Tartu maraton on nagu Halley komeet, mida iga aasta kogeda ei ole võimalik.  Kui maailma ühte tuntumat komeeti õnnestub hea õnne korral näha juba aastal 2061, siis Tartu maratonile pääseb juba kahe nädala pärast.  Veel üks põhjus eelistada suuski teleskoobile.

Rajaolud on tänavu lihtsalt nii head, seetõttu tuleb defitsiitset suusapidu kindla peale nautima minna.  Isegi, kui varasemad suusaoskused päris koondise tasemele ei küündi.

Nüüdseks olen Tartu maratoni põhidistantsiks kaks nädalat treeninud ning enda võimetest on tekkinud selge arusaam.  Eesmärgiks on tulla Tartu maratonil eelviimaseks ehk edestada vähemalt üht suusatajat.  Mullu andis 63km distantsil viimase koha tulemus 9:09:01,6 ehk siis üheksa tunni sisse peaks ära mahtuma.

Kõige pikemaks treeninguks on seni olnud reedene 34km pikkune klassikasõit, milleks kulus 3:08.  Kokku on sel aastal suusakilomeetreid kogunenud 205 ning kõik need on otse loomulikult läbitud klassikalises tehnikas.

Selle aja jooksul on vähemalt kolm sõpra vähemalt neli korda saatnud kõiksugu videoid suusatehnika harjutuste kohta.  Korra isegi vaatasin ühte videot.  Järgi ei hakanud proovima.  Ega need suusatehnika videod väga lõbusad ei ole.  Palju lõbusam on vaadata Grete Lõbu katsetusi suusarajal. 

Olen vaadanud ka suusapilte.  Eelmisel nädalal vaatasin näiteks Rootsi tõusva suusatähe Frida Karlssoni kõhulihaseid.  Jällegi palju lõbusam, kui suusatehnika videote vaatamine.  Mul küll selliseid lihaseid ei ole. Ent ma ei tee ka iga päev kuus tundi trenni.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hur firar man sin födelsedag om inte med 5timmar träning? #truegrit

A post shared by Frida Karlsson (@fridakarlsson) on Aug 10, 2018 at 2:35am PDT

Reedene 34km pikkune treening näitas selgelt, et kui rada on s.tt, siis on mees rajal ka s.tt.  Ehk teisisõnu – tulemus sõltub väga palju rajaoludest.  Kui rada on olematu ja suusakepp vajub pehmesse lumme, siis võid vehkida, kui tuuleveski, kuid kiiremini ikka edasi ei liigu. Ent kui rada on värskelt sisse aetud, kõva kui raudteerööbas, siis pole lükata vajagi!

Seetõttu läksin ja ostsingi endale uued suusakepid.  Äkki oli minu liikumiskiirus aeglane hoopis suusakeppida tõttu?  Tegelikult läksin poodi hoopis Grete Lõbu tõttu. Nimelt kippusid mul suusakeppide käerihmad käe ümbert ära tulema ja kuna Gretel olid sellised popid kepid, mille rihma sai ümber käe fikseerida, siis hankisin ka ise sellised.  Ilmselt on kõikidel sellel sajandil valmistatud keppidel sellised käerihmad . . .

Ilusate ilmadega on ka suusatamine mõnusam!

Eelmisel nädalal jõudsin suusarajale viis korda, kilomeetreid kogunes 92. Tavaline suusatreening jäi ca 18-20km vahele ning kõik need kilomeetrid läbisin loomulikult klassikas.  Olen aru saanud ka sellest, et mida kiiremaid liigutusi ma rajal teen, seda aeglasemalt ma edasi liigun.  Kui üritan libiseda mõnusalt ja rahulikult, väsin vähem, kuid liigun ikka normaalse kiirusega edasi. 

Seetõttu olen kõik oma suusatreeningud teinud ühtlase kiirusega, ühtegi intervalli või lõiku pole suuskadel kiiremini läbinud.  Eeskätt on eesmärgiks suusatamislaadne liigutus selgeks saada ning Tartu maratoni nautida, mitte niivõrd rajal vehkida, unistada kohast esisajas ja hiljem meedia vahendusel kiruda, et küll olid s.tad suusad.

Minu suusad, milleks on Fischer Twin Skinid, mis siis ei vaja määrimist, on ilusti vastu pidanud.  Pidamine on olnud hea nii nullkraadiste ilmadega, kui pakasega.  Libisemismääret pole veel kasutanud, äkki peitubki seal varjatud ressurss?

Kõige rohkem motivatsiooni annab suusarajal endast veelgi halvema tehnikaga sõitvate suusatajate nägemine.  Õnneks ennast suusarajal peeglist ei näe. . .