Usk enda võimetesse on väga oluline, mis võimaldab kehast võistluse ajal maksimumi välja pigistada.  Enesealalhoiuinstinkt ei lase meil võistluse ajal keha kõiki jõuvarusid välja panna ehk tegelikult annab vaim alla enne keha. 

„Enam ei jõua!“

Jõuad küll, lihtsalt ei taha – just sedasi võiks öelda tuginedes hiljutisele uuringule (Ramzy Ross; Cindy M. Gray; Jason M. R. Gill, Effects of an Injected Placebo on Endurance Running Performance).

Antud uuringus testiti, kas võltsdopingu, millel pole mingit mõju inimese füüsilistele võimetele, manustamine parandab konkreetse sportlase tulemust.  Lühidalt – parandab!

Uuringusse oli kaasatud 15 treenitud meesjooksjat, keskmise vanusega 27,5 aastat.  Jooksjate isiklikud rekordid 10km distantsilt jäid vahemikku 35-43 minutit ning nende iganädalane treeningmaht oli keskmiselt 3,5 tundi nädalas.

Jooksjatele öeldi, et neile antakse nädala jooksul EPO-nimelise dopingainega analoogilist ravimit.  Droogil pidi olema EPO-ga samasugune mõju ehk see pidi suurendama veres leiduvate punaste vereliblede arvu ja suurust.  Selle tulemusena paraneb lihaste hapnikuga varustatus ning – mida rohkem saavad sinu lihased hapnikku, seda rohkem on sul energiat jooksmiseks.  See oli legend, mida jooksjatele öeldi.

Uuringut alustades saadeti 15 rahvasportlast testvõistlusele, mille käigus selgitati nende 3km tulemus.  Järgneva seitsme päeva jooksul süstiti pooltele subjektidele soolalahust, millel puudub igasugune mõju jooksutulemustele.  Ülejäänud testitavad jätkasid tavapäraseid treeninguid ilma soolalahuse abita.  Esimese nädala lõpus läbisid patsiendid uuesti 3km pikkuse testvõistluse.  Teisel nädalal vahetati gruppe, s.t., need jooksjad, kes ei olnud eelnevalt saanud soolalahust, hakkasid seda saama ja vastupidi.  Seejärel ootas testitavaid ees järjekordne 3km pikkune võistlus. 

Tagamaks võistlejate motiveeritust anti jooksjatele lähe viitstardiga – aeglasemad jooksjad startisid enne ja kiiremad mõni hetk hiljem.   Ka jagati välja väiksed rahalised auhinnad kiirematele. 

Enne starti tehti jooksjatele ka vereanalüüs, et näha, kas jooksjate verepilt vahepealse aja jooksul ka muutunud on. 

Ja mis siis selgus?  Jooksjad, kellele manustati ilma igasuguse mõjuta soolalahust, parandasid oma 3km tulemust keskmiselt 9,73 sekundi võrra ehk 1,2%.  10 sekundit võib tunduda väikse rekordiparandusena, kuid seda kõike saavutati vaid nädalase treeninguga . . .

Jooksjad märkisid, et võltsdopingu manustamise ajal paranes ka nende enesetunne ning taastumine treeningutest ja võistlustest oli parem.

„Ma märkasin peale ravimi manustamise alustamist, et olen jõusaalis võimeline rohkemaks kui varem.  Ka joostes ei hakanud ma sama kiiresti hingeldama ning treeningud olid märksa nauditavamad,“ mainis üks jooksja.

„Parim jooks täna! Hingamine oli hea, hapniku kasutamine oli väga hea.  Lihased töötasid väga hästi ning äratõuge oli igal sammul hea,“ kommenteeris teine jooksja oma treeningut.

Ehk siis – nimetatud jooksjate tulemus paranes vaid seetõttu, et nad uskusid saavat positiivse mõjuga droogi.  Jooksjate kehas ei toimunud ühtegi muutust, verepilt oli täpselt sama, erinev oli vaid see, mis toimus nende peas. 

Järelikult on meis kõigis peidus rohkem ressursse ning suurem eneseusk aitab meil neid jõuvarusid paremini ära kasutada.

Nii et jooge aga peedimahla edasi!

Foto: Heiki Rebane.