Viimase 10 aastaga on jooksurajal juhtunud väga palju. Esmalt meenuvad kümnendatega alguse saanud jooksubuum, mis tõi palju inimesi selle liikumisviisi juurde. Seejärel loopis jooksuharrastusele kaikaid kodarasse koroonakriis oma erinevate piirangutega. Kahtlemata on jooksmist mõjutanud ka jalatsitehnoloogia areng. Ent kas selle kõige tulemusena on eestlased läinud jooksurajal kiiremaks või hoopis aeglasemaks?

Seda, kas me oleme kiiremad või aeglasemad, kui näiteks 10 aastat tagasi, näitavad kõige paremini loomulikult jooksutulemused. Esmalt muidugi edetabeli tipp, Tiidrek Nurme ja Roman Fosti edu on ju meile kõigile meelepärane, kuid viimase 10 aasta sisse mahub ka kolmikõdede Luikede Rio olümpiamängudel võistlemine, mis oli samuti erakordne saavutus.

Ent tuleks vaadata ka tipust mõnevõrra kaugemale. Millised tulemused andsid koha konkreetse aasta esisaja või esimese 500 seas? Esimese 100 sekka pääsemine on väärt eesmärk paljudele aktiivsetele harrastussportlastele. 500nda edetabelikoha tulemus näitab aga jooksmise, kui liikumisharrastuse laiemat kandepinda.

Võtamegi seetõttu välja 2013-2022.a. Eesti edetabeli liidritulemused, samuti 100nda ja 500nda (naistel 250nda) koha toonud tulemused kolmel populaarseimal distantsil (10 km, poolmaraton, maraton).

Kolmest jooksudistantsist paistab kõige positiivsemalt silma 10 km, mis on ju Eesti kõige populaarsem võistlusmaa. Eesti edetabeli tipus olemiseks on 10 km vaja ikka alla 30 minuti joosta ning selleks on meie kiireimad jooksjad praktiliselt eranditult viimase kümne aasta jooksul ka võimelised olnud. Mullu andis meeste edetabelis esikoha tulemus 29.27, millest on eestlased kiiremad olnud vaid korra. Kiireim naine läbis 10 km napilt alla 35 minuti (34.59) samas kui 2015.a. oli sama koha saavutamiseks vaja joosta 33.13 ehk enam kui poolteist minutit kiiremini.

Samas, aktiivsete harrastajate tase on viimase 10 aasta jooksul 10 km distantsil paranenud, nii esimese 100, 250 kui 500 sekka pääsemiseks pidi 2022.a. kiirem olema, kui 2013.a, seda nii meeste kui naiste arvestuses.

Poolmaratonis olukord sama roosiline ei ole. Kui meeste edetabelis on väikeste eranditega liidrikoha andnud tulemus 1.03, siis naiste edetabeli liidertulemus oli 2022.a. keskmisest mõnevõrra nõrgem. Ent positiivset otsides: 100nda koha hind on (koroona-aastaid kõrvale jättes) olnud viimase 10 aasta jooksul praktiliselt sama ehk teisisõnu – aktiivselt treenivad harrastajad on hetkel sama kiired, kui 2013.a. Poolmaratoni kandepinna laiust näitav 500nda (naistel 250nda) koha toonud tulemus jääb mõnevõrra parimatele aastatele alla.

Sama on näha ka maratonis. Esisajasse pääsemiseks on viimase 10 aasta jooksul vaja läinud enamvähem samasugust tulemust, kuid 500 kiireima sekka pääses 2022.a. kergemini kui mitmel varasemal aastal. Teisisõnu, vahepealne kriis viis rajalt palju regulaarseid maratoonareid ning kuigi trend on pöördunud ja mitmed jooksjad on maratoni uuesti üles leidnud, on konkurents 2022.a. siiski varasemate aastatega võrreldes mõnevõrra nõrgem.

Kokkuvõttes, kas me siis oleme kiiremad kui 10 aastat tagasi. Ei ole.

Otsides positiivset, päris tipus oleme enamvähem sama kiired, kui varemgi, mõnel distantsil ka kiiremad, kuid keskmise harrastaja liikumiskiirus on pikematel distantsidel siiski mõnevõrra langenud.