Laupäevasel Ülemiste järve jooksul aset leidnud kahetsusväärne surm sundis ka Marathon100 seda teemat natuke sügavamalt uurima, et mõista, mis on need põhjused mis selliste äkksurmadeni viivad ja kas tavalisel jooksjal oleks midagi võimalik ses suhtes ette võtta.

Kõige enamlevinumaks äkksurma põhjuseks jooksuvõistlustel on mitmed südamega seotud probleemid. Neid probleeme võib olla erinevad ning isegi kui osa neist tuleb välja tervisekontrolli või koormustesti käigus, siis praktika näitab, et surmasid esineb ka tugeva treenitusega inimestel. 

Enim on jooksuvõistlustel südameseiskumisest põhjustatud äkksurmasid uuritud loomulikult Ameerikas.  2000-2010 leidis sealsetel jooksuvõistlustel aset 59 südameseiskumisest tingitud vahejuhtumit, neist 40 maratonidel ja 19 poolmaratonidel.  Surmajuhtumite arv oli keskmiselt üks iga 259 000 jooksja kohta.  Hukkunute keskmine vanus oli 39 aastat ning valdavas enamuses oli tegemist meestega. 

Teiseks ohufaktoriks jooksjatele on kuum ilm.  Soojas jooksmisel on vedelikukadu keskmisest suurem, kehatemperatuur tõuseb rohkem ja organismi koormatakse rohkem.  Väga ohtlikuks on soe ilm kombineerituna suure õhuniiskusega.  Näiteks 2005.a Great North Run'i võistluse ajal oli õhutemperatuuriks vaid 18 kraadi ent niiskuse protsent ületas 70 ning päikese eest ei olnud kusagile pääsu.  Great North Run'i puhul on siis tegemist Suurbritannia suurima jooksuvõistlusega, millest võtab iga-aastaselt osa enam kui 50 000 jooksjat.  2005.a., mil jooks toimus juba 25-ndat korda, kukkus võistluse ajal kokku ja suri koguni neli võistlusest osavõtjat.  Marathon100 on eelnevalt peamisi nõuandeid soojas jooksmiseks piisavalt käsitlenud, kuid kokkuvõtlikult – aeglasem tempo vähendab soojas joostes organismile langevat koormust.

Soojas jooksmisel võib ohtlikuks saada ka higistamisest tekkiv suur soolade kaotus.  Juues jooksu ajal ainult vett ei korvata kahjuks kõiki neid aineid, millest organism higistamise läbi ilma jääb ning tulemus võib olla saatuslik.  Selle vastu aitavad kõiksugu soolatabletid, mida aeg-ajalt isegi jooksu ajal teeninduspunktides pakutakse. 

Siinkohal tuleb kahjuks peatuda veel kahel surmajuhtumil, mis mõlemad üsna silmatorkavad on.  Nimelt – mullusel Londoni maratonil kaotas elu 30-aastane Claire Squires, kellel polnud eelnevalt tuvastatud olulisi terviseprobleeme. Temale sai kahjuks saatuslikuks toidulisand, mis sisaldas organismi stimuleerivat ainet nimega DMAA – lihtsustatult võib öelda, et tegemist oli energiajoogiga.  Antud aine toime oli väga sarnane amfetamiinile tõstes südame löögi sagedust ja adrenaliinitaset.  Tänaseks pole seda ainet sisaldavad joogid vähemalt Inglismaal enam müügil ent isegi kui me jogurti või vorstipaki pealt loeme, millest need koosnevad, siis kui tihti me süüvime kõiksugu spordijookide-pulbrite koostisse?

Claire Squires'i puhul oli tegemist Londoni maratoni enam kui 30-aastase ajaloo üheteistkümnenda surmajuhtumiga.  Samas – 2012.a. oli väga palju selliseid jooksjaid, kes vajasid jooksu ajal meditsiinipersonali abi väiksemate probleemidega – mullu oli selliseid jooksjaid ja pealtvaatajaid Londonis 4923 tükki (stardis oli jooksjaid enam kui 30 000).

Kõiksugu uute ekstreemspordiürituste lisandumine, mis on jooksmise juurde ahvatlenud uusi inimesi, on toonud ka uusi probleeme. 2013.a. aprillis suri Tough Mudderi-nimelisel võistlusel 28-aastane Avishek Sengupta.  Tough Mudderi võistlus hõlmab lisaks jooksule 22 erineva takistuse ülestamist.  Walk the Plank-nimeline takistus sisaldas ronimist 4 meetri kõrgusele platvormile ning sealt basseini hüppamist ja kaldale ujumist. Hr. Senguptale saigi saatuslikuks too bassein, kuna tema surma põhjuseks määrati uppumine ja kohus otsustas, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga.  Täpsustuseks olgu küll öeldud, et tegemist oli selle jooksuvõistluse esimese surmajuhtumiga enam kui 750 000 osleja juures. Küll aga leidsid tollel võistlusel aset mitmed väiksemad spordiõnnetused, mistõttu kohalik haigla ei suutnud vigastatuid enam vastu võtta . . .

Ehk siis kokkuvõtteks – kas on midagi, mis vähendaks erinevate spordivigastuste ja surmajuhtumite esinemist siinsetel jooksuvõistlustel? Võiks õelda, et kohustuslik tervisekontroll, ent ka see ei pruugi alati hea lahendus olla. Näiteks, Itaalia ja Iisrael on katsetanud kohustusliku EKG tegemist sportlastele ning kuigi äkksurmade osakaal vähenes tekkis teine probleem. Nimelt – nende sportlaste seas, kellele öeldi, et neile ei sobi aktiivne füüsiline sportimine, kasvas enesetappude arv  . . .

Loo lõpetuseks tooks taustaks ühe teise numbri - mullu hukkus Eestis liikluses 87 inimest ehk keskmiselt üks iga 15000 elaniku kohta.  Seda on oluliselt rohkem, kui sportimise käigus aset leidnud surmaga lõppenud juhtumid.  Rahvasport, mida varem on ka tervisespordiks nimetatud, pikendab meie eluiga ja tõstab elukvaliteeti. Eeldusel, et sporti tehakse peaga ja ei lasta emotsioonidel kainest mõistusest võitu saada ning käiakse aeg-ajalt tervisekontrollis-koormustestil.