Jooksusõbra esimene kuu valmistudes esimeseks maratoniks
Olen sedasorti kentsakas inimene, kes ei oska rahulikku elu elada. Minu jaoks on hästi oluline, et mul oleks siht ja eesmärk, mille nimel siis tööd rügades saada emotsioone ja inspiratsiooni minna vastu väljakutsele. Sel korral on see joosta oma elu päris esimene täispikk maraton.
Ma pole kunagi end pidanud tugevaks jooksjaks. Tõsi, usutavasti on mul tugev baas all, kuna uhkusega nendin, et olen läbinud kahel korral Ironman 70.3 triatlonivõistluse, osalenud kahel täispikal suusamaratonil, võtnud osa täispikast maastikuratta maratonist. Vaikimisi olin unistanud ka jooksutrofeest - läbida edukalt täispikk jooksumaratoni 42-kilomeetrine distants. Veel mõned aastad tagasi poleks ma ealeski julenud osata unistadagi sellest, kuid läbitud spordikogemused ja ühe suure jooksusõbra soovitusel saatsin Marathon100-le oma ankeedi, et võita projekt “Eesmärgiks Tallinna maraton 2024”.
Suureks üllatuseks voor vooru järel potsatas lõpuks minu e-postkasti ühel ilusal päeval kiri õnnitlusega, et olen võitnud projektis koha. See oli see hetk, mil käisin terved järgmised päevad suunurgad ülesse poole. Kuigi üldiselt mul enesekindlusega ja julgusega suuri asju ette võtta probleeme ei ole, tabasin end mitmel korral mõttelt, et kas tõesti on eluke veeretanud mulle ette sellised suurepärased kaardid visata õhku uus hüpotees ja see ära vormistada.
Sel aastal toimub jooksuprojekt kümendat korda. Jumal tänatud, sest projekti eestvedajal Janek Oblikasel on kogu programm välja töötatud ja rõõmuga nendin, et iga päevaga usun selle eesmärgi täitmisesse üha enam.
Kohe leidsin end Sparta spordiklubi jooksutrennidest Ülemiste järve taga kulgevalt metsavahelistest jooksuradadelt. Oleme kuu vältel teinud jooksulõike ning -harjutusi. Olen teada saanud, mida tähendab fartlek. Minu treener Toomas Tarm koostas mulle treeningkava, millest suur osa on ka individuaalsed jooksutrennid. Need on minu jaoks püha mantra, millest ma ei loobu. Need kuuluvad täitmisele.
Kas see on olnud raske? Kas elukorralduse muutus on olnud keeruline? Kindlasti mitte! Kui inimene midagi väga tahab, leiab ta alati võimalused. Treeningud ei ole minu jaoks ammu mitte pelgalt trennid. See on elustiil. See on miski, mis hoiab mu vaimu ja keha tugeva ning kasvatab enesekindlustus ja annab julgust unistada. Unistada suurelt ning realiseerida elu selle maksimaalses võtmes.
Ma elan selleks, et nautida elamusterohket elu. Ma naudin iga päeva sellel teekonnal. Lisaks keha ja vaimu tugevdamisele, olen saanud nii palju lisandväärtusi, millest ühena sooviksin välja tuua uued jooksusõbrad, kellega koos kogemusi vahetada ning kellega peale trenne saunalaval spordijutte rääkida.
Tagasivaadates esimesele maratoni ettevalmistuse kuule on raske uskuda, et alles on lõppemas esimene kuu. Areng on olnud minu jaoks silmnähtav ning pulsikella raportid räägivad sama keelt. Mul on olnud nii palju rõõmutoovaid emotsioone sellest perioodist alates näiteks maratonimees Roman Fosti juhendatud jooksutrennist lõpetades teisipäevase šopingupäevaga Nike esinduspoes Ülemiste keskuses, millest väljusin uute jooksujalatsite ja - riietega, mis loodetavasti kannavad mind spordiunistuse täitumiseni joosta Tallinna maratonil elu esimene maraton.
Kokkuvõtvalt kinnitan, et minu süda, meeled ning keha on super-õnnelikud, et mulle on osutunud suur õnn olla osa sellest teekonnast. Liikumine on äge ja joosta unistuste poole - see on elu väärt elamist! On ju meile kõigile antud vaid üks elu. Milleks siis seda raisata. Elada tuleb nii, et vanadekodus viimaseid päevi veetes vaatad enda teekonda tagasi ja mõtled, et kuradi äge sõit on olnud!
Elis valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.