Mullu oli Eestis Liikumisaasta.  Liikumist tähtsustati massimeedias varasemast rohkem, Liikumisaasta maskott askeldas nii sotsiaalmeedias kui ajakirjade veergudel ning innustas inimesi mugavustsoonist väljuma.

Tahtsime näha, kas Liikumisaasta inimesi ka rohkem liikuma pani – liitsime käesoleva aasta alguses kokku kõik Eesti inimesed, kes 2014.a. jooksuvõistlustel osalesid.  Võistlevate jooksjate arv kasvas mullu 6% võrra. 

Jooksmine on kõige odavam ja kergem liikumisviis ehk spordiala, mida harrastab kõige rohkem eestlasi.  Kõik jooksjad loomulikult ei võistle, osa mõõdab kilomeetreid metsa all niisama rahulikult kruiisides ja väldib võistluste adrenaliini. Ent võistlustel osalevate inimeste arvu järgi saab liikumisega tegelevate inimeste arvu üsna täpselt hinnata.  Seega, kui võistlevate jooksjate arv Liikumisaastal kasvas, siis oli see ju ainult positiivne!  Kuigi – ei saa alahinnata jooksuvõistlustel jagatavate soodushinnaga laevapiletite mõju jooksjate arvu kasvule. Ega ka võistluste korraldajate poolt tehtavat tublit tööd laiemas plaanis.

Võtsime võistlevate jooksjate arvu kokku ka peale Tallinna maratoni, et näha, kas jooksmine liikumisharrastusena on jätkuvalt kasvav trend.  Vigade vältimiseks vaatasime ainult täiskasvanud inimesi ehk siis vanuses 16+. 

Ja mis selgus?

Mullu võistles ajavahemikus 1. jaanuar kuni Tallinna maraton 20 625 Eesti jooksjat.

Tänavu võistles samal perioodil 21 032 Eesti inimest.

Ehk siis -  jooksjate arv kasvas täpselt kahe protsendi võrra.  Kasv on väiksem kui Liikumisaastal ent ka viissada uut jooksjat on Eesti suuruse riigi kohta hea tulemus!

Mullusega võrreldes – Liikumisaastal lisandus jooksurajale rohkem inimesi kui Muusika-aastal, mis on sellise nurga alt vaadates samuti hea.  Järelikult oli Liikumisaasta maskoti askeldamisest kõiksugu jooksmisest mittekirjutavas meedias ikkagi kasu . . .

Foto: Heiki Rebane.