Õigupoolest peaks lisama “esimesed” kaheksa päeva, sest kavatseme neil radadel edaspidi jätkata – nimelt tähistab sõnapaar “Via Alpina” matkaradade võrgustikku, mis läbib kõiki kaheksat riiki (Sloveenia, Austria, Saksamaa, Liechtenstein, Šveits, Itaalia, Prantsusmaa ja Monaco) millel laiub Alpide mäestik. Rajad on jagatud umbes kahekümne kilomeetri pikkusteks etappideks, mis algavad ja lõpevad sobiva ööbimispaigaga, milleks enamasti on mõni mägihütt. Ehkki rajal on erinevaid “harusid” (mida tähistatakse värvidega) on alates 2000ndast aastast kokku lepitud umbes 2000 kilomeetri pikkuses, ligi 105 km (!) tõusu ja laskumiskilomeetriga ja 116ks etapiks jagatud “õiges” (punases) rajas.

Tavaline Via Alpina läbimine võtab umbes kolm kuud ehk umbes 90 päeva. Enam-vähem just nii pikk ongi suvine hooaeg mägedes (juulist septembrini), sest enne pole kurud lumest vabaks sulanud ja hiljem on risk uue lume tulekuks. Enamus mägionne ongi vaid neil kuudel avatud. Seega saab hea tahtmise korral Via Alpina läbida ühe jutiga ühel aastal. Kõige rutem on seda läbinud äsja lõpetanud Uus-Meremaa ultrajooksja Sophie Woods, kes tegi seda 29 päevaga (Ultrarunner Sophie Woods sets new record for Via Alpina, crossing 8 European countries in 29 days | CNN).

Meie seitsmeliikmeline matkaseltskond (Pärtel ja Eva, Mart ja Ruth, Harri ja Siiri ning Toomas) otsustas läbimise mitme aasta peale jagada. Alustasime raja läbimist ehteestlaslikult – keskelt, 57ndast etapist, ja läbida kaheksa päevaga kaksteist etappi. Alustasime Liechtensteini pealinnast Vaduz’ist ja jõudsime Grindelwaldi ja sellest järgnev jutt pajatbki.

Proloog - kavandamine, pärale jõudmine ja algus - T28.07  Vaduz – Sargans: 16km, 3h16min +506, -471.

Alustasime kavandamist eelmise aasta lõpus, mil panime paika päevateekonnad. Aasta alguses broneerisime ööbimiskohad – need täituvad populaarsemates kohtades ruttu ja seega tuleb varakult pihta hakata. Paljudesse matkahüttidesse tuleb otse kirjutada, sest broneerimise keskkonnad neid ei vahenda. Lennupiletid  Zürichisse said samuti varakevadel soetatud. Ja ühel kaunil suvepäeval tuligi asuda seljakotti pakkima. Lennud, rongisõidud ja viimane ots bussiga Vaduzi sujusid sekeldusteta ja pisut enne südaööd 27ndal juulil jõudsimegi kuumusest õhetavasse hotelli – maikuust alates Euroopat terroriseerinud kuumalaine polnud kusagile kadunud.

Hommikul lubasime endale luksuse minna enne rajale astumist pealinnaga tutvuma. Hämmastav tilluke killuke see jõukas Liechtenstein! Muhumaast väiksem (160 versus 204 km²), vaid 41,237 kodanikuga, põneva ajaloo ja kultuuriga aus täisõigustes riik. Heas korras ja ohtralt mitmes keeles infosiltidega varustatud südalinnast on lihtne ülevaadet saada. Kes juhtub sinna piirkonda sattuma, astugu kindlasti läbi. Uudistamist jagub küllaga.

Aga varasel pärastlõunal sammume Vaduzist välja ja astume reipal sammul üle puust jalakäijate silla üle Reini jõe, mis siin on kärestikuline, põlvesügavune ja kümnekonna meetri laiune. Olemegi Šveitsis, St Galleni kantonis. Mõne tunniga oleme pärast kolme väiksemat tõusu-laskumist Sargansis – juba vanade roomlaste poolt rajatud külas, mis on väikeseks linnakeseks kasvanud.

Kuna Alpides on elatud aastatuhandeid, on igale kohale pandud nimi. Nutikad šveitslased on teinud spetsiaalse äpi, mis GPS’i koordinaatide järgi fotorežiimis pilti oodates kõigi tippude nimed fotole kuvab. Iga nime taga on oma lugu… aga ma ei hakka järgnevalt neid ümber jutustama. Pikale läheks ja ei jääks meelde ei kirjutajale ega lugejale.

Just nii kuvab nutikas äpp fotole tippude nimed. Kui neist vaid rohkem teadmisi oleks! (P.Piirimäe foto)

Kole palav on – eestlase jaoks on +35 kraadi ikka väga kuum – aga õnneks on rajal ohtralt puude varju. Tutvume väikese ja hubase vanalinnaga, sööme õhtust ja teeme plaane järgmiseks päevaks. Ilmateade lubab veel homme kuuma, aga siis kohe-kohe läheb jahedamaks. Sellist juttu kuuleme oma retke lõpuni, aga jahedamaks ei lähegi.

Pikk Päev - K29.07 Sargans – Elm: 36km, 9h46min, +2109, -1445. 

Päev algab tagantjärgi mõeldes omamoodi muheda episoodiga. Kuuldes meie plaanist jõuda Elmi muutub meie hotelliperenaine väga murelikuks. Ta seletab, et see on ikka väga pikk maa ja raske tõus ning tema küll soovitab meil esimese kolmandiku bussiga sõita. Nähes meie veendumust siiski jalgsi minna on ta meie pärast väga mures. Sel moel teele saatmine teeb meidki pisut ärevaks ja kogu päeva vältel me muudkui ootame, millal siis raskeks läheb. Kuluvad tunnid, rada on kergelt tõusev ja hästi kõnnitav. Puud jäävad selja taha, oleme kaunitel alpiaasadel… ja siis juba  Foopass’i kurul (2223m). Siit algab uus kanton (Glarus) ja ojakesed ei voola enam Reini ja sedapidi Põhjamerre, vaid Rhone’i ja Vahemerre. Meeldivad alpirajad jätkuvad… kui vaid nii palav poleks. Ootasime, et ülal metsapiiri on jahedam aga pole. Ka tuult pole. Õnneks jõuame varsti metsa jahedusse aga astudes Elmi külakese asfaltteele saab nagu puuga pähe – tulipalava asfaldi kohal on vast nii 50 kraadi kuuma. See viimane kilomeeter on raskeim kogu päeva jooksul.

Ja siis tuleb halb üllatus – meil pole broneeringut. Üsnagi ebasõbraliku moega majaperemees ei tee meie telefonist näidatud kinnitustele vaatamata teist nägugi ja ütleb, et tal kohti pole. Siis sekkub majaperenaine, kes tirib mehe hõlmapidi kõrvalruumi ja sealt kostvast energilisest jutuvadast saame aru, et vabad ruumid neil ju pakkuda oleks. Morn peremees naaseb ja ütleb, et saame ruumid aga mitte broneeringu hinnaga, vaid tavatariifi alusel, mis on natuke kallim. Kehitame õlgu ja nõustume. Lahke majaperenaine läheb rõõmsalt ruume ette valmistama. Meie jääme mõnevõrra hämmeldunult õhtusööki ja oma ruume ootama. Lõppkokkuvõttes lahenes ju kõik kenasti ainult et…  millest see jama? Ainsaks ebasõbralikuks kohaks see jääbki.

Kõrvetav päikesepäev  -  N30.07 Elm – Linthal: 21,7km, 7h38min, +1419, -1763.

Hommikusöök on pisut nagu õhtu kordus. Tusane peremees ja lahke perenaine. Kõigile tuuakse küsimise peale tilluke tass kohvi. Lisatass tuleb juurde osta, kui himu on. Ah, mingu ta seenele. Kui raha eest, siis juba järgmises kohas, ehk ollakse seal lahkemad.

Kella kaheksa paiku hakkame rõõmsas meeleolus Elmist astuma. Päike on küll alles äsja üle mägede piiluma jõudnud aga küpsetab täiega – juba on 28 kraadi! Rada läheb alguses natuke üles ja alla ja siis järsult mäkke üles. Higi niriseb mööda keha, ootame juba kolmveerand kilomeetrit kõrgemal asuvat hütti, kust peaks kohvi saama. Aga võta näpust, silt uksel teatab, et JUST neljapäeviti on asutus suletud. Õnneks leiame veekraani, sest kuumaga on kõik oma joogivarusid kulutanud.

Kui ma õigesti mäletan, siis just siin kohtume “meie” austraallastega – Cameron’i ja Ella’ga. Kuna me mitmel korral üksteisest möödume ja iga kord tervitame, siis kord korralt ka mõned sõnad vahetame. Nad on otsustanud pühendada Via Alpina läbimisele ühe jutiga 90 päeva ja on teel olnud juuni lõpust alates. Räägime oma plaanidest. Näeme neid jägnevatel päevadel korduvalt.

Loodame ülal veele täiendust saada, seda kulub palavaga palju. Jätkame rühkimist ülesmäge. Ei miskit varju andvat, praeme kui pannil. Mõne tunni pärast jõuame esimesele… servale. Nimelt on läbipääs järgmisse orgu paarisaja meetri sügavuse ja mõnekilomeetrise läbimõõduga kausi kujuline. Kausi kaugem serv on “päriskuru” ehk Richetlipass (2161m), meie oleme jõudnud pisut madalamale eesmisele servale. Kausi põhjas on hütt ja lehmakarjad, loodame seal oma veevarusid täiendada. Aga võta näpust – kraani pole ja ojake niriseb rõõmsalt üle lehmakookide. Kannatame, küll järgmisel nõlval leidub. Tõus päriskurule on väga järsk ja võtab tublisti hingeldama. Loodetavasti on seal “ülal” tuult ja jahedust. Aga pole. Ja ees ootab pööraselt järsk langus. Kõigi veevarud on lõppemas. Hakkame igaüks omas tempos allapoole ukerdama. Ei ojasid, lehmade joogikünad on tühjad ja kraanidest vett ei tule. Jube janu vaevab kõiki. Õnneks päris hätta ei jää, mõned nired siiski leiduvad.

„Praepann“ teel Elmist Lindthali. Vasakus servas olev lohk on Richetlipass. Laskumas on „meie“ austraallased. (P.Piirimäe foto)

Lõpuks jõuame ühe sillakeseni, mille kõrvalt pääseb mäsleva mägiojani ja sääl kasvab ka üks tihe kuusk, mis esimest korda paljude tundide jooksul varju pakub. Kiiremad meist tõttavad edasi, aeglasemad kogunevad kuuse alla. Joome selle mägioja külma vett pangede viisi suure naudinguga. Kastame mütsid märjaks ja hakkame tasapisi allamäge sammuma. Varsti oleme taas metsa vahel ja siis juba viimasel kilomeetril hotellini Linthali tulipalaval asfaldil. Siin oleme oodatud. Saab külma dušši nautida ja ongi käes õhtusöögi aeg. Päeva rõõmsaim osa naeru ja lugude jutustamisega. No oli alles päikest täis päev!

Jahutav vihmapäev - R31.07 Linthal – Unterschächen: 26,3km, 8h21min, +1524, - 1124.

Nagu tavaliselt vaatame hommikulaus erinevaid ilmateateid ja nende sisu on päevast-päeva sama – kuumalaine jätkub ja “võib tulla äikest”. Täna tuleb järsult pisut alla kilomeetri tõusta. Siis on ootamas pea kümmekond kilomeetrit tasast platood 1300m kõrgusel koos väikese külakesega, kus loodame midagi ampsata ja veevarusid täiendada. Siis tuleb tõus Klausenpassile (1948m) ja sealt järsk langus Unterschächen’isse (999m). Selle rajaosa eripära on selles, et üle selle kuru läheb ka autotee – see olla olnud Šveitsi esimene “motoriseeritud kuru” juba 30ndail, millele 60ndail kena asfaltkuub lisati. Seega on võimalik mistahes hetkel bussile astuda ja järgmisse ööbimiskohta sõita. Ja õnnetuseks tuleb seda võimalust ka kasutada. Pöörases kuumuses peale kaht kolmandikku järsku tõusu hakkab ühel meie seltskonnast halb. Istume põõsa vilus ja peame pisut nõu. Bussipeatus on siinsamas, sest matkarada ristub maanteega üsna sageli. Otsustame, et mägedega nalja ei tehta ja kui keha saadab signaali, siis tuleb seda kuulata. Niisiis jäävad kaks matkaselli bussi ootama ja ülejäänud jätkavad tõusu. Platoolt voolab mööda kitsast kanjonit alla mägioja, aga just enne kanjoni algust on platoos väike varjuline koht, kus omamoodi basseinike moodustunud. Seal saavad esimesed järgmisi järele oodates karastava vettekastmise ette võtta.

Järgnevad paar tundi on sisustatud puhta kõnnirõõmuga. Tasane rada oja ääres, kust jahedat ja niisket tuult puhub. Platoo keskel asuvas Urnerboden’i külakeses teeme peatuse ja naudime külmi sööke-jooke, mida ostame kirikuga ühe katuse all asuvast poekesest ja manustame samas ees pingil. Saame ka veevarud täiendatud ja jätkame mööda platood veel mõne kilomeetri. Siis hakkab järsem tõus. Puud on jäänud seljataha, ees ootav pool kilomeetrit tõusu on justkui peo peal näha… ja üle mäeaheliku hakkab kõuekõmina saatel tupruma tumedaid pilvi. Tõuseb jahe tuul, palavus taandub. Pisut enne Klausenpassile jõudmist hakkabki sadama, aga esialgu on see üsna hõre vihm. Keebid aitavad. Just siis, kui jõuame kuru tipus olevasse söögikohta paisub vihm tõsisemaks palanguks. Meie istume koos mootor- ja jalgratturitega hubases kohvikus. Naudime vahelduseks kuuma kohvi ja jahedust ning aknast paistvaid välgusähvatusi ja vihmavalanguid.

Saame sõnumi bussisõidule sunnitud kaaslastelt, kes on jõudnud ööbimiskohta, saanud toad kätte ja ootavad meid. Vihmavalingud raugevadki peeneks vihmaks. Tõmbame keebid selga ja asume laskuma. Alguses mööda manatee serva aga siis pöörab matkarada otse kuristikku – sinna on rajatud järsk trepp, mis meid kiirelt oru põhja toob. Siin lakkab vihm ja saab nautida imelist vikerkaart. Saame keebid kokku lapata ja mõnusalt jahedas õhus jätkata laskumist.

Laskumine orgu. Just on äike möödunud, varsti saab keebid seljast võtta (P.Piirimäe foto)

Ja siis sõna otses mõttes purskub kaljudest välja paarikümne meetri kõrgune kosk, mis on süsimustade kaljudega üht värvi. Üsna kummaline tunne on jalutada musta värvi veega mägioja kaldal. Juba varsti olemegi Unterschächen’is, oma hotellis, õhtut nautimas. Pool seekordset matka on seljataga.

Õhtu lõpeb nõupidamisega: homme on ees ootamas Šveitsi rahvuspüha, iseseisvumispäev. Iseseisvale riigile aluse pannud konföderatsioonileping kirjutati alla 1sel augustil 1291 (!) kolme kantoni - Uri, Schwyz’I ja Unterwalden’I poolt (Unterschächen asub Uri kantonis). Meie rada läheb mööda oru põhjast Altdorfi linnakesest, mis on legendaarse rahvuskangelase ja vabadusvõitleja Wilhelm Telli sünni- ja elukoht ja sel puhul on seal pidustused plaanis. Algavad kell 11, just parasjagu siis, kui me sinnakanti jõuame. Otsustame oma plaane pisut muuta ja linna keskväljakul paar tunnikest pidustusi jälgida. Kaotatud aja teeme tasa köisraudteega kilomeetri jagu tõustes ja nii peaksimegi taas ajakavas olema.

L1.08 Unterschächen – Stäfeli: 28,5km, 6h25min, +1283, -1828

Hommikune laskumine orgu, Altdorf’i läheb meeldivalt. Mäenõlvad ja metsasalud pakuvad varju kuumava päikese eest ja kõigi samm on reibas. Altdorflased liiguvad suurtes hulkades raekoja platsi suunas, ülejäänud linn oleks jutskui välja surnud. Kogu väike vanalinn on täis müügilette käsitööga. Linnapea peab kõnet, kõikjal pakutakse süüa-juua. Istume, naudime melu ja võtame kerge eine. Siis on aeg asuda teele köisraudee poole (sinna on mitu kilomeetrit), sest see sõidab ainult kindlatel aegadel. Täitsa hea tunne on massina abil üles mäkke saada, me higistanuks seda vahemaad käies mitu tundi. Varsti astume taas mööda järsku nõlva tõustes Surenenpass’i (2291m) kuru poole. Ümbritsevad mäed on kõrgemad kui eelnevatel päevadel ja mitmel pool on näha liustikke. Tuleb meilgi üle lumelaikude jalutada. Õhk on siin pisut jahedam ja tasapisi hakkab pilve minema. Paneme puhkepausil keebid käepärast. Kurul avanevad imelised vaated ümbritsevatele lumistele mägedele ja oh seda meeldivat üllatust! Kurult laskub mõnus lauge kruusatee, mis pakub väsinud jalgadele meeldivat kosutust. Veel enne öömajja jõudmist peatume korraks lahkes Blackenalpi talus, kus ka süüa-juua pakutakse. Just siin hakkab ka vihma tibutama. Istume väljas, keebid üll ja naudime külmi jooke. Ees ootab öömaja selle retke ainsas mägihütis Stäfelis, kuhu tunnikese pärast jõuame.

Ja see väike hütt saab kohe meie kõigi lemmikuks – naeru rõkkav perenaine on uksel ootamas ja teeb kõigi tuju imeheaks. Olud on tagasihoidlikud aga südamlikud. Magame mitmekesi laiadel naridel, pesta saab külma veega kraanikausis. Aga vetsud on korralikud, toad jahedad, söök lihtne ja suurepärane. Meie lauda mahutatakse ka ameeriklanna Ann, Montanast, kes on 69 aastane ja kelle hobiks on oma puhkused veeta Alpides matkates. Tõlgime talle vahetevahel oma nalju ja lugusid, ta räägib natuke ka omalt poolt juurde. Oh, meeldiv õhtu, kesta veel!

Lahkete majade päev - P2.08 Stäfeli – Engstlenalp: 21km, 7h01min, +1428, -947

Hommikusöögil saame teada meie rõõmsameelselt perenaiselt, et kõik meie singid-juustud-jogurtid on nende endi või naabertalude tehtud – juust ja jogurt eelmisel õhtul külastatud Blackenalpi talust, just sealt, kus eelmisel õhtul korraks istusime. Sinki vinnutavad ise, liha on pärit järgmisest talust. Taas istub Ann meie keskel ja kogu hommikut täidab perenaise rõkkav naer. Klomp kurgus hakkame allamäge sammuma, et jõuda Engelbergi (1000m) ja alustada tõusu järgmisele kurule – Jochpassile (2207m). Linnakesse sisse ei pööra, ehkki hetkeks tekib idee sõita köisraudteega üles Kleine Titlise tipukesele ja jalutada sealt Titlise tippu (3238m). Nimelt paistvat just siit kätte kogu Šveits ja kuulsad tipud Mont Blanc ja Matterhorn. Hind 120 franki jahutab selle plaani maha ja selle asemel ronime taas (!) järsku nõlva pidi Jochpassi poole. Ja siin kogeme “turistindust” täie rauaga – suured ja luksuslikud gondlid viivad üles Trübsee (1796m) mägijärvekese äärde. Siin on mitu suur restorani, mitmesuguseid atraktsioone lastele ja noortele ja järveäär täis loiult jalutavaid priskeid pürjeleid. Õnneks ei pea me seisma sabades ja saame oma külma joogi vajadused rahuldatud. Jälle pool kilomeetrit järsku tõusu, gondlid pea kohal surisemas ja olemegi Jochpassil. Ka siin saab einestada, aga meie huvi pälvivad pigem jalgratturid, kes siit just neile laskumiseks tehtud radasid mööda alla Engelbergi kihutavad. Natuke jalutamist mööda traaverseid ja olemegi järgmises ööbimiskohas Engstlenalp’is (1830m) – no küll sai selle nime väljaütlemist harjutatud, aga laitmatult see välja ei tulnudki.

Meie kõrgeim ööbimiskoht on omamoodi huvitav. “Turistikast” kurust parasjagu kaugel, väikesel platool paiknevad mõned majakesed ja aristokraatlikus stiilis vana hotell, mida Alpine Club’I viitsepresident professor John Tyndall 1866ndal aastal on nimetanud ‘üheks Alpide kõige võluvamaiks paigaks’.

Selleks on põhjust, sest siit avaneb esimene vaade kuulsale Jungfrau mäemassiivi idatippudele. Aga ümberringi on ohtralt maalilisi kaljusid, lumiseid tippe ja kauneid alpiaasu.

Hotell töötab vaid suvekuudel ja on ise vaatamisväärsuseks – puitpaneelidest vanad seinad ja laed, kriuksuvad põrandad. Vana männipuust mööbel, koridorides seintel aksessuaarideks puust suusad-kelgud-räätsad, töö- ja köögiriistad. Restoranis pakutakse õhtusöögiks stiilne neljakäiguline õhtusöök koos vastava taldrikute-nugade-kahvlite valikuga. Selle toob lauale ja viib ära muheda jutuga teenindajanna. Ja siis avaneb vaade…

Meie kohal on pilved aga Jungfrau massivile heidab küljelt maagilist valgust loojuv päike. Nähtu on võrratu ja lummav. Siis kostab neljahäälset laulu. Tundub, et teise matkajate seltskonna liikmel on sünnipäev ja kaaslased laulavad talle. Neil on noodid kaasas ja laule jagub terve väikese kontserdi jagu. Teised külastajad istuvad vaikselt, käed põlvedel ja kuulavad. Lõpuks aplodeerime, nad naeravad ja kummardavad. Teeme pilte, jalutame ja vestleme poolhäälel. Nii harras hetk, et kõigil on liigutusest pisarad silmis.

Loojuv päike kuldamas Jungfrau mäemassiivi, meie seekordse retke sihtkohta.  (P.Piirimäe foto)

Imeliste vaadete päev - E3.08  Engstlenalp – Meiringen: 23,7 km, 6h28min, +750, -1928

Tõepoolest, kõrgemal ööbimine tähendab jahedamaid ruume ja parema kvaliteediga und. Hommikul on kõik reipad ja hästi maganud. Ees on ootamas vähe tõuse ja pikk laskumine. Sedapuhku tõuseb lauge rada nõlvalt harja tippu ja kulgeb mööda seda õige mitu kilomeetrit. Selle käigus ületame kogu retke ainsa tipu Balmeregghorn’i (2255m) ja Planplatten’i (2245m) nimeliselt nukilt laskume 1600 meetrit alla, Meiringen’i (600m) linnakesse, mis asub juba Berni kantonis, Jungfrau massiivi jalamil.

Päev algab reipalt ja heatujuliselt. Imelised vaated rulluvad meeldivas, väheste pilvedega päikesepaistes. On tavapäraselt +35 kraadi sooja aga mäeharjal on mõnusalt jahutavat tuult. Retke ainus tipuke osutub hästi varustatuks – seal on nimelt pingid ümber kividest laotud püramiidi. Siin istub juba kümmekond inimest. Meie puhkame ka hetke ja rüüpame vett. Silma jääb nii kauneid mägijärvi – mõned metsikud, mõne ümber hotellid – kui lumiseid tippe. Mitmel pool on näha köisraudtee jaamu – küllap neist need hommikused matkajaid ka tulevad.

Planplatten on nii paksult rahvast täis, et loobume külma-joogi-pausist ja läheme otse laskumisele. See on, nagu ikka, kohati väga järsk. Aga on ka laugemaid rajalõike. Kohtume taas tuttavate austraallastega, puhume mõne sõna juttu ja soovime üksteisele edu. Muide, õhtul avastame, et “meie” austraallastel on Instagrammis oma “järjejutt” sellest retkest. Viimastest päevadest leiame ka enda pildid. Vahva! Nüüd on, kellele edaspidi pöialt hoida.

Ja olemegi Meiringenis. See linnake turundab ennast Sherlock Holmes’i abil – nimelt just seal olla too kuulus virtuaaldetektiiv tõuganud kosest alla kuristikku oma põlisvaenlase Moriarty. Siin on nii detektiivi nimeline tänav, hotell, väljak Sherlocki kujuga ja isegi muuseum. Kosk ise on kenasti linna kõrval kaljuseinal näha, sealt viib läbi ka Via Alpina rada.

Taas üks kuum päev saab läbi. Juba hakkame palavusega harjuma. Enam ei higista sammudes nii pööraselt, aga magada on siiski raske. Liiatigi laskub meie hotelli kõrvale maja ette öösel helikopter ning mõningase asjatamise järel tõuseb taas õhku ja läheb oma teed. Põrgulärm ja uni kõigil lännu.

Legendaarsete mägede päev - T04.08 Meiringen – Grindelwald: 21,1 km, 6h10min, +1428,  -991

Rada tõuseb kohe meie esimestest sammudest alates “tõotatud maale” - kuulsale Jungfrau massiivile. Just neilt mägedelt (Eiger, Jungfrau, Mönch ja teised) on alguse saanud erinevad “alpispordid” – alpinism, slaalomid ja kelgutamine. Samuti alpiturism – nii suvine kui talvine. Meie sihiks on mägikuurort Grindelwald (1030m), mille kuulsusele on uue vindi peale keeranud J.K.Rowling oma Harry Potteri saagaga, kus leidub Gellert Grindelwaldi nimeline pahalane. Nii on kujunenud Potteri fännide üheks palverännaku sihiks ka see linnake – lihtsalt et saaks pilti teha linna nimega siltide juures (raudteejaam, sissesõidud, hotell jms kohad). Samuti on koht saanud erilise kuulsuse K-popi austajate hulgas.

Rada on tõesti maaliline. Imeline Šveitsi tipuäpp tunneb ära kõik kaljunukid ning annab neile nimed. Grosse Scheidegg’i (1962m) kurule jõuame varakult. Kuna ka siia tuleb maantee, siis on siin parkla ja söögikoht öömajaga. Joome varjus külmi jooke ja avastame, et oleme ainsad matkajad, see-eest on siin oma paarkümmend ratturit, kes hingeldades kohmakalt ratturikingades koperdades ka külma jooki manustavad. Neid ootab ees emmas-kummas suunas kiire kihutamine, meie peame omil jalul hakkama saama. Ja me saamegi. Väikeses metsatukas enne Grindelwaldi on vitstest skulptuuride park. Uskumatult mitmekesiseid asju saab vitspunutise abil edasi anda, eriti kui kombineerida kasvavaid võrseid kuivatatutega.

Olemegi linnakeses. Paneme asjad hotelli ära ja juba siin avastame, et suur osa klientuurist on hiigelsuurte kohvritega aasialased. Hiljem linnakeses jalutades osutub seegi puupüsti hotelle, restorane ja spordipoode täis olevaks, kus sagib üliohtralt turiste. Just nagu Chamonix, Zermatt või Cortina’d’Ampezzo, kui muid kuulsaid mägikuurorte nimetada. Söögikoht tuleb õhtuks varakult kinni panna, sest restoranid tunduvad inimestest pakatavat.

Niisugune on siis vaade kuulsale Eigerile Grindelwaldist.  (P.Piirimäe foto)

Ja ongi matkapäevad läbi. Kammime mälestusi läbi ja teeme ääri-veeri plaane järgmiseks aastaks. Jätkame siitsamast, ikka lääne ja lõuna poole. Kuna õhtul läheb taevas pilve, siis on pisut jahedam ja uni on lõpuks ometi hea.

Epiloog: viimane jalutuskäik ja kojusõit - K05.08 Grindelwald - Tallinn

Kuna lennuk väljub õhtul ja rongiühendus on Šveitsis usaldusväärne, siis ostame piletid kella veerand kolmesele rongile.

Hommiku sisustame paaritunnise jalutuskäiguga Grindelwaldi läheduses olevasse kanjonisse. Loeme infotahvlitelt teavet ja mõtiskleme maailma kaduvuse üle. Nimelt need väikesed jupid liustikke, mida kõrgel mägedes näeme, ulatusid paarsada aastat tagasi siia külani välja. Need liustikud ongi marmorkaljud siledaks lihvinud ja kanjonid uuristanud. Mõtlikult jalutame tagasi.

Varsti väljuvad rongid – peame kaks korda ümber istuma – ja väikese hilinemisega ka lennud. Kella ühe paiku öösel oleme Tallinnas ja juba kolme paiku saame kodus magama.

Nüüd võiks ju esitada kiusliku küsimuse, et kas kõik see vaev end ära tasub? Miks ronida pool päeva ülesmäge, et pärast teiselt poolt samamoodi uuesti alla turnida ja nii päevade kaupa - kas pole mäed kõik mitte ühesugused? Küllap nad laias plaanis ka seda on. Nagu ka inimesed, päevad, majad või linnad. Ometi seal matkates selliseid küsimusi ei teki. Iga koht on uus ja põnev, igal päeval on oma lugu varuks. Šveitsi tasub matkama minna – või peaksin juba ütlema tulla? Jah, ta on kallivõitu aga kui kavandada ööbimised mägihüttidesse ja osta süüa kohalikest Coopidest (kus on hinnad üsna Eesti sarnased), siis jääb ainsaks suuremaks kuluks ühistransport.