Septembri viimasel nädalal otsustasin tänavusele hooajale joone alla tõmmata ning teha neljanädalase jooksupausi.  Ikka õilsatel eesmärkidel – andmaks jooksust räsitud jalgadele puhkust.  Kuivõrd novembri alguses ootab ees New Yorki maraton, siis ei saanud rihma täiesti lõdvaks lasta – asendasin jooksu ujumise ja rattasõiduga.  Plaan oli teha 4-5 asendustreeningut nädalas, mis annaks kopsudele ja südamele piisavalt tööd, et esimesed jooksusammud oktoobri lõpus väga rasked ei oleks.

Väike vahekokkuvõte ehk mida ma hetkel 2,5 nädalat kestnud asendustreeningutest õppinud olen.

1. Ka olematu ujumistehnikaga saab basseinis naha märjaks.  23. septembril võtsin ette esimesed 60 basseinipikkust ehk 1500 meetrit.  6. oktoobril suutsin ära kannatada 100 basseinipikkust ehk 2500 meetrit.  Rohkemaks ei ole võimeline – eesmärgiks on saada basseinis hakkama 1,5 tunnise pääsmega, 2,5km võttis aega 1.14.47 ehk riietumiseks, duši all käimiseks, asjade kotti-kotist tõstmiseks jääb aega vaid 15 minutit. Muidugi – ära väsib ka . . .
    
2. Olen üks neid väheseid veidrikke, kes käivad ujumas pulsivöö ja -kellaga – keskmine pulss jääb ujumistrennides ilusti aeroobse läve piiridesse (minul ca 140-145) ehk siis trennid täidavad oma eesmärgi – anda südamele ja kopsudele kerget koormust – ilusti ära.  Ent samas – olen ujunud vaheldumisi vabalt ja konna ning  pulss on tõusnud kiirema vabastiili vehkimise juures ca 160-ni ja langenud konnaetappidel ca 130-135 peale.  Seega, bassein sobib hästi ka intervalltreeninguteks.
3. Olen hoomanud, et minust kaks korda suuremad mehemürakad sisenevad basseini miskipärast alati peakat hüpates.  Keha raskuskese ei võimalda küll klassikalist peakat ehk siis vett murravad esmalt kõhulihased, kuid mingil põhjusel valivad nad alati minu kõrval oleva raja.  Vahel mõtled, et peaks nende genereeritud lainetele hakkama juba nimesid panema, nagu Ameerikat ründavatele orkaanidele.  Kuna ma ujudes pead vee alla ei pane, siis sulen mehemürakaid nähes igaks juhuks vähemalt silmad . . . Ohutus on basseinis märksa olulisem kui jooksurajal.
    
4. Vigastused, mis said alguse jooksmisest, jälitavad sind ka asendustreeningutel.  Cross trainingu eesmärk oli anda jooksust räsitud jalgadele puhkust, et lahti saada väikestest probleemidest vasaku jalaga, kuid ootamatult on ligi hiilinud uued jamad.  Õlg, justnimelt parem õlg, mis peaks vigastatud vasaku jalaga mingit liini pidi seotud olema, hakkab pikemate ujumistrennide järel valu tegema.  Võib olla on kogu mu keha vasakust jalast parema õlani kuidagi vinklisse pööratud? Ent samas – ujumistehnikat, peale pulsikella, mul tõesti ei ole ehk vigastused on koormuse kasvades kärmed ligi astuma.
    
5. 3-4 ujumistreeningut võrdusid esimesel nädalal ca 5,2 kilomeetriga, teisel nädalal tõusis maht 7,2 km peale, kuid klassikalise pika (jooksu)otsa olen proovinud sooritada rattal  – esimesel pühapäeval jõudsin vändata 30km, teisel 37km.  Rattatreeningud on täiesti toredad, eriti pühapäeva hommikupoolikult, kui näed kergliiklusteedel tüüpe, keda pehme pinnasega jooksurajad väga ei tõmba – jalg niigi pehme . . .  Seljas erepunane spordijope, jalas tutikad tossud ja kenad dressipüksid ning käes poolik õllepudel – võib olla õllemiil?  Rattasõit on jooksmisest märksa emotsionaalsem tegevus . . .
    
6. Rattatrennid olen proovinud teha madala käiguga ja sellest johtuvalt ka madala pulsiga (ca 120-125).  Kuivõrd jooksuriietesse on varasematel aastatel tehtud suuri investeeringuid, siis pole ju hea, kui jõulise rattasõidu tulemusel jalg novembris enam jooksupükstesse ei mahu.  Rattasõit kasvatab ju nii kanni kui reielihaseid, erinevalt näiteks kaalikast või jooksmisest, oli ju nii?
   
    
7. Igapäevaselt olen teinud tallavõlvi ja säärelihaseid tugevdavaid harjutusi, samuti venitanud jalgu korralikult – jalad pole üle tüki aja nii kerged olnud!  Asendustreeningud ei hoia sind vigasustest eemal, paraku tuleb ka probleemide tekkepõhjusega tegeleda. 

Vaatamata sihikindlale soovile jalale neli nädalat puhkust anda, on mu enesekindlus viimaste treeningute käigus murenenud.  No lihtsalt ei viitsi enam! Poolteist nädalat asendustreeninguid suudan ehk veel ära kannatada, siis jääb New Yorki maratonini veel 2 nädalat aega, mille käigus jalale jooksuliigutused uuesti meelde tuletada.