Kui puhkama või reisima satun, siis olen üritanud plaanidesse mahutada ka mõne huvitava jooksuürituse. Juuni lõpul sattusin ringi liikuma Itaalias ja Prantsusmaal ning marathons.ahotu.com lehelt tuli ühe võimalusena välja Lõuna-Prantsusmaal toimuv Trail de la Colmiane (Courir a la Colmiane). Põhidistantse oli kaks - 14 ja 23km, lisaks veel lastejooksud. Valisin pikema distantsi.

Minu jaoks tegi selle jooksu huvitavaks asjaolu, et start oli 1300m kõrgusel merepinnast Saint-Dalmas'i külast (75km Nice'st), tõusis kuni 2674 meetrini (Mont Pepoiri tippu) ning siis tagasi alla. Kokku tuli 23,275km jooksu peale 1887 tõusumeetrit. Arvestades, et seni oli mu suurim tõus joostud Pirita metsas, siis oli tegemist omaette katsumusega. Mingit erilist ettevalmistust ma selleks jooksuks ei teinud - pigem võtsin nii, et kui jõuan, siis osalen huvi pärast, kui ei, siis ei osale.

Tulles aga tagasi jooksu planeerimise juurde, siis ingliskeelset infot väga palju saada ei olnud. Ürituse prantsuskeelne koduleht meenutab mõne koolipoisi kodulehte 90ndate teisest poolest, mis on erinevaid "naljapilte" ja gif'e täis pikitud. Kes ei tea, millest ma räägin, siis siin saate meenutada: http://www.couriralacolmiane.fr/

Google Translate'i abil sain kodulehelt siiski peamise info kätte:
- Osalustasu oli 10 eurot eelmüügist, 12 eurot kohapealt. Võrreldes Eesti jooksudega on see mõnevõrra soodsam, samas oli seal ka teenindust vähem. Kokku oli ainult kaks teeninduspunkti - 6. ja 18. km. 
- Starti pääsemise eeltingimuseks olid kehtiv tervisetõend (ingliskeelne sobis), vähemalt 0,5L vett ja vile. 
- Distantsi pikkuse osas sain kodulehelt natukene vale pildi - sain aru, et rada on 20km pikkune, kuid tegelikkus oli natukene üle 23km.
- Stardipaiga omal käel leidmine osutus aga keeruliseks, kuna ühtegi viita välja ei oldud pandud. Õnneks oli paarisaja osaleja hulgas veel neid, kes stardipaika kohe üles ei leidnud, kohalikelt teed küsisid ning kelle järgi sõites lõpuks siiski kohale jõudsin.

Võistluskeskuses rääkis üks inimene natukene ka inglise keelt, kes peale tervisetõendi nägemist ja 12 euro saamist mu nime kirja pani ja numbri ulatas. Minu imestuseks haaknõelasid numbri kinnitamiseks ette ei olnud nähtud. Õnneks aitasid kaks korraldajatädi mind välja, kui andsid oma riiete küljest kaks haaknõela, millega sain numbri kinnitatud napilt enne starti.

Start anti kell 09.00, kui päike juba küttis. Rajale võtsin kaasa enda arvates suure varuga kolm geeli, ühe liitri vett, päikesekreemi ja ette nähtud vile (mida õnneks vaja ei läinud). Tasast maad oli stardist ainult mõnisada meetrit, peale mida hakkas juba tõusunurk teravamaks minema. Alustasin täitsa rivi lõpust, tänu millele julgesin mõnedest võistlejatest mööda minna, kuid mitte liiga tempokalt. Tõus tippu võttis mul aega täpselt 2,5h. Võitjal kulus sama palju aega, et jõuda finišisse. Suurem osa tipu poole liikumisest tegin kiirel kõnnisammul ja mõnes kohas vaikselt sörkides. Sellise vaikse ülespoole liikumise juures oli keskmine pulss 163 lööki minutis (92% maksimumist). Seega koormus oli täitsa korralik. Teel ülesse kulusid ära ka kõik kolm geeli.

Teeninduspunktides pakuti vett, Coca-Colat ja kartulikrõpse. Mõlemas peatustes täitsin nii oma pudelid värske veega, kui jõin lisaks colat ja sõin krõpse. Külma veega pea jahutamine oli 30-kraadise kuumaga mõnusalt värskendav. Soovituslik oleks veepaagiga seljakotiga taolisele üritusele minna, siis ei pea pudelite täitmise ja koti avamise-sulgemisega tegelema.

Kõige raskem oli minu jaoks äärmiselt ebaühtlane pinnas. Olen harjunud jooksma siledal asfaldil või muul kõval pinnasel. Kui kõige ekstreemsem pinnas oli seni olnud mõne järvejooksu liivariba, siis kulus Colmiane's praktiliselt kogu tähelepanu sellele, et jälgida kuhu järgmisena jala maha panen. Tuli hüpata ühelt suurelt kivilt teisele, libedal murul tasakaalu hoida, järsaku äärel fookust hoida, et mitte alla libastuda jne. Tihti ei olnudki mingit konkreetset rada, vaid ebaühtlane maastik. Jäi silma, et päris paljud kasutasid ronimiskeppe, mis ilmselt tegi keerulisel pinnasel liikumist natukene lihtsamaks.

Kõige üllatavam oli, kui raske on mäest alla joosta. Ilmselt olid teised jooksjad seda natukene rohkem harjutanud, sest allamäge olid kõik teised minust oluliselt kiiremad. Keeruliseks tegi laskumise see, et langus oli üsna järsk ja korralikku rada ees ei olnud. Libe muru vaheldus suurte kividega, nii et oli tegemist, et mitte jalgu murda. Väiksemaid jalaväänamisi ja komistamisi tuli siiski ette.  Lisaks sellele oli naljakas, et järsaku serval joostes miski tiris kogu aeg serva poole. Ei teagi, kas põhjuseks oli kaldus tee, ainult jalge ette maha vaatamisest tekkinud kerge peapööritus või midagi muud.

Rada oli maha märgitud spray-värviga tehtud nooltega ning oli suhteliselt lihtsasti jälgitav. Nagu eelpool mainitud, siis oli raja pikkuse küsimus ebaselge. Finiši-ootust ainult suurendas 19ndal kilomeetril olnud viide, et 1km on lõpuni. Proovisin viimasel kilomeetril tempot natukene tõsta, kuid kõrvetav päike ja tegelikkuses ühe asemel kolmele kilomeetrile veninud viimane pingutus olid kurnavad. Kokkuvõttes 04:03:50 ja 98. koht 175 lõpetaja hulgast. Medalit ega diplomit mälestuseks ei jagatud. Olen rahul, et osalesin ja läbi tegin selle jooksu. Samale jooksule ma ilmselt teist korda ei läheks, pigem prooviks midagi uut.