Kümme aastat tagasi jooksma hakates sai püstitatud üksainumas eesmärk – joosta maraton kolmest ja poolest tunnist kiiremini.  Esimene maraton, Helsinki City Marathon 2006.a. augustis tõi tulemuseks 4.29.39.  Pühapäeval Tallinnas joostud 42. maratoni tulemus oli 59 minutit ja 59 sekundit parem ehk 3.29.40.  See üks ja ainumas eesmärk sai täidetud. No mida kuradit ma nüüd edasi teen?

Ent alustagem algusest, ei noh, mitte päris sealt oktoobrilapse, pioneeri või hambutu imiku staadiumist, vaid ikka mõnevõrra hilisemast perioodist.

Terve 2016.a. hooaeg on pakkunud rohkem üllatusi, kui 44-aastasele kehale või närvisüsteemile oleks paslik olnud.  Hooaeg algas mustas masenduses, kui vana vigastus sundis kolmeks kuuks ketse kappi tõstma.  Kevadised-varasuvised stardid tõid taas ootamatult positiivseid üllatusi, kui suutsin kaks korda väiksemate treeningmahtude kiuste parandada poolmaratoni reksi. 

Viimane kontrollvõistlus enne SEB Tallinna maratoni, Ülemiste jooks, ei olnud hea – resultaat oli sekundi võrra halvem mulluse võistlusega võrreldes (1.02.23).  Kuidas on võimalik joosta 21km minut paremini aga 14km sekund halvemini?  On küll, ilmaolud mõjutavad jooksutulemusi lihtsalt nii palju.

Nädalapäevad enne SEB Tallinna maratoni olin jätkuvalt kindel, et 3.27-3.28 on sama reaalne, kui Putini presidendiks saamine ning alustasin peedimahla ja mineraalveekuuri.  Naine vaatab juba tükemat aega minu peale kerge irooniaga  – sööb rohelist salatit ja püreesuppi ning lõpuks hakkab veel peedimahla ka jooma . . . Ent maraton paneb meid paljudest varem meeldivana tundunud asjadest loobuma ning peedimahla joomine on lõppkokkuvõttes üsna väike kompromiss.

Täpselt 1 nädal enne SEB Tallinna maratoni oli kavas ette nähtud järgmine üllatus, sedakorda taas negatiivne – kurgutõbi. Kurk oli valus, palavikku küll üles ei visanud, kuid köhisid nagu kopsuhaige.  Mõne päeva pärast tekkis ka nohu . . . Neli päeva jooksupausi ning viiendal läksin tasakesi sörkima, et näha, mida tõbi organismile teinud on.  Joosta sai küll köhimata, kuid pulss oli sellise väga-taastava jooksutempo kohta ikka 10 lööki liiga kõrge. Ehk siis – viirus oli keha lammutanud ning keha punnis veel vastu. 

Otsustasin viimased maratonieelsed päevad täiesti jooksuvabaks teha, et natukenegi energiat hoida.  Regasin end ka Tartu Linnamaratonile – kui Tallinnas ei õnnestu starti minna, siis teen oma tulemuse kolme nädala pärast Tartus ära.

Maratonile eelneval õhtul tegin korraliku sauna – kui on valida, kas joosta köhides või saunast pehmete lihastega, siis valisin kahest halvast valikust viimase. 

Maratonihommikul kell 5.45 ärgates igatahes köha enam ei vaevanud, kuigi ühtegi ambitsiooni tulemuse osas ka enam ei olnud.  Mõistus ütles, et tuleb joosta rahulikus tempos ja nautida ilusat päeva, vähemalt pääsed muruniitmisest ja pühapäevastest kodustest toimetustest . . .

Riivitud ingveri, sidruni ja meega tee ning korralik ports kaerahelbeputru hinge alla ja rahuliku südamega starti.  Kui lähed ilma igasuguste ootusteta starti, siis magad rahulikult ja süda lööb stardikoridoris ka ainult kaks korda tavapärasest kiiremini. 

Ent stardipauguga lendas ka mõistus mütsi alt ning algsest plaanist – nautida ilusat pühapäeva rahulikus jooksutempos – ei jäänud loomulikult enam midagi järgi.

Esimene km jäi seljataha 4 minuti ja 47 sekundiga, esimene 5km sai läbitud keskmise tempoga 4.51 min/km, järgmised 4.49 min/km, seejärel 4.47 min/km. 

Õnneks andis pulsivöö kaheksandal kilomeetril otsad.  Tuttav jooksja ütles rajal, et proovib hoida pulsi 5-6 lööki alla anaeroobse läve. Ja-jaa, mina ka! Tolleks hetkeks oli pulss roninud 170-171 löögi peale/min (anaeroobne lävi on ca 177-178 löögi peal) ehk teoreetiliselt oli väga õige koha peal.  Praktiliselt – varasemate maratonide KESKMINE pulss on olnud 166-168.  Ent kuna süda lõpetas pulsivöö järgi kaheksandal kilomeetril oma tegevuse, siis jäi üle joosta ainult oma enesetunde järgi.  Jõle jama!

Ent kilomeetrid möödusid ootamatult kergelt.  Nagu ikka maratoni alguses.  5km vaheajad 24.17, 24.06, 23.56, 24.09, 24.01, 24.30. Ootuspärane emotsioon tekkis jalgadesse alles peale kolmekümnendat ehk päikesepaistelisel tagasiteel mööda Pirita merekallast.  Vahemikus 30-35 kukkus keskmine tempo 4.58 min/km peale ehk andsin ära 30 sekundit oma helesinisest unistusest. 

Tagasiteel olid ainukeseks päästeingliks joogipunktid – esmalt Jooksupartneri joogipunkt, kus mul ei jätkunud kahjuks enam jõudu tuttavate jooksjate-jootjate kallistamiseks ning seejärel Russalka juures paiknenud joogipunkt, kus tuttav Täppsportlane esimesel ringil oli hoogu juurde andnud.

35.-ndal kilomeetril andsin alla. Kõndisin 30 sekundit.  Nõrk olen.

36.-ndal, 37.-ndal, 38.-ndal ja 39.-ndal kilomeetril tahtsin samuti kõndida.  Nii mõnus oleks olnud lihtsalt jalutada rahulikult lõpuni.  Ei kõndinud.

Viru hotelli ette jõudes tekkis tunne, et äkki ma ikkagi jõuan alla kolme ja poole tunni? Draamateatri juures läks tunne tugevamaks ning andsin jalgadele valu! Jalad olid küll väsinud, kuid krambiohtu ei tekkinud (mineraalveekuur!) ning eneselegi üllatuseks jõudsin lõpuplagu alla ajaga 3.29.40.  Jess! Vanad mehed jõuavad ka joosta!

Takkajärgi ka natuke statistikat tänavuste treeningmahtude kohta.

Maratonile eelneva kaheksa kuu jooksul kogunes 1054 jooksukilomeetrit (mullu samal ajal 1648).  Kõige pikem jooksutreening oli 12.08 ehk täpselt kuu aega enne maratoni läbitud 28km (viimased 5km maratonitempos).  Tõenäoliselt kõige kasulikumad treeningud olid maratonitempos (4.50) läbitud tempojooksud, millest pikim oli 16km.  SEB Tallinna maraton oli tänavu alles minu kolmas maraton (mullu samal ajal oli maratone läbitud seitse).

Aga kurat, mida ma nüüd edasi teen?

Ah jaa, lähen loomulikult Tartu Linnamaratoni jooksma! :-)

Fotod: Marko Kurs, Imre Avaste, Sportfoto.