Juunis hakkasin vaatama endale jooksuvõistlusi. Palivere miili krossijooks oli esimene, see oli ühtlasi ka enne jaanipäeva esimene kuum ilm. Eelmine öö sai magatud mererannas telgis, mis oli omaette elamus, lainete kohin veel kõrvus läksin siis starti. Kuna olen seda miilijooksu jooksnud ka varem, siis olin tulemuses väga pettunud - jooksin seda 1 minut aeglasemalt, kui 2013 aastal, mil jooksin poolmaratoni mõned nädalad hiljem ajaga 1.41.24. See pani mind kohe veel rohkem kahtlema oma eesmärgi, milleks on poolmaraton ajaga 1.45.00, saavutamises. Eks võib muidugi ilma süüks seal mõned sekundid ajada ja võib-olla ka rannas magamise, kuid siiski ma lootsin enamat.

Üksikuid võistlusi on veel olnud, Virtsu merepäevade jooks oli neist kuumim. See oli tõesti väga kurnav ja viimased 2-3 km oli ikka tohutult raske, õnneks jää joogipunktist andis jõudu viimased kilomeetrid ära joosta. Peale seda ma mõtlesin, et ei, ma ei piina ennast enam nii kuumade võistlustega hetkel. Selles valguses jätsin Võsu jooksu ka vahele ja nüüd järgmine jooks kavas on Peetri jooks.

Suvi on olnud fantastiline nautimiseks ja sobivaid trenniaegu on olnud päris keeruline leida. Üks takistus on olnud kuum ilm, mis seab omad kellaajalised piirangud. Teine takistus on perekond, mis seab teised ajalised piirangud.

Sellest lähtuvalt on tulnud teha ka trenne 32 kraadises lauspäikeses, sest lihtsalt sellel ajal oli võimalus. Üks sellistest trennidest toimus Haapsalus, poole trenni ajal käisin viigis ujumas aga vesi oli ka nii soe, et see üldse ei jahutanud. Omajagu trenne on alanud kümne ajal õhtul, mis ka ei tundu minu jaoks hea variant, olen siis juba väsinud. 

Paratamatus on lastega koos treenimine, nemad siis rattaga kaasas või koeraga koos jooksmine (mida nüüd on vähem olnud, sest sellise kuumaga ma teda kaasa ei võta). Lastega koos treenimine on nii ja naa. Arendavaid trenne on eriti keeruline siis teha, tuleb ette ootamatuid pause ja sellise trenni ajal häirib mind kõige enam küsimustele vastamine. Ja ega lapsed ei viitsi trenni kaasa tulla, kui seal trenni sees pole neile ka midagi huvitavat, seega tuleb ka sellele mõelda alati. Eks enamus trenne viivad kas poe või ranna juurest läbi, aga kuna need mõlemad on meie kodu juurest omajagu maa kaugusel siis see sobib hästi. 

Hiljuti olin lastega terve päev kodus, pidi olema trennivaba päev. Lapsed aga kiusasid üksteist igavusest ja kuidagi ei saanud üldse omavahel läbi, võtsin siis keskmise lapse rattaga kaasa ja põgenesime. Läbisime 18k m, mis oli 6-aastase pikim distants ja samas mõnus üks-ühele aeg meile.

Üldiselt on treeningud olnud plaanipärased ning ma arvan, et mul läheb hästi. Jooksumahud on nädalas 45 km ümber, enesetunne on hea, vigastusi pole. Juunis tuli mul isegi esimest korda elus 200 jooksukilomeetrit ning juuli tõotab sama tulla.

Avafoto: Mallor Malmre