Vabandan kohe kõikide keelepuristide eest, kellele sõna „paljunemisvõimeline“ kontimööda ei ole, kuid just nimelt see sõna on antud kontekstis kõige täpsem.

Pikamaajooksjad pakuvad erinevatele uurimisrühmadele head materjali – mida rohkem inimesi aktiivselt liigub, seda rohkem statistilist materjali koguneb ning seda kergem on saada kokku korraliku uuringu teostamiseks vajalikku valimit. 

Uurijate rühm, kuhu kuulusid Daniel Longman, Jonathan C. K. Wells ning Jay T. Stock võtsid oma uurimuses Can Persistence Hunting Signal Male Quality? A Test Considering Digit Ratio in Endurance Athletes analüüsi alla pikamaajooksjate paljunemisvõime, kuigi tuleb täpsustada, et päris paikvaatlusi ses osas läbi ei viidud.

Uuringusse kaasati 542 jooksjat, kellest 439 olid mehed ja 103 naised – kõik nad olid osalemas Robin Hood Half Marathon-nimelisel võistlusel -- Nottinghamis, loomulikult.  Esmalt talletati nimetatud jooksjate poolmaratoni tulemus, kuid järgmise sammuna tehti nende labakätest lihtlabane fotokoopia.  Eesmärgiks oli uurida jooksjate nimetissõrme ja nimeta sõrme pikkuse omavahelist suhet.  Kuisa nüüd vaatad oma kätt ja näed seal viit sõrme, siis nimetissõrm on teine sõrm ehk kohe peale pöialt paiknev asjandus ning nimeta surm on neljas sõrm ehk see, kus enamasti abielusõrmust kantakse. 

Nimelt on erinevate uuringutega selgitatud, et teise ja neljanda sõrme omavaheline suhe (ehk 2D:4D suhe) näitab konkreetse inimese puhul nii mõndagi.  Lihtsustatult – kui oled mees ning sinu neljas sõrm on teisest pikem, seda kõrgem su testosterooni ehk peamise meessuguhormooni tase on.  Testosteroonil on aga mehelikkuse ja paljunemisvõimega väga otsene seos.  Detailidesse laskumata, 2D:4D suhe näitab veel palju muudki, näiteks on sel leitud väga selgeid seoseid ka konkreetse persooni seksuaalse orientatsiooniga ning isegi eesmäärmevähi esinemise tõenäosusega.  Meeste-naiste vaheline erinevus on samuti ilmselge – meestel kipub naistega võrreldes neljas sõrm teisega võrreldes märksa pikem olema – ju siis naistel on selle testosterooniga lood kehvasti.

Nüüd aga jõuame uuringu huvitava osani.  Nimelt selgus, et testosterooni tasemel (täpsemini küll sinu neljanda ja teise sõrme pikkuse omavahelisel suhtel) on väga selge seos pikamaajooksu tulemustega.  Kiirematel poolmaratoonaritel oli neljas näpp teise näpuga võrreldes märksa pikem ja vastupidi.  Uuringuga tõestati konkreetne seos ses osas nii naistel kui meestel ning nii paremat kui vasakut kätt mõõtes.

Tuleb muidugi lisada, et see sõrme mõõtmise tehnoloogia on natuke keerulisem ehk siis päris mõõdulindiga ei mõõdetud.

Võimalikke selgitusi otsides jõuti tagasi sellesse aega, mil jahipidamine veel joostes käis.  Nimelt, mida parem su vastupidavus odaga ulukeid taga ajades oli, seda suurem oli ka tõenäosus, et sa kõhu täis saad.  Ju siis said ka naised sellest aru ning valisid, hmm, paljunemiseks eeskätt neid mehi, kes jahil edukamad olid.  Ning järgmiste aastate (või siis sajandite) jooksul tegi lihtsalt evolutsioon oma töö (Joonis nimetatud artiklist).

Ehk siis – head pikamaajooksjad on paljunemisvõimelisemad. 

Loomulikult on maratonitulemuse juures olulisel kohal ka muud geneetilised eeldused ning tark ja järjepidev treening, kuigi selle viimase kohta pole ma veel ühtegi uuringut näinud . . .