Juunis jätkusid trennid ning on tekkinud omamoodi rutiin. Päevaplaanid korraldatud trennide järgi, mis mulle sobib. Eesmärgistatud tegevus on ikka üks hea asi.

Positiivse üllatuse valmistas võistlus. Osalesin juunis Ööjooksul Rakveres. Esmakordselt sain objektiivsema tagasiside kahe kuu treeningutele. Jäin tulemusega väga rahule. Mais toimunud LHV maijooksul, kus ma ajavõtuta osalejate “kotti” jäin, sain toetuda ainult enda sisetundele ning oletada, et x ja y põhjusel oleksin saanud parema aja, kuid et kõhtutunde järgi oli jooks tervikuna täitsa OK. Nüüd lubas joostud aeg tõsiseltvõetavamat tagasisidet arengule. Sügisjooksu 10 km aega (1:09) parandasin Rakveres u 10 minuti võrra. Ilus 58:40 tuli 😊 Minu jaoks tõeline eduelamus. Sotsiaalmeedias rikkusin eestlasele omast tagasihoidlikkuse normi ja särasin eriliselt.

Püüdsin joosta arukalt. Tegin nagu treener soovitas – mitte teiste tempoga kaasa minna, proovida püsida vahemikus 5.4 – 5.6. Kahtlesin, kas suudan. Suutsingi. Kohe alguses jälgisin pingsalt enda tempot ning mitmel korral tuli end tagasi hoida. Samas näitas kell, et pidevalt olin taas tempot tõstnud. Võistlus ja teised jooksjad rajal tõmbavad su ikka kaasa. Kui 6 km oli joostud enda jaoks väga hea ajaga, tekkis tunne, et sel korral saan tunniga tehtud. Finishile lähenedes aimasin, et nüüd tuleb küll ära. Tuligi. Vaatamata sellel, et vahepeal sattusin valele rajale – samaaegselt joosti eri distantse, sh 5 km. Tuttav, kes jooksu nägi, ütles, et ma olla olnud eriliselt keskendunud ilmega. Ja õige see oligi – ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii palju mõelnud jooksmise ajal – tempo, pulss, enesetunne, läbitud distants.  

Programmiga liitudes ei olnud plaanis reisida, kuid plaanidega on sageli nii nagu on. Võtsin ka sel korral trenniriided kaasa ja sain esimese jooksukogemuse Hispaaniast. Kogemus ise… #ootmisvärkon. Nagu polekski varem joosknud. Kuigi jooksin hommikuti kl 7, ei suutnud kohaneda palavusega. Isegi 6 km läbimine oli nii viletsa ajaga, et jätan selle enda teada. Esimesel päeval sai joostes vesi ka otsa ning enne määratud 10 km lõpetamist läksin veel suletud baari ja palusin vett. Pidin mõjuma üsna räsitult ja hädalisena, sest juua anti lausa tasuta. Valasin osa pudeliveest otse pähe. Muide, järgmisel päeval avastasin, et Marathon100 jagas infot selle kohta, kuidas palaval päeval joosta. Olin väga nõus. Sel korral piirdusingi 8 km, kuna riskida ei tahtnud ning enesetunne hakkas lappama. Järgmistel päevadel läksin uuesti. Tulemus oli paraku sama –  vilets aeg. Positiivne oli see, et sain ühtlasi ka mäkkejooksu teha.

Juunis käisin spordimeditsiinilises terviseuuringus. Koormustaluvuse koondhinnang – keskmine. Ventilatsioonifunktsioon hinnati heaks, kopsumahu testi näitaja üle 100%. Määrati rauatablettide kuur, mida ma ka aimasin ning sain teada, et olen 1 cm pikem kui teadsin. Seda ma ei aimanud 😊 Väljastati tõendi – vastunäidustusi sportimiseks ei esine. Soovitas siiski tõsta vastupidavust, millega saan ainult nõustuda.

Hetkel on treeneri määratud puhkus. Järgmisel nädalal jätkan trennidega. Hakkab tekkima tunne, et poolmaraton ei olegi nii kaugel. Üldine hinnang – väga rahul programmiga. Mõnusat trennisuve kõigile!