Astana profirattur Tanel Kangert osales Pärnus kolmapäevasel nn igamehe ühistreeningul, kus läbiti 70 km. Kangert kirjutab portaalis veloteek.ee, et kuna ühiselt väljuv grupp sisaldab alati mõnda endist sportlast ja vastukaaluks ka esimest korda grupis või maanteel sõitvat harrastajat, võib ohtu juba eos aimata. Tasemed ja oskused on lihtsalt erinevad. Kukkumisest, milles osales päris mitu sportlast-harrastajat, polnud seekord pääsu.

29. augustil aset leindud vahejuhtum ajendas Kangertit omi mõtteid "paberile panema". Allpool avaldame postituse täies mahus.

Suvised Veloteegi poe juurest startinud ühistreeningud on iga kolmapäeva õhtul ühendanud 20-35 rattasõpra, et koos 70km ring maanteedel sõita. Sõitjate tasemed on erinevad, rattasõidukogemus, varustus ja eesmärgid samuti. Punt on olnud väga kirju – mõni treenib triatloniks, teine ootab viimase 10km vabapakkumist ja kolmas hoiab kõige eelneva kiuste vastikusega hammastega pundist kinni, et mitte üksi maha jääda.

Pärnus pole just liiga palju klubisid harrastajatele ühiselt treenimiseks, seega on loogiline, et tullakse sõitma pundiga, kus pole oluline särgi värv, rattamark või varasemad sportlikud saavutused.

Kuna ühiselt väljuv grupp sisaldab alati mõnda endist sportlast ja vastukaaluks ka esimest korda grupis või maanteel sõitvat harrastajat, võib ohtu juba eos aimata. Tasemed ja oskused on lihtsalt erinevad.

Eileõhtusel ühistreeningul toimuski kukkumine, milles osales päris mitu sportlast-harrastajat. Kinnitan, et kukkumisi on ka kõige kõrgemal tasemel ja tekib pealtnäha süütutest olukordadest. Küll aga annab nende tekkimist harrastajate tasemel ja treeningutel ennetada. Näen, et laiemas plaanis rattaspordi kandepind laieneb, treenijate ring suureneb aasta-aastalt, aga huvitava fenomenina rahvasõitudel-rallidel osalejaskond püsib stabiilne või väheneb. Eeldan, et kardetakse sõita grupis, sest puuduvad oskused ja julgus, ning oht ennast ja kallist varustust lõhkuda ei kaalu üles tekkivat hasarti ja võistlusjärgset rahulolu.

Panen kirja mõned punktid, mida edaspidi ühistreeningutel silmas pidada. Ootan kaasamõtlejad ja arutlust, kuidas võiks olukorda parandada.

*Üle 6 paari (12 sõitjat) ei tohiks ühes grupis olla. Suuremate gruppide puhul sõidetakse kinni ristmikud. Tekib tugev „kummipaela efekt“ tagumistele- kiirendatake peale kurve ning ristimikke, et järele saada, sellele järgneb punti jõudes (liiga) tugev pidurdus. Samuti ei jõua aukude ja ohtude eest hoiatavad käemärgid alati tagumisteni. Ettepanek on jagada sõitjad väiksematesse gruppidesse. Sõidetaks sama ringi aga starditakse ca 3 minutiliste vahedega. Esimene grupp oleks teadlikult kiiremini sõitvad sportlased (35 km/h avg) järgmised pundid püüavad ennast ise ära jagada objektiivselt enda jaksu ja oskusi arvestades. Tagumise pundi eesmärk ei tohi olla eesmised kinni püüda.

*Tehnilise või muu probleemi korral jäädakse koos vähemalt hetkeks seisma (ka minutiline veelaskmine) ja kedagi ei jäeta maha enne, kui ei ole saadud vastust, et temaga on kõik hästi ja saab üksi koju tagasi. Omasid maha ei jäeta!

*Pärnu treeningute omapära on olnud „vabapakkumine“ Audru koolist kuni linna piirini. Selline kihutamine tekkis iseenesest aga nagu ikka „läks käest“. Edaspidi sellisel kujul kihutamist ei toimu. Kui ikka 30 ratturit avatud liiklusega teel 50-55 km/h võidu sõidavad on oht nii osalejateke kui autoga liiklejatele. Järgmisel hooajal tasuks ehk leida vaiksem teelõik (nt Liu-Laadi) ja seal meeskonda sõites koormus ja kiirus kätte saada.

*Teen ettepaneku kutsuda rattaga grupis sõitmisest rääkima mõni asjakohane inimene. Miks ja kuidas sõita tuule korral, millal ja kuhupoole vahetada, kui pikalt peaks vedama, käemärgid jne jne. Kindlasti tuleks läbi viia maanteel ka treeningud, mis sisaldavad meeskonnasõitu ehk n.ö karussellis sõitmist. Seda ei pea viima läbi suure kiiruse juures, samad tõed kehtivad nii 33 km/h tunnis sõites kui ka 55 km/h.  Karussellis sõita julgedes ja osates võib ennast ka suuremas pundis kindlamalt tunda, sest osatakse kiirust hinnata, vedada ja välja vahetada, sobivat piki- ja külgvahet hoida, ning enda ees oleva sõitja järgmist liigutust ette näha.

*Vaadake enda asend ratta seljas üle. Kui raam on ikka kaks numbrit suur ja käed napilt lenksuni ja vaid hea sirutamise korral pidurini ulatavad, pole ohuolukorras võimalik kiirelt pidurdada. Käte asend ja sadulakõrgus pole juhitavuse juures samuti vähetähtsad. Suuremate kiiruste juures ajab kõrge sadul vänderdama ja ega selline koorimine pikemas perspektiivis ka tervisele head ei tee.

*Ratastele vilkuvad tuled peale. Igast paarist peaks olema vähemalt ühel sõitjal tagatuli. Neist on kasu ka valges, kus korralik tagatuli juba mitusada meetrit enne pundini jõudmist autodele ohust teada annab. Näiteks Austraalia suves, 40-kraadises kuumas ja päikesepaistes, kasutavad proffid endast teada andmiseks tulesid. Teeme järele!

Igal juhul loodan, et eile kukkunud saavad kiiresti terveks ega pelga minu arvates kõige lahedamat spordiala ka edaspidi harrastada. Arendame esmajärjekorras enda oskusi ning näitame ka teistele eeskuju avalikel teedel läänelikult ja viisakalt liigeldes.