Mõni aasta tagasi trehvasin sügisese Tartu linnamaratoni stardikoridoris Üllet, keda olin mitmetel rahvajooksudel varemgi näinud. Ülle ütles, et see võib jääda tema viimaseks jooksumaratoniks. „Miks?“ pärisin. „Jään sageli rajal üksi,“ vastas ta natuke kurval toonil ning lisas, et aeglase jooksjana tekitab ebamugavust, kui joogipunkti jõudes peavad seal tegutsevad vabatahtlikud nii kaua tema järele ootama.

Aasta varem nautisin omasuguste seltskonda ühel tillukesel maratonil Londoni lähistel. Teiste seas torkas silma üks vanemapoolne härrasmees, kes kandis peas nokamütsi asemel turbanit. Janjit Singh jäi starti 38 minutit hiljaks, kuid naeratas vaatamata sellele iga kord, kui rajal mind nägi. Naeratasin temalegi, loomulikult. Singh läbis 42 km lõpuks kuue ja poole tunniga, ajaga, millega poleks Eesti jooksumaratonidel ajalimiitigi mahtunud. Võistluse protokolli sobitus ta eelviimasele reale võttes seal täpselt sama palju ruumi, kui teised osavõtjad.

Veel aasta enne seda osalesin Saksamaa väikelinnas Cuxhavenis toimunud rahvajooksul. Oma starti oodates seirasin silmanurgast lastejookse, kus kõlavaimad heia-hüüded pälvis üks 10-11aastane tüdruk, kelle kohta oleks tänapäevaselt korrektne öelda „väga suure kondiga.“ Ta oli rajal konkurentsitult aeglaseim, kuid sai pealtvaatajatelt siira aplausi, sest tema pingutus oli kõigile nähtav. Eneseületus sai väärilise preemia ning tüdruk motivatsiooni liikumiseks.

Nii Ülle, Janjit Singh kui too teismeline sakslanna, keda võiks nimetada näiteks Hildegardiks, ei võida rahvajookse ega jõua esikolmikust tehtud fotodele. Tavalisel Eesti rahvajooksul pääseb poodiumile koos vanuseklasside parimatega ju vaid kümmekond inimest. Nemad on võitjad. Võitjad võistlevad riigi meistrivõistlustel ning käivad staadionil, loomulikult jooksmas mitte tantsupidu vaatamas. Nende nimesid mainitakse uudistes, tavaliselt koguni pealkirjades.

Võitjatele järgnevad rajal jooksjad, kelle kohta võib kasutada nimetust „harrastussportlane.“ Neil on treenitud keha, isiklikud rekordid ja kenad jooksupõlvikud. Harrastussportlane on motiveeritud liikuja, kes piltlikult öeldes hüppab basseini ka siis, kui vett on vähe ja see on jahedavõitu. Harrastussportlasel on pulsikell, ta jälgib võistluste protokolle ja räägib treeningutest. Käesoleva loo autor tunneb seda seltskonda väga hästi, sest ka temal on spordikell ja põlvikud.

Võistlejaterivi lõpus liiguvad tavaliselt inimesed, kes ei vajuta veebilehtedel pealkirjadele, kus lubatakse kolme parimat harjutust kõhtu katva sixpacki saamiseks või jagatakse seitset soovitust tuharate treenimiseks. Neil ei ole XS-mõõdus keha ega lihaste kontuure rõhutavaid spordiriideid. Erinevalt harrastussportlastest, kes on väga motiveeritud, tunnevad nemad end vahel rahvajooksudel ebamugavalt. Seda kampa võib määratleda sõnapaariga „tavalised inimesed“, kuid kasutame nende markeerimiseks reljeefsemat sõna „kaotaja“. Nad ju ei võida ühtegi spordiüritust. Sellesse viimasesse gruppi loo alguses mainitud Hildegard, Singh ja Ülle kuuluvadki.

Harrastussportlase jaoks on liikumine, teisisõnu treening muutunud igapäevaseks rutiiniks, see on iseenesest mõistetav ja kerge. Kaotajatel on liikumine oluliselt raskem. Kui näolt kaob naeratus küsitakse esmalt: „Miks ma pean seda tegema?“ ja seejärel „Kas ma pean seda tegema?“

Ratsionaalsed põhjendused,  treeningjuhised ja võitjatekeskne kommunikatsioon ei hoia neid liikvel. Kõik me ju teame, et liikumine on kasulik, kuid teadmine ei vii alati tegudeni. Paigalt nügimiseks läheb vaja hoopis teistsuguseid lugusid, mis näitavad, et liikumise latt ei olegi nii kõrgel, et rattamaratoni saab läbida ka tavalise linnarattaga ning triatlonis pole vaja nägu vettegi panna.  

Vaja läheb ka teistsuguseid liikumisüritusi, selliseid, kus distantsi läbimiseks ettenähtud ajalimiit on helde ning lõpuaega või kohta vanuseklassis ei trükita kahe sentimeetri kõrguste numbritega diplomile. Selliseid, mis ongi välja töötatud mõeldes kaotajatele. Selliseid, kus oluline pole mitte liikumiskiirus, vaid naeratus.

Nii ühte kui teist on Eestis kahjuks vähevõitu, miks muidu Singh naeratab, aga Ülle tunneb end ebamugavalt. Tõestuseks heidame kiire pilgu Soome lahe põhjakaldale. Naabreid võrreldes paistab silma, et keskmine soomlane jookseb eestlasest palju aeglasemalt, vaatamata sellele, et tiitlivõistlustel on põhjanaabrid meist kiiremad. Soome rahvajooksudel osaleb lihtsalt rohkem aeglaseid jooksjaid, juhuslikke liikujaid, kaotajaid.

Soome rahvaspordikalendrist leiab ka mitmeid liikumisüritusi, mida ei nimetata „jooksuks“ vaid „sörgiks“. Riston hölkkä, Hiidenhölkkä või Osmon superhölkkä on enam kui 40aasta pikkuse ajalooga liikumisüritused, mis nimetavad end jätkuvalt sörgiks. Sörkimise latt on jooksmisest madalam. Minnes sammu võrra veelgi kaugemale: Eestis on vaid mõni rahvajooks, kus on kavas eraldi distants erivajadustega inimestele või ratastoolis liikujatele. Ent kuidas me siis nemad liikuma saame? Võime küsida ka, miks vanemad inimesed rajalt tasapisi kaovad? Millised üritused sobiks neile?

Tavaliste inimeste kaasamine liikumisüritustele, millega enne koroonakriisi edukalt toime tuldi, on oluline nii korraldajatele kui ka kiirematele võistlejatele, sest lihtsustatult: kaotajate osavõtumaksudest tulevad võitjate auhinnarahad.

Ent koroonakriisi mõjud ulatuvad mõnes sektoris ka aastasse 2023 ning liikumisvaldkond on üks selliseid. Kui 2018.a. meelitati tavalised inimesed liikuma tasuta laevapiletite pakkumistega, siis tänapäeval pileteid kahjuks üle enam ei ole. Ka rahvajooksude ajalimiitide pikendamine on korraldajale väga kulukas ning lisaks vastuvõetamatu linnaisadele. Milline linn oleks valmis oma tänavad sulgema jooksuvõistluseks kümneks tunniks, nii nagu seda tehakse näiteks New Yorgis või Chicagos? Muidugi, liikumisüritusi, kus ka aeglasemad osavõtjad ei tunne ennast ebamugavalt, saab teha ka ajalimiite pikendamata.

Kaotajate kaasamine on seega oluline nii liikumisürituste korraldajatele, kui liikumisarmastuse levitamisele laiemalt. Kuidas seda teha? Ei tea! Kui teaks, poleks 2023.a. vaja liikumisaastat korraldadagi. Inimesed liiguks ju ilma spetsiaalse aastatagi. Loomulikult, sellele küsimusele ei ole ühte ja ainuõiget, vaid ainult palju kalleid vastuseid.

Õnneks leiab ka keerulistele küsimustele vastused, kui neid otsida ühiselt, koostöös. Esmalt, kaotajate kaasamine on oluline teistele jooksjatele, sest mida rohkem on üritusel osavõtjaid, seda suurem on toetajate huvi liikumisürituse vastu, mis tähendab nii kvaliteetsemat üritust, tihedamat konkurentsi kui suuremaid auhinnarahasidki. Rahvajooksude korraldajad võidavad tihedamast koostööst, sest ühel üritusel end ebamugavalt tundev inimene ei tule ka järgmisele. Valdkonnas tegutsevad riiklikud katusorganisatsioonid võidavad samuti, sest liikumisürituselt saadav positiivne emotsioon nügib liikuma laiemaltki, seda on näidanud uuringudki. Mistõttu jaanuaris startiva liikumisaasta võiks nimetada ka koostööaastaks, kus jooksjad, klubid, korraldajad ja projektijuhid otsivad ühiselt vastuseid keerulistele küsimustele. 

Epiloog: peale kolme aasta pikkust pausi on ka Ülle naasnud rahvajooksudele. Sellest, mis sulle meeldib on raske loobuda, isegi kui see aeg-ajalt ebamugav on.

Postskriptum: jooksmises ei ole tegelikult kaotajaid, võidavad kõik, ka need, kes poodiumile ei pääse.

Janek Oblikas

Paljude rahvaspordiürituste kaotaja