Ametikoht: PPA vanemkomissar- uurija

Hobid: tantsimine, aeroobika, mõnda aega ka võrkpall, põhihobiks on hetkel kujunenud  jooksmine. Lugemine, muusika, looduses viibimine, reisimine.

Rekordid ja saavutused on kindlasti veel ees. Hetkel on tulemused sellised: 10 km aeg 36:58; 21,1 km aeg 1:21:11 ja 42,2 km aeg 2:59:10.

Sellel hooajal jaanuarist kuni novembrini on Kaisa osalenud koguni 52 võistlusel, mis teeb keskmiselt ühe võistluse nädalas! Saavutas Rakvere-Vinni talvejooksu 2.etapilises sarjas esikoha, võitis kokkuvõttes ka Linnajooksude sarjas, Järvejooksude sarjas oli naistest teine, samuti Pärnu sarjas ning võitis Tartu sarjas esikoha. Selle hooaja esiletõusu märgivad kindlasti ka 3 EMV medalit: 10km, poolmaratonis ja maratonis.

Ronis pigem puu otsas, kui õmbles kleite

Jooksmine on alati Kaisa ellu kuulunud, küll mitte sellises tähenduses nagu tänasel päeval. Lapsepõlve veetis ta enamasti vanaema juures Jõgevamaal Laiusel ja Kuremaa järve ääres, kus sai koeraga kruusateedel ja metsades joostud. Suved olid alati täis liikumist ja aktiivseid tegevusi. Linnas olid tema mängukaaslasteks peamiselt poisid, kellega koos rahvastepalli, jalgrattaga võidusõite ja muud sportlikku korraldasid. Eriti meeldis talle rattaga Laiuse mäest üles sõita ja vaadata, kas see õnnestub ilma jalga maha panemata. Selgituseks, et tegemist oli käikudeta rattaga, mida kutsuti meestekaks. Kaisal jätkub spontaansust ja hulljulgust ka tänaseks. „Olin lapsena pigem selline Pipi- tüüpi tüdruk, kellele meeldis rohkem puu otsas ronida, kui nukkudele kleite õmmelda. Samas pidasin lugu ka raamatute lugemisest ja hiljem ka tantsimisest, nii et usun, kõik oli tasakaalus. Liikumine oli elustiil. Jõgeval oli mul koolini paar kilomeetrit ja tantsutrennis käisin kultuurimajas, mis oli kodust 5 minuti kaugusel, seega ma ei mäleta, et vanemad mind kordagi autoga kuskile oleks sõidutanud.“

Lemmiktund oli kehaline kasvatus ja esimene jooksueeskuju Heino Põldoja

Koolisport piirdus Kaisa jaoks kehalise kasvatuse tunniga, mis oli koolis tema lemmikuks.  Seal sai erinevaid alasid proovitud, kuigi spordivahendite puudumisel ei ole ta näiteks kõrgushüpet kordagi proovinud. Samuti ei tegeletud eriti suusatamisega, vaid pigem talvel uisutamise ja hokiga. Kooli ajal käis Kaisa tantsutrennides ja tantsugrupiga esinemistel, mängis klassijuhataja juhendamisel võrkpalli, aga kergejõustikutrennidesse sel ajal keegi teda veel ei suunanud. Oma kooli esindas Kaisa maakondlikel võistlustel alati, sest isegi ilma spetsiaalset trenni tegemata oli ta oma klassis kiireim tüdruk. „Erinesin sellepoolest, et kui teised võtsid haiguslehti või viilisid niisama minema, siis mulle väga meeldisid kehalise tunnid ja isegi teiste poolt vihatud Cooperi test. Enamasti neis tundides siiski mängisime rahvastepalli, pesapalli, jooksime 60m, 100m, või hüppasime kaugust. Kevadeti ja sügiseti osalesin Jõgeva Pargi jooksudel ning käisin oma isa töökaaslase legendaarse Heino Põldojaga erinevatel maakondlikel jooksuvõistlustel kaasas. Teda võin ka pidada oma esimeseks eeskujuks jooksmises. Samas naljakas on see, et kuigi mul huvi jooksmise vastu oli ja võimeid ka, siis keegi mind jooksmise juurde ei suunanud ja ise ka vajadust ei tundnud. Tantsimine ja muu aktiivne liikumine andsid ju siis sellise üldise vastupidavuse, et suutsin teistega sel alal võistelda ka ilma trennita. Alles keskkoolis, kui kehalise õpetajaks sai Piret Koll, kutsus ta mind enda kergejõustikutrenni ning mõnda aega sain tema käe all ka treenida, aga siis läksin õppima Sisekaitseakadeemiasse ning elus tulid uued väljakutsed.“

Treeneritest oli kehalise kasvatuse õpetaja Piret Koll esimene, kelle juures hakkas Kaisa spetsiaalset jooksutrenni tegema. Tallinnas õppides tegeles ta paar aastat tantsimisega edasi ja oli Sylvesteri võrkpalluritele tantsutüdrukuks. Kui tantsugrupp laiali läks, avastas Kaisa enda jaoks Audenteses Fitnessi rühmatrennid ja sealt edasi otsustas end proovile panna ka rahvaspordiüritustel jooksmises. „Mäletan, et olin talvel ainult Audenteses lindi peal jooksnud ja läksin Kõrvemaale võistlema. Olin vist naistest seitsmes ja järgmisel päeval jooksin mingit distantsi Saunapunktis. Seal märkas mind jooksutreener Olavi Valner ja tegi juttu, et kas ma trenni ka teen, et niimoodi kahel päeval järjest võistlen ja pakkus, et võib mulle meili teel plaani saata, kuidas treenida. Võib öelda, et Olavi käest saingi esimesed nõuanded ja võistlemise kogemuse, et kuidas ja mida teha. Kõik on tulnud läbi enda kogemuste ja läbi proovimise. Paralleelselt käisin ka Spartas Marius Unt`i juures, kus mulle meeldis just see, et treeningud olid piisavalt rasked ja sai end proovile panna. Peale poja sündi ja aastast pausi liitusin Jooksupartneriga, kus mulle olid toeks ja abiks Margus Pirksaar ja Einar Kaigas. Praegu juhendab ja treenib mind Urmas Randma.“

Võrreldes võrkpalli või tantsimisega meeldib Kaisale jooksmise juures see, et tulemus sõltub ainult temast. Kui läheb halvasti, saab ainult iseendale otsa vaadata. Samas on väga hea tunne, kui annad oma maksimumi ja saad selle eest tunnustatud. „Õnneks saan enda kohta öelda, et nii egoistlik inimene ma pole, et tiimis hakkama ei saaks. Kui on olnud võistkondlikud arvestused, teatejooksud, olen olnud 100% tiimi eest väljas, olgu siis haigena, välja väänatud jalaga ja andnud oma maksimumi. Selles suhtes tiimialad on andnud mulle hea kooli, et ma ei vea alt, ükskõik,  mis seisus olen. Jooksmine on minu jaoks kõige loomulikum viis sportida – see on lihtne ja mõjub hästi nii kehale kui vaimule!“

Paigalseisu asemel tuleb edasi liikuda ja üritada võimatut

Kaisa arvates on sportimise juures parim liikumisest rõõmu tundmine, tervislikkus, enda elu täisväärtuslikumaks muutmine. Paljudele piisabki sellest, et enda heaolu nimel natuke liigutada ja sellest rõõmu tunda. „Mulle endale on aga tähtis pidev areng, edasiliikumine, mingile uuele tasemele jõudmine ja proovile panemine, mille nimel olengi valmis tööd tegema, pingutama ja vaeva nägema. Kui mul on valida, siis valin alati raskema, ent arendavama teekonna, kuna meeldib end ületada, oma piire kombata. Võistlemine annab mulle võimaluse oma arengut jälgida ja püstitada järgmiseid eesmärke. Üks lemmik tsitaate on mul: „Elus on vaid üks väärt ülesanne – üritada võimatut!“ Paigalseis mind ei rahulda, tahan enda juures näha pidevat edasiminekut.“

Kaasaja ebatervislikkusest rääkides pole Kaisa enda ümber midagi sellist täheldanud, kuna viibib  liiga palju aega trennis ja võistlustel. „Mulle tundub pigem, et tendents liigub ikkagi iseendast hoolimise ja tervislikkuse suunas, kuna rahvaspordiüritused on üha rohkearvulisemad, spordiklubid ülerahvastatud, pööratakse palju tähelepanu toitumisele. Isiklikult arvan, et palju tuleneb inimeste hoiakutest ja mõtlemisest – olla kogu aeg kellestki parem, omada rohkem… tuleb oma tähelepanu õigetele ja tõeliselt väärtuslikele asjadele suunata. End teistega pidevalt võrdlemine tekitab stressi, mis on väga ebatervislik või paneb tegema ebatervislikke valikuid. Usun, et pole vaja muretseda asjade pärast, mida teised meist paremini teevad, pigem tuleks keskenduda iseendale. Ja teisest küljest tippsport või haigena, vigastustega võistlemine on ka ebatervislik. Iga inimene peab ise tegema oma otsused, millist elu ta elada tahab, kui palju on oma tervisega valmis riskima ja võtma vastu otsused oma tervise hoidmise hüvanguks. Usun, et mu keha alles harjub jooksmisega ja praegu löövad mõned nõrgemad kohad välja. Näiteks kui jaanuaris esimest korda elus naelikutega hallis treenisin, jäid luuümbrised valusaks ja talvised EMV läksidki selle nahka, et oli tugev luuümbriste põletik. Kevad-suvi olin puusavalu küüsis. Erinevate vigastuste tõttu olen küll koormust vähendanud, aga pausi jooksmisest pole teinud ja mu keha on ise nendega toime tulnud. Kuna mul on suur valutaluvus, võin seda endale lubada. Teistele ma loomulikult seda varianti ei soovita – puhake ja ravige vigastused terveks! Elan tervet oma elu hetkes – nii sportides, tööl käies, lapsega tegeledes. Olen tänulik iga päeva eest ja õnnelik kõige üle, mis mu elus on. Saan olla rahul sellega, mida olen praeguseks saavutanud, samas võin loota, et äkki suudan veel enamat!“

Võistluste ajal lülitab Kaisa end välja ja keskendub sellele, et saaks endast maksimumi anda. Samas ei tähenda see, et ta ei märkaks rada, kus ta jookseb või inimesi selle ääres. Mõtted keerlevad vaid enda motiveerimise ümber ja proovib leida positiivseid asju, et endast veel rohkem välja pigistada. Samas sörkjooksu ajal mõtleb lihtsalt elu üle. „Parimad mõtted on mul ikka tulnud joostes! Ma ei vali teadlikult uusi radu, võin vabalt kõik trennid ka samas metsas joosta, mul ei tekiks sellega probleeme. Kui naudid tegevust ennast, siis ei ole tähtis, kus või kellega seda teha. Kõige rohkem naudin jooksmist metsas, sest olen lapsepõlves õppinud hindama looduses viibimist ja see teeb mind õnnelikuks, paneb märkama pisiasju enda ümber ning kindlasti on pehme pinnas ka jalgadele parim valik. Võistlused on minu jaoks enda proovile panemiseks, aga aeglased jooksud nautimaks liikumist, puhkuseks, aeg iseendale. Emotsionaalselt annab see mulle väga palju.“

Vormisolemisest räägib Kaisa, et heas vormis olemine tähendab, kui tippsportlane või harrastaja on kindlaks hetkeks saavutanud füüsiliselt sellise taseme, kus ta suudab ületada iseend ja on vaimselt nii häälestatud, et on selleks eneseületuseks valmis. Halva vormi tähendust ei oska ta defineerida, kuna arvab, et kui inimene on juba võtnud vastu otsuse enda tervise heaks midagi teha, läheb trenni, siis see on juba edasiminek, areng ja vahet pole, palju ta seejuures kaalub või kui lihastes on. Areng ei tule üleöö, kehale tuleb anda aega harjumiseks ja juba natuke liikumist päevas on võti parema vormi ja tervise poole. Inimesed on ju erinevad – nende füüsilised omadused, eesmärgid, elukorraldus. „Nagu igat inimest ei saa panna juurvilju ja kala sööma, kuigi see on väidetavalt tervislik, siis ei saa kõiki ka jooksma panna. Ja ei peagi. Leian, et igaüks peaks valima selle ala, mis talle meeldib ja on füüsilises mõttes jõukohane. Minu meelest ka näiteks kalale minek on hea mõte – jalutad järveni ja tagasi, kaevad usse, viibid värskes õhus, saad oma mõtteid mõelda ja väike hasart ka. JÜhesõnaga tahan öelda, et oluline on tegeleda sellega, mida armastad ja mis silma särama paneks, annaks positiivseid emotsioone ja rikastaks igapäeva elu.“

Esimene SEB Tallinna Maraton aastal 2014 kohe alla 3h!

Kaisa on kindel, et „kohe, kiiresti ja kõike“ põhimõte ei tööta ja tuleb rohkem õppida oma keha kuulama. Edu saavutamiseks on pikk tee ja selleks tuleb vaeva näha! Esimese maratoniga seostub see, et Kaisa oli hooajast juba üsna väsinud, ettevalmistus pikkade trennide osas jäi poolikuks ja polnud veel kogemust, kuidas seda distantsi joosta. Seetõttu  ei osanud ta maratonist midagi ka oodata ega loota. „Treener uskus minusse palju rohkem ja oskas ennustada ka aja, millega maratoni võin läbida. Ettevalmistuse osas andsid peale enda treeneri mulle head nõu ka Margus Pirksaar, füsioterapeudid Priit Ailt ja Priit Lehismets ning paljud trennikaaslased, kel maratoni kogemus olemas. Just see toetus ja nõuanded aitasid mul esimesest maratonist saada positiivse kogemuse. Olen õnnelik, et sain maratoni nautida Margus Pirksaare 3h pundis joostes, et see andis hea emotsiooni ja polnudki nii raske, kui olin arvanud. Paraku ka emotsioon finišis ei olnud nii suurejooneline nagu olin teistelt kuulnud. Aga eks maratoni emotsioonid ongi individuaalsed ja enda puhul ma ei tundnud seda, et oleksin millegi väga suure ja ületamatu asjaga hakkama saanud. Muidugi olin õnnelik, et suutsin selle läbi teha ja oma esimese maratoni alla 3 h joosta, kuid ausalt öeldes on mõne teise võistluse lõpus mind isegi suuremad emotsioonid vallanud. Järgmisel korral tuleb ehk rohkem pingutada, et seda lõpu-emotsiooni välja teenida!“ Kaisa jooksis SEB Tallinna Maratoni 42,195km distantsil ajaga 2:59.10 ja jääb seejuures tagasihoidlikuks, pidades oluliseks just tavalist liikumisrõõmu! „Tihti mõtlen, et olen õnnelik inimene, et saan liikuda, et mul on võimalus tegeleda sellega, mida armastan. Mõtlen, kui võrratu on joosta. Ja kuna minu aeg trenni tegemiseks on üsna piiratud, siis olen õnnelik, et sain jooksma tulla. Tean, et olen peale trenni parem inimene, mul on head mõtted ja rohkem energiat ning mu keha on tänulik, et peale 8h kabinetitöö päeva andsin talle võimaluse liikumiseks.“

Finišijoone ületamisest rääkides oleneb Kaisale, mis enne seda finišijoont oli. „Kui olen oma koha eest võidelnud, endast maksimumi andnud, siis astun finišisse hea tunde ja rahulolevana. Kui aga tingimused või ettevalmistus polnud head, kui tegin rajal mõne vale otsuse, siis on finiš lihtsalt pingutuse lõpp ilma erilise tundeta. Enamasti tekitab finiš ikkagi positiivset tunnet, et läbisin mingi distantsi nii kiiresti, kui sel hetkel suutsin, pingutasin ja sellele järgneb välja teenitud puhkus! Pärast jooksu on ikka hea tunne, et oled pingutusega hakkama saanud. Kui see on toimunud trenni käigus, siis võib olla rõõmus, et kehal on vastupidavus pikka aega pingutada. Kui on olnud võistlus, analüüsin veel läbi, kas oleksin saanud midagi paremini teha, kas see oleks minu tulemust mõjutanud ja arvestan sealjuures nende tingimustega, mis mul olid. Üritan end mitte võrrelda teistega ja olen jõudnud järeldusele, et mõni kaotus on vahel väärtuslikum kui võit ning et teha seda, millest tunned rõõmu, on siin elus suur privileeg.“

Kui Kaisalt küsida, kuidas ta oma keha „kuulab“, kuidas töö, treeningute ja pereeluga hakkama saab, siis arvab, et teeb veel ise selle kallal tööd, et mitte oma keha piire ületada ja aru saada, millal on trennide ja vähese puhkusega liiale läinud. „Mul on päris palju erinevaid kohustusi ja kuna tahan kõike maksimaalselt hästi teha, siis tihti kipun alahindama puhkuse tähtsust. Ma ise näiteks ei vaja võistlemiseks või raskeks treeninguks ideaalseid tingimusi. Suudan end nii palju kokku võtta, et sooritus vähemalt keskpäraselt ära teha. Teoorias võin aga küll öelda, et oma keha kuulamine on ülioluline, sest see annab meile märku valedest valikutest, suurest koormusest, stressist, ületöötamisest ning neid märguandeid tuleks alati kuulata.“

Ilma jooksmiseta ei saa Kaisa kuidagi. Ta arvab, et tunneb samamoodi nagu mõni loom puuri panduna ja kelle liikumisvabadust on oluliselt piiratud. „Pean liikumist üheks enda põhivajaduseks – seda nii otseses kui kaudses tähenduses. Kui ma ei saa joosta, tunnen, nagu mu elu oleks mingis mõttes poolik, mul jääb energiat üle, mis ei lase mul õhtul uinuda ja mind kripeldab tunne nagu poleks seda päeva täisväärtuslikult kasutanud. Selle kohta võiks  öelda, et kui jooksmine oleks hasartmäng, siis ma ainult kasiinos istuksingi! Tegelikult jooksmine ei ole kogu mu elu, aga vajan liikumist, et end hästi tunda.“

„Iga raskem füüsiline pingutus on piiride kompamine, eriti võistlussituatsioonis. Üks külg on füüsiline pool ja võimekus – see, milliseks pingutuseks keha valmis on ja teine pool just see piiride kompamine ning eneseületus ehk kui kaugele keegi on suuteline minema. See on, miks tavatsetakse öelda, et võistlus on parim treening või miks konkurentide olemasolul suudame endast natuke rohkem „välja pigistada“. Vabatahtlikult ei teeks keegi endale haiget. Samas, kui on piisav põhjus või motivaator, siis suudame end selleks sundida. Nende kahe asja vahel tulebki leida balanss, kui suur piiride ületamine on oma tervise ja saadava tulemuse vahel otstarbekas. Jällegi väga individuaalne teema ja sõltub konkreetsest inimesest, kui kaugele ta on suuteline minema.“

Riietusele Kaisa väga palju rõhku ei pane, kuid tossude valik on äärmiselt tähtis. „Panen treeningvarustuse juures rõhku mugavusele, seda eriti tossude valikul. Arvan, et riietus peab olema mugav, spordialale vastav ja põhitähelepanu võiks koonduda ikkagi füüsilisele sooritusele. Samas tore on vaadata, kui keegi üleni roosasse riietatuna massidest eristub ja kui see annab inimesele enesekindlust, paneb end hästi tundma ning kui sellega mingi liikumine ka ikka kaasas käib, siis miks mitte. Jalanõud soovitan ikkagi valida just endale sobivad, mugavad ja pigem veidi suuremad, sest jooksmises „ilu nõuab ohvreid“ põhimõtet pole väga tark praktiseerida.“

Talvistel EMV Tartus 2014.a veebruaris juhtus Kaisal järgmine halenaljakas juhtum: „Kuna ma varem hallis polnud jooksnud ja jalad naelikutega harjunud ei olnud, siis jaanuar 2014.a oli minu üks esimesi kogemusi selles vallas. Sain sisetingimustes trenni teha vast 1,5 kuud, kui tuli luuümbrise põletik. Enne meistrikaid enam treenida ei kannatanud ja oli selline hoidmine, et saaks üldse võistlustele minna. Esimene päev 1500m jooksin kuidagi valuvaigistite mõju all ära ja kõige hullemini ei läinudki - üks sekund jäi kolmandast kohast puudu. Samas teiseks päevaks olid jalad juba nii hullud ja valu veidi juba kanda ka löönud, et tegelikult võistlemisest midagi välja ei tulnud. Naljakas oli see, et olles ikka kuidagi 3000m peaaegu ära jooksnud, juhtus eelviimase ringi ajal see, et kanda lõi tugev valu, nagu oleks midagi purunenud. Jekaterina Patjuk oli meist ringiga ees ja juba lõpetanud ja siis minul tekkis just seal finišijoone juures see kannavalu, nii et ehmusin selle peale ära ja jäin korraks seisma. Treener Urmas Randma oli veidi kaugemal ja hõikab mulle, et Kaisa, üks ring veel! :) Teadsin, et mul veel üks ring joosta, lihtsalt olin veidi ehmunud (kuulnud ju jutte väsimusmurdudest jne. ja kuna teadsin, et mul luuümbrised suures põletikus, siis kartsin, et minuga võib ka midagi sellist juhtuda), aga kuidagi siis sörkisin selle viimase ringi veel ära. Kindlasti oli seda olukorda naljakas vaadata, et mina jäin finišis juba nagu seisma ja treener ju ei teadnud, mis mul juhtus ning eemalt hõikab, et üks ring ju veel jooksmata. Valu kannakõõlusesse tuligi arvatavasti sellest, et eelviimasel ringil jäime ühe võistlejaga kõrvuti ja hakkasime mõlemad kiirendama, mis oli liiga suur pingutus põletikus jalgadele.“

Kaisa pingutab individuaalselt, aga sooritab suurepäraseid jookse ka võistkonna eest! Soovime kõike head ja edu järgnevatel aastatel!