Kui üldiselt ma ei ole suur planeerija, siis paraku jooksmisega muud üle ei jää. Paratamatult on selgeks saanud see, et kui oma kuiseid, nädalasi ja päevaseid tegevusi läbi ei mõtle ja paika ei pane, siis treeningplaani jälgimisest ka väga suurt asja ei saa. Õnneks on mul õnnestunud hetkel treeningplaani täitmine no ikka üpris hästi, ent selle taga on see, et koguaeg mõtlen millal ja kus jooksma lähen. Ja no kui aus olla, siis räägin ka sellest ikka väga palju – õnneks hetkel veel keegi ignoreerima ei ole hakanud, aga ilmselt see pole ka kaugel :D

Kui eelnevatel kuudel käisin kaks korda nädalas FB Jooksmine rühmatrennis, siis juunikuu soosis individuaalseid jooksmisi. Kuu alguses õnnestus siiski mõningates rühmatrennides käia ja seejärel sain trepijookse ja harjutusi pingil keset oma kodutänavat praktiseerida. Heaks väljakutseks sai juunis nädalane purjereis Horvaatias, kus ei olnud teada mis päeval ja kas üldse kaldale saab – purjeka peal paraku pikki distantse ei jookse. Siin tuli appi ühe jooksuõpilase teine oluline omadus – paindlikkus. Põhimõtteliselt kasutasin igat võimalust kui olime sadamas ja kuna olime õnnistatud krõbeda 34 kraadise päikeselise ilmaga, siis treenimiseks ainuke sobiv aeg oli varahommikul. Aga kõik need hommikud olid mõnusad ja vajalikud treeningud said tehtud – küll mitte täpselt nendel päevadel, mis esialgu planeeritud, aga nädala treeningud said kõik nädala jooksul kenasti tehtud.

Pärast nädalast purjetamist õnnestus veel veidi aega Horvaatias mandril viibida ja see andis hea võimaluse oma järjepidevuse ja püsivuse näitamiseks. Mu pulss on endiselt kõrge ja seda eriti veel kuuma ilmaga ning nii ka kiirus ikka väga aeglane. Vahva rõõmusõnum oli kuu lõppu planeeritud 12 kilomeetrine jooks 145 pulsiga. Küll ma suutsin end kiruda kui iga pisikese jooksusammu tulemusel pulss kerkis ja eriti vahva oli kui tagasitee tõusu suunas kõndides pulss 160 viskas. Lohutasin end vaid sellega, et õnneks Eestis selliseid tõuse pole ja eks see ainult aitab mu tulemustele kaasa…

Reisil treenimine pole mulle õnneks väga võõras, kuna olen seda teinud nii eelmisel aastal kui ka selle aasta alguses ringi rännates. Oluline siinjuures on jälle eelnevalt planeerida, olla paindlik ja leplik kui ei lähe kõik plaani järgi ning muidugi kaasa võtta vajalik varustus. Kui asjad juba kohvris, siis suure tõenäosusega leiavad need ka kasutust. Kindlasti soovitan eelnevalt veidi uurida Google või Strava abil kus täpsemalt inimesed vastavas piirkonnas jooksevad ja kas on ka kehtestatud ka muid nõudeid. Näiteks Horvaatias teatud linnades ei tohi meesterahvad ilma särgita liikuda, kuna selle eest võid saada trahvi. Samuti ei tohi näiteks teatud riikides naisterahvad spordirinnahoidjaga tänaval liikuda – trahvi küll ei saa, aga palju pahameelt kohalikelt. Seega halbade üllatuste vältimiseks tee juba kodus pisut eeltööd ja vii kurssi vastava riigi seaduste ja kultuuriliste eripäradega.

Vaikselt planeerime juulikuusse ka treeneri Kaupo Tiisläriga esimest päris jooksuvõistlusel osalemist enne Tallinna Maratoni. Et saaks ikka tunnetuse ja emotsiooni kätte ning ehk selle pealt ka lisaks veidi õppida. Mis võistlus see olema saab – eks näis, aga õnneks on valik suur ja lai.

Kohtumiseni jooksurajal!

Triin

Fotod: Mallor Malmre, erakogu.