Ilmselt olete kõik kuulnud seda, et eestlase unistuste elukoht peaks asuma mere ääres. aga metsa sees. Lauset ei pea isegi jätkama, vaid sellest võib välja lugeda eht-eestlasliku soovi otsida parimat. Tõsi, tihtilugu on see teoorias lihtsam kui praktikas. Läksin siis minagi parimat otsima. Mitte siis elukohta, vaid maratoni. Olen enda arvates neid nn parimaid  maratone nii mõnegi ära jooksnud, seepärast läheb valik pigem raskemaks kui kergemaks.

Võtsin siis kohe härjal sarvist kinni (õigem oleks küll öelda, et loo alglauses oleva väljendi esimesest sõnast tulenevalt pigem merest). Vaatasin AIMS-i (see on üleilmne maratonide organisatsioon) kalendrit ja manasin enda silme ette maailmakaard, teised maailmajaod jätsin siiski valiku tegemisel välja, seega jäin koduse Euroopa juurde. Samas kaugus on ka huvitav kriteerium, seega oli juba kaks märksõna. Kolmandana seadsin eesmärgiks maratoni suuruse. Kuidagi ei ole soov läbida maratoni nii, et stardis on rajale minejaid vähem kui korraldajaid. Siis muidugi klassikaline märksõna: asukoht võiks olla põnev ja huvipakkuv. Tore ka kui selline, kus on kamaluga vaatamist, kaunis arhitektuur ja põnev ajalugu. Ja veel toredam kui ma ei oleks sinna kunagi varem sattunud.

Nii rändasin silmade ja mõtetega kaardil. Ja peale väikest mõtteraginat käes ta oligi: Lissabon. Meri on, lausa ookean. Rada kulgeb terves ulatuses ookeanikaldal (kui täpne olla siis natuke küll ka Tejo jõe suudmes aga üks vesi kõik). Boonusena veel palmid ja konstantselt ilus vaade. Kaugust on Portugalil ka. Maraton on üpris suur ja ajalooga, lausa Gold Label märgiga olnud, mis on kõrgeim tunnustus maratonile.  Linnas on kultuuri, head sööki, arhitektuuri ja kamaluga omapära. Ja kõigile eelnevale kirsiks tordil: ma pole seal varem käinud. Nii oligi otsus purgis ja regama. Ei midagi keerulist. Aga ometi tuli keerukus sealt, kus poleks seda kunagi osanud oodata. Tuli COVID. Ei-ei, mitte ma ei haigestunud sellesse, vaid tuli üleilmne pandeemia ja üritused kõik jäid ära. Kahjuks ka Lissaboni maraton.

See eelnev jutt oli kõik ajas tagasirändamine, aasta siis oli 2020. Aga nagu öeldakse: mis halvasti, see uuesti. Saabus oktoober 2022 ja sain oma aastaid tagasi tehtud registreeringu jooksuks vormida. Ega midagi, kott selga ja Portugali. Rattaseppa siiski ei teinud, läksin lennukiga. Maratoni EXPO-lt sain päev enne starti ilusti oma numbri. Õ-st oli jälle O saanud-nagu ikka. Sutike sain ka põske pistmiseks ja peasponsori logoga buffi.  Hea suusatades kõrvu soojendades Lissaboni kuumust meenutada. Korraldaja poolt oli jooksjatele ka ametlik maratonisärk. Siin on küll "eduardodel" arenguruumi. Kuigi tegemist oli tehnlise materjaliga, mis peaks sportimisel higi kehalt minema juhtides kaasa aitama oli see pigem nagu Kreisiraadio Alev Strömi õhtu-õhtukool ehk siis tehniline-tehnline särk :-)

Järgmisel hommikul starti viivale rongile jalutades liitusid minuga paar iirlast, kes kõik olid tulnud oma esimesele maratonile ja nad olid hullult närvis, mis saama hakkab. Kõigil ilusti seljas see eelmainitud särk. Küsisin, kas lähete sellega jooksma või on see seljas soojenduseks. Ütlesid, et ikka jooksma. Oleks tahtnud näha nende nägusid pärast finishit näha. Samas äkki iirlane ei higistagi :-). Distantsil nägin, kuidas need särgid nii mõnelgi seljast lendasid.

Nagu öeldud tuli starti minna rongiga. Korraldajad olid pannud sõitma ka erirongid ning alates 5.30 sai rongiga starti sõita (sõit oli tasuta sarnaselt Ateena maratoniga, kus ka start asub ka teises kohas). Rongid olid puupüsti rahvast täis. Istusin kägaras põrandal. Kõrval argentiinlased, brasiillased, tsiilikad.... sealt kandist oli üldse väga palju jooksjaid, ikkagi kodune tunne. Brasiilia omadel veel eriti. Sõit kestis ca 45 minutit ja kõik teadsid, et tagasi tulles peab vaid oma jalgadele lootma.

Start oli Cascaisi linnast. Võrratu linnake. Paradiis. Start oli juba kell 8, et päike meid ikka  well done steigiks ei teeks. Osavõitjaid oli ca 4000. Mitte just väga suur maraton aga kuni lõpuni oli rada rahvast täis. Samal päeval toimub ka poolmaraton (kuigi teisel trassil ja rajad ühtivad vaid viimastel meetritel), kus osavõitjaid on hulga rohkem ja millel on kuulus sillapealne start (Vasco da Gama nimeline 12 kilomeetrine ehitusime, all fotol) kuhu muidu inimesi ei lubata.

Kevadeti toimub ka Lissaboni kuulus poolmaraton ilma maratonita ja sellel teine ning veel kuulsam Lissaboni sild stardiks: 25.aprilli sild, Lissaboni punane iludus. Tublimad tegid enne starti soojendust. Ma loobusin. Ma olin juba ennast päev varem Lissaboniga tutvudes lahti käinud. Äge linn.

Algul jooksime Lissabonist veelgi kaugemale. 6 kilomeetri pärast oli tagasipööre. Ookean vahutas, ja tuulepoiss silitas põski. Nähtamatus kauguses oli juba Ameerika. Me olime Euroopa lõpus. Oli ka näha juba Cabo de Rocat ehk siis mandri-Euroopa viimast kindlat jalgealust. Järgmisel päeval sai see ka oma jalaga järgi proovitud. Kusjuures uskumatu aga seal tuligi selline maailma lõpu tunne. Aga nüüd taas jooksu juurde. Enne tagasipööret jätsid kustumatu mulje muidugi eliitgrupi jooksjad- etiooplased, keeniakad. Jummel kuidas nad lendasid. Aga vôitja jooksis ka 2.05 ja parandas ka rajarekordit. Nad muidugi koosnevad ka ainult suuresti õhust, pluss jooksulihased. Sussid ka. Aaaa jooksujalatsite kohta hea lugu. Seisan stardikoridoris ja mingi vend järsku näpuga koputab seljale ja vaatab mu tosse ja küsib - kas need on teil eritellimus. Siis vaatasin, tal olid jah poole väiksemad tossud. Ebaõiglane muidugi -peab ikka sama palju maksma, kui mina :-). 

Rajal oli kõik hästi aga juba hakkas palav. Natuke oli ka juba tagasilööki, kuna jooki anti pudelites, siis haarati tavapäraselt 2 pudelit (üks joogiks, teine värskendamiseks). Kellegil oli ilmselt vett täis pudel maha kukkunud ja astusin sellele peale. Jalg väändus suts aga õnneks mitte nii, et sinna pudelikõrvale oleks tulnud maha visata. Mul on parem päkk selline nõrk koht ka ilma selle veepudelita ja teip oli seal peal. Oli nüüd seda vaja. Aga paar maakeelset inetumat sõna ja igaks juhuks põrutasin ka ibuka sisse aga midagi hullu ei olnud, sest lõpuni ma jõudsin ilusti.

Jooksime taas Cascaist (ülal fotol)läbi ja siis tuli Estoril, mis kuulus oma F1 raja poolest. Aeg lendas ja Lissabon lähenes. Küll oli palav. Huvitav, miks ma neid sooje maratone valin, peab vist märksõnu muutma. Kuigi tegelikult ilmaga väga vedas, eelmine päev oli 30 ja lauspäike. Nüüd oli kraade natuke vähem ja pilvi oli ka. Aga vett läks ikka kõvasti- enamik küll värskendamiseks. Haarasin vahepeal juba isegi 3 pudelit. Kaunid vaated olid küll: palmid, rannad, villad ja muidugi peategelane, Atlandi ookean. Surfajad ootasid jooksjate möödumist, et kodudest lainetele minna. Päris mõnus oli, rahvast oli ka raja ääres üksjagu ja aura oli hea.

Ja oligi pool tehtud nagu naksti. Toots oleks juba õhtale saanud. Pool rehkendust ju tehtud. Aga plaanisin ikkagi lõpuni minna. Järjest rohkem tuli jooksjaid mulle selg ees vastu. Kõigil oli palav. Vahepeal mõtlesin küll, et annab otsida maratoni, kus oleks nii mugavad vette hüppamise võimalused. Aga piirdusin vaatega ja pudeliveega. Ja varsti ta paistis: kuulus Lissaboni punane rippsild, millest ka eespool paari sõnaga juttu oli. Aga see kõik oli petlik, minna oli veel distantsi "magusam" osa. Polnud see aasta nii pikalt jooksnudki. Tegin ikkagi selliseid 10 kildiseid otsi. Kuigi väga hästi tean kui oluline on vähemalt vahestki teha ka mõni pikem ots. Septembris siiski kaks 20 kildast jooksu tegin. Täpselt kuu enne Lissaboni Tallinnas pooliku ja Järvakandis 2 nädalat hiljem ka maastikujooks. Jäi loota vaid oma vanale rasvale ja kogemusele.

Päris raske ei hakkanudki. Kuigi pärast 30ndat ikka neid oli, keda lõpuni viis kiirabi. Aga etteruttades olin tempoga üllatavalt stabiilne. Pärast jooksu vaatasin oma maratoni 5 kilomeetriste lõikude aegu. Ja pärast esimesi soojaks jooksmise kilomeetreid olid need lausa identsed. Sekundi erines. Seega 0,2 sekundit kilomeetri kohta-pole paha aga arenguruumi on :-). Tegelikkuses siiski pilt nii ilus polnud, kilomeetrite ajad ikkagi erinesid suts rohkem aga ju ma  need 5-sed lõigud kuidagi jooksin ikkagi võrdseks. Ja ühel hetkel olimegi punase iluduse all. Viis viimast - nagu Apelsini kuulsad laulusõnad. Rahvas oli lõunamaiselt temperamentne, paras samba käis ja jõudu tuli juurde ja teadsin, et peagi ongi juba uhke triumfikaar ja finish. Mõned kilomeetrid veel ja siis juba ta saabus.

Oligi järjekordne maraton tehtud, maraton millega alustasin 2020 ja kus lõpujoone ületasin kaks aastat hiljem. Aga tasus oodata, see kõik oli seda väärt! Obrigado Lisboa!!!