Taas üks õpetlik kuu kihutab võimsa spurdiga lõpu suunas ja on aeg anda väike tagasivaade, kuidas see minu jaoks kulgenud on.

Esimese asjana tahaksin kohe välja tuua Nike esinduspoe külastuse, kus Nike vilunud müügidirektor Erik Aibast jagas asjatundlikke näpunäiteid, kuidas valida enda jaoks parim jooksutoss. Et õige jalats on maratoni sooritusel ülioluline komponent, võtsin väärt õpetused sellest kaasa ja valitud said Marathon100 toel muude spordirõivaste hulgas ka kaks uut jooksusõpra - Nike Invicible Run 3 ja Nike Alphafly2. Elevus oli suur ega jõudnud ära oodata, millal nendega joosta saab.

Sama päeva õhtul suundusime üheskoos Tallinna Kergejõustikuhalli, kus saime Marathon100 eestvedaja kogenud maratonijooksjalt Janek Oblikalt häid nõuandeid produktiivseks jooksutrenniks.

Aprillikuus oli teatavasti pikad kevadpühad, mille veetsime perega naaberriigis Jurmala kuurortlinnas, mis on ennekõike tuntud oma pika liivaranna poolest. Põimisin puhkuse treeningutega ning läksin 15km pikkusele jooksutrennile otse randa, et katsetada uusi jooksutosse Nike Invicible Run. Ilm oli ilus ja kilomeetrid möödusid naerusuil. Jooksu lõpuks tundsin vasakus põlves kerget pinget, kuid ei lasknud motivatsioonil langeda. Tagasi koju tulles nägi treeningplaan ette 8km taastavat jooksu. Et linnud laulsid ja kevadpäike silitas põski, tundus jube õige hetk gaas põhja panna ja taastavast jooksust ei tulnud midagi välja - surve põlves oli nõndavõrd intensiivne, et pärast oli isegi trepist kõndida piin.

Rääkisin sellest spetsialistidega, kes soovitasid võtta ette visiidi Innomedicasse. Füsioterapeut Sander Jürs tuvastas, et tegu on järsust teeeningkoormuse kasvust tuleneva vigastusega. Sain seal kaasa soovituse paariks nädalaks vähendada koormusi. Neil nädalatel niisiis sõitsin rattaga, tegin jalutuskäike ning lühikesi ja kergeid jooksuotsi maksimaalselt 30minutit.

Jooksuprojekti üks osa on ka Tartu Ülikooli Kliinikumi visiit koormustestiks. Pisut pabistasin küll, kas põlv peab intensiivse jooksu vastu jooksulindil, kuid rõõmuga tõdesin, et test sai kenasti sooritatud. Tulemused olid rõõmustavad. Kõik näitajad olid väga head ning suurimaks väärtuseks oli teadmine, millised on minu pulsivahemikud jooksutreeninguteks. Muuhulgas sain ka teada, et minu süda funktsioneerib suurepäraselt, vastupidavus ja hapniku tarbimine füüsilise pingutuse aeg on isegi üle oodatud normi, lihaste ja rasva osakaal on väga head. Ainus soovitus, mille kaasa sain, oli lihastreeningute lisamine treeningkavadesse. See ei tulnud mulle üllatusena, kuna tõepoolest see osa on minu jaoks igav ega paku emotsionaalset elamust. Õppekoht! Olen nüüd tõmmanud oma telefoni pilatese rakenduse, mille saatel vihun kodus erinevaid harjutusi teha. Nüüd teen sageli AK ajal raskustega harjutusi ja ronin jalgadega mööda seina üles, et keharaskusega teha kätelseisu.

Et täiemahulised jooksutrennid olid ajutiselt pausile pandud ent keha karjus spordiemotsioonide järgi, sai esmakordselt elus ära proovitud sootuks midagi enneolematut. Lõin kaasa laupäeval toimunud Võhandu100 maratonil, mille raames sooritasin solosõiduna kayakiga 100km. Kahtlemata suure emotsiooniga spordipidu, mille suurim õppetund oli “Sa suudad rohkem, kui arvata oskad!” Vaatama selle kuu tagasilöökidest ja õppetundidest olen tagasi jooksutreeningute lainel.

Teisipäeval sai seljatatud Sparta jooksugrupiga fartlek jooksutrenn Järve metsade lumistel radadel ja loodetavasti selle kuu väikestele viperdustele vaatamata saan nüüd pühenduda sajaga jooksutreeningutele, et täita enda suur unistus ja eesmärk joosta täispikk distants 42km Tallinna maratonil septembrikuus.

Fotod: Tõnis Tõnström