USA tippülikooli Massachusetts Institute of Technology poolt värskelt avaldatud uuring tõestab, et jooksmine on nakkav – kui me näeme seda teisi tegemas, siis paneme ka ise suurema tõenäosusega jooksutossud jalga.

Sinan Arali ja Christos Nicolaides uurisid jooksjate sotsiaalvõrgustikes avaldatud treeningandmeid – analüüs hõlmas viie aasta jooksul 1,1 miljoni jooksja poolt läbitud 350 miljonit kilomeetrit.  Jooksjate treeningandmete vahel leiti selged seosed – kui sinu sõber jooksis 1 km võrra pikema maa, siis motiveeris see sind läbima omakorda 0,33 km pikema jooksuotsa.  Kui sõber jooksis 10 minutit kauem, siis naasid sinagi jooksurajalt 3 minutit hiljem. 

Jooksmise nakkav mõju nõrgenes ajaga – kui sa tegid oma jooksuotsa sõpradega samal päeval, oli sõprade mõju sulle suurem, kaks päeva hiljem oli mõju juba kolm korda väiksem.

Ootamatult selgus, et meie jooksmisele on suurem mõju neil sõpradel, kes meist tavaliselt jooksurajal nõrgemad on.  Ehk teisisõnu – tavaline harrastussportlane ei võrdle ennast kiiremate jooksjatega ja kui seda isegi tehakse, siis see ei sunni meid oma treeningplaane muutma.  Ent kui me näeme, et mõni meist nõrgem jooksja läbis täna 3km pikema jooksuotsa, siis teeme meiegi 1km võrra pikema treeningu.

Samuti tuli uuringust välja sugudevaheline erinevus.  Meesjooksjate mõju teistele meestele on väga tugev, kuid meesjooksjate mõju naisjooksjatele on . . . olematu.  Naisjooksjate mõju teistele naisjooksjatele on samuti selgelt tuvastatav ning naiste treeningute andmed mõjutavad positiivselt ka meeste jooksmisharrastust.  Ehk seega – samast soost jooksjate mõju on meile suurem. 

Kogu uuringut lühidalt kokku võttes – jooksmine on nakkav ning jooksuandmete jagamisel Facebookis, Endomondos, Stravas, jm on selge positiivne mõju, mis paneb inimesed rohkem liikuma.  Jookseme ja jagame!

Fotol Nike+ Run Clubi treening.