. Aga see on tagantjärele tarkus. Teadsin jooksu ajal, et hiljem kindlasti mõtlen, et oleks ju võinud. Enda põhieesmärgiks seadsin tempo hoidmise ja kell seda hiljem ka kinnitas.

Nüüd siis ongi kõik. Jäänud on jooks ise. Tunne on nii ja naa. Kindlasti põnev, kuid reedel saan kindlasti tunda kasvavat ärevust. Sellest ei pääse. Igatahes, kui mitte sel korral, siis tulevikus tahan poolmaratoni teha ära 2 tunniga. Soovin meile kiireid jalgu ja meeldejäävat 10.septembrit!  Jooksurajal näeme!

Katrin valmistub Tallinna maratoni poolmaratoniks spordiklubiga Jooksupartner.

Avafoto: Mallor Malmre