Rein Pärn jooksis oma esimese maraton 1989. aastal 49aastasena. Selle aasta 13. veebruaril võttis mees 80aastasena ette oma viimase jooksumaratoni, mõni nädal hiljem pidime kuulma kurba uudist Reinu surmast.

641 maratoniga oli Rein Pärn enim jooksumaratone läbinud eestlane, kes oli eeskujuks ka aastakümneid noorematele jooksjatele. Viimased maratonid võtsid Reinul aega kuus ja pool tundi ning enamgi, mis võib tunduda aeglasena, kuid oled sa proovinud läbida 81 maratoni ühe aasta jooksul? 80aastaselt?

Sellise tempo ja sagedusega maratone läbides tuli need sageli ette võtta üksinda. Ent Reinu viiesajanda jooksumaratoni läbisime koos seltskonnaga, ühisjooksuna. Ühisjooks võimaldas kogeda 42 kilomeetri pikkust distantsi nii nagu seda koges Rein, näha jooksumaratoni läbi tema silmade.

Laupäeval võttis 40 inimest Tallinnas ette samasuguse ühisjooksu, eesmärgiga teha väike kummardus tänavu lahkunud jooksusõbrale.

6. novembri hommikul Estonia teatri ette kogunema hakanud jooksjaid tervitas soe sügispäike. Kella kümneks, mil Reinu maratoni start kavas oli, olid kõik jooksjad platsis. Osadel meist oli kaasas väike seljakott riiete jaoks, joogipaun või energiabatoon. Ühisjooksul ei ole ju rajateenindust, pakihoidu, riiete vahetamise telke ega muid tavavõistluse mugavusi.

Ühispildi ja viimaste juhiste andmise järel siirdusime rajale, mis kulges mööda Tallinna tänavaid ja kergliiklusteid.

Ühisjooks tähendab samas tempos ja ühes grupis raja läbimist. Kuna meid oli Reinu maratonist osa võtmas märkimisväärselt palju jaguneti stardis kolme tempogruppi. Kiiremad ühinesid nelja tunni gruppi, ülejäänud jooksjad võtsid eesmärgiks läbida rada viie ja kuue tunniga.

Ühisjooks tähendab enamasti mõnusas tempos koos kulgemist, mis jätab rohkelt aega ka omavaheliseks suhtlemiseks, mida tavalistel jooksuvõistlustel rajal teha ei saa. Ent märgistamata rajal 42 km läbimiseks on ühisjooks ka ainuvõimalik lahendus, eraldi rajale minnes muutuks jooks kiiresti orienteerumiseks, halvemal juhul rogainiks.

Kuivõrd igas grupis oli jooksjaid, kelle kellas oli Reinu maratoni rada suunda näitamas ning ka neid, kes olid võtnud vaevaks rajakaardi välja trükkida, andis koos jooksmine kindluse ka neile, kelle jaoks jooksurajale jäävad tänavad võõrad olid.

Estonia teatri eest kulgesime Vabaduse väljaku kaudu vanalinna, Balti jaama tunneli läbimise järel võtsime suuna Kopli poole. Jooksime rajal, kus varem Tallinna maratoni raames oldud. Noblessneri kvartalist siirdusime Linnahalli poole, sadamapiirkonda läbides olimegi jõudnud välja Reidi teele, kus meid ootas esimene joogi-söögipunkt.

Vesi, spordijook ja soe tee sobisid hästi, sest selja taha jäi juba kümme kilomeetrit.

Mööda Pirita teed jätkates paitas ilm meid jätkuvalt, sageli tuulises kandis puudus tuul sootuks. Hiljem küll mõistsime, et tuul oli lihtsalt tagant.

Pirital hanerivis mööda metsarada liikudes jõudsime peatselt välja selleaastase Tallinna maratoni tagasipöördepunkti ja võtsime kergliiklusteel suuna tagasi linna poole.

Kümnenda kilomeetri joogipunkti jõudsime uuesti siis, kui läbitud oli 22 km ning hakkas kerget vihma sadama. Kommid kadusid kõhtu ning jätkasime teed läbi Kadrioru Veerenni kvartali suunas.

Mõned kilomeetrid hiljem peale improviseeritud joogi-söögipunkti ootas ees juba järgmine, kiluleibade, kohvi ja kommidega. Soe jook ja söök sobisid järjest paremini, sest peatselt teretas meid rahe. Novembrikuine tuul ja torm on ju märksa tavapärasemad, kui päikesepaiste.

Järvevana tee ääres kulgevale kergliiklusteele jõudes olime juba läbimärjad. Mõni hetk hiljem alanud äike kestis küll ainult ühe minuti, kuid hele välgunool tundus looduse kapriisi asemel otsekui taevaliku tervitusena. Lõi pildi selgeks ning andis teada, et me ei ole üksi.

Vihm tegi ka head, sest märjana ei olnud raskematel kilomeetritel pikalt seisma jääda enam võimalik. Sooja saamiseks oli vaja liikuda. Järve metsa terviseradadel kohtasime teisi jooksjaid ja võtsime tasapisi suuna tagasi Järvevana teele.

38ndal kilomeetril paiknev joogipunkt ootas meid sama menüüga, viimased ampsud ja siht Vabaduse platsil paikneva finiši poole.

Ühisjooksu rada kuu aega tagasi kavandades selgus, et planeeritud lõpujooneni jõudes näitab kell 42,2 km asemel kilomeeter vähem, mistõttu tuli rajale veel tuhatkond meetrit lisada. Väsinud jalgadega tõusime Harjumäe treppidest üles ning jätkasime tõusu Toompea ja sealse vene kiriku suunas. Toompealt mööda Pikka Jalga laskudes kattis munakiviteed juba valge rahekiht, mis muutis raske 42. kilomeetri veelgi väljakutsuvamaks.

Väiksemate ühisjooksude raames on võimalik rada maha joonistada täpselt sinna, kuhu tahad. Tuleb vaid austada liiklluseeskirju ja kaasliiklejaid. Ent ilm on alati prognoosimatu lisades rajale oma nüansi.

Viis tundi ja mõned minutid stardist olimegi jõudnud Vabaduse väljakul paiknevasse finišisse ja saime kaela Reinuga hõbedased medalid.

Kuna Rein oli suur virtuaaljooksu fänn, siis toimus ühisjooksuga samal nädalal ka Reinu maratoni virtuaaljooks, kus olid kavas erinevad maratonid: veerandmaraton, poolmaraton ja täismaraton. Virtuaaljooksu raames läbis täispika maratoni veel 14 jooksjat ning lühematel distantsidel veel poolsada võistlejat.

Kõiki Reinu maratoni tulemusi näed Marathon100 andmebaasist SIIT ning virtuaaljooksu esialgseid tulemusi SIIT.

Fotod: Reinu maratonil osalenud jooksjad.