Mida kiiremaks läheb jooks, seda rohkem kaldub keha ettepoole ja eeldused kiireks, rohkem päkal jooksmiseks on loodud.  Rohkem päkal joostes on kokkupuuteaeg maaga lühem ja jalg mobiliseeritakse äratõukeks kiiremini.  Ent alati ei joosta päkal, enamasti takistab seda jooksja funktsionaalne vorm ja lihaste valmisolek.  Keharaskust üle kanna päkale kanda on sageli lihtsam, kui üritada joosta keskosa- või päkamaandumisega.  Siin tulevadki mängu rohkem toestatud ja suuremat löögisummutust pakkuvad jalatsid, et jooksja saaks mugavalt joosta täpselt nii, nagu hetkel tunneb ja vajab. Või ka tahab.

„Õigesti ehitatud, tehnilised, pikemaks jooksuks mõeldud jooksujalatsid ei blokeeri ühtegi loomupärast liikumist, vaid aitavad vähendada väärate üleliikumiste ulatust,“ lisab Aivo Liiv, ASICSi jooksujalatside maaletoomisega tegelevast firmast Patrol.

„Jooksjad hindavad sageli oma oma treenitust ja võimeid üle,“ täpsustab Aivo Liiv jala probleemide tekkepõhjust.  „Kui sa jooksed liiga palju õhukeste ja struktuurselt vähetoestatud jalatsitega, võib korrigeeruda ülepronatsiooni ulatus (kui see on probleemiks).  Samas suureneb märkimisväärselt kannakõõluse koormus, mis on järgmiste probleemide allikaks. „Ka väikese kand-varvas kõrguse erinevusega jooksujalatsite liigsel kasutamisel suurenevad samad ohud.“

Et muretult ja mugavalt joosta, tuleb teada oma treenitust ja jala eripära.

Kõige esimene küsimus  -- kas jalg on liiga palju võlvist sissepoole vajuv (üleproneeriv), tavapärane või liiga jäik (alaproneeriv jalatüüp)?

Jalad, mis kipuvad võlvist sissepoole vajuma, vajavad struktuurselt tugevamaid jooksujalatseid.  Liiga jäigad jalad vajavad põrutuse vähendamiseks selgelt pehmemaid ja struktuurselt mitte nii tugevaid jalatseid. Miks? Mõlemal juhul ei ole jala enda loomupärane löögisummutus optimaalne ja tagajärjeks võivad olla ülekoormusest tingitud vaevused.

Jala eripärast ja valedest jalanõudest tingitud probleemid ei lõpe pöia, tallavõlvi või kannakõõluse piirkonnas, vaid kanduvad kehas edasi. Näiteks üleproneeriva jala puhul liigub hüppeliiges liiga palju sisse, selle tagajärjel liigub ka põlv soovitust rohkem sissepoole ja puusas tekib tavapärasest suurem roteeruv liikumine, mis võib liigeseid tavapärasest rohkem kulutada. Suuremat koormust saavad ka varvaste liigesed.

Jäiga jala korral on taas loomupärane löögisummutus optimaalsest väiksem ja põrutustest tingitud vaevused sagedased, eriti põlveosas.

Optimaalse jalaga sportlane (kõige rohkem 30−40% jooksjatest) võib joosta, millega tundub hea, aga tihti on mõistlik ka temal koormusmuresid ennetada ning valida seega hea löögisummutuse, optimaalse struktuurse tugevuse ja kaaluga jalatsid, et jooksunaudingut suurendada.

Mis vahe on võistlusjalatsitel ja treeningjalatsitel?

Kiire jooksu jalatsid on struktuurselt vähem toestatud, kerged ja väiksema löögisummutusega, pakuvad jalale täpset maatunnetust ja efektiivset äratõuget, aga nõuvad ka jalalt oluliselt suuremat treenitust ja energeetilist üldist valmisolekut. Baastreeningu jalatsid on struktuurselt tugevamad ja hea löögisummutusega, tagavad väga mugava ja energeetiliselt säästliku jooksu ja mis peamine - on liigestele turvalisemad.

Mõistlik on jooksutreeninguid varieerida nii, et umbes 70−80% on baastreening ja 20−30% kiirema jooksu treening, kasutades mõlemal juhul vastavaid jalatseid. Nii saab lihaseid, kõõluseid ja kõõluste kinnituspunkte optimaalselt stimuleerida ja tugevdada ning ühtlasi tagada turvaline treening

Foto: Heiki Rebane