Minu esimene postitus ilmub täpselt kuu peale esimest trenni. Kuu koondmulje – väga positiivne. Kui keegi küsiks soovitust, kas ise tulevikus sarnase projektiga liituda, siis kindlasti soovitan (või siis hakata professionaalse treeneri juhendamisel treenima). Mis toimunud on? Treener (Taivo Püi Jooksupartnerist) on teinud hea jõukohase kava ja doseerinud parajalt variatiivsust – rahulik ja lühike, kiire ja intensiivne, pikk ja rahulik jooks erinevatel päevadel.  

Mõned emotsioonid, mida jagaks laiema publikuga.

Kui esimeses emailis kirjutas treener, et hea on, kui teed neli, kuid veel parem viis korda nädalas trenni, siis maandusin uude normaalsusse. Tekkis mõte, et kas ikka suudan olla järjepidev. Samas, kuna olin eelnevalt vähemalt ülepäeviti käinud sörkimas, siis oletasin, et peaks olema teostatav. Esimese kuu lõpus saan öelda, et oligi. Seda osaliselt kindlasti ka seetõttu, et treeningplaan on olnud vaheldusrikas.

Trennid toimusid üle ühe päeva, vahepeal olid puhkepäevad taastumiseks. Esmase entusiasmiga küsisin treenerilt, et kas ma ei võiks näiteks ka lisaks jõusaalis käia (kava tundus mulle isegi hõre), kuid sain vastuse, et taastuda tuleb ja pigem tagasihoidlikumalt alustada. Tal oligi õigus. Õppimise koht – ära mine hoogu, eriti kui pikalt minna, üle ei tohi pingutada. Oma senise enesetunde põhjal ütlen, et treeningplaan on olnud minu jaoks väga sobiv. Esialgne kahtlus, et äkki midagi juhtub (ma küll ei tea mis täpselt) sellise koormuse korral, kuid kõik on olnud OK. Ehk siis, kahtlused alguses olid, kuid praegu on see pinge maandatud. Näed siis, treeneri kogemus on kõnelenud 😊

Väga sobis alustamiseks see, et esimesed nö pikad trennid (2 tundi) sisaldasid kiiret kõndi, mida oli iga nädala lõpus üha vähem ning samas kasvas rahuliku sörgi proportsioon trennipäeval. Üllatus oli, et kui esimesel korral tundus enne trenni kaks astronoomilist tundi vähemalt neli psühholoogilist tundi olema, siis nüüd on see muutunud. Pakun, et selline muutus tunnetuses aitab kaasa poolmaratoni läbimisel tulevikus. Sama on ka distantsidega – kui kuu lõpus tuli joosta 10 km, siis ei tundunud see enam endine 10 km. Ehk siis, psühholoogilises ettevalmistuses on küll midagi muutunud.

Mis on põnev – pulsiga mängimine lõikude jooksmisel (kes ei tea, siis nt 5 korda 1 km kiiret jooksu ja 300 m taastavat kõndi/sörki). Siiski, siiski, sellise korduva pingutuse korral kipub tekkima tunne, et äkki nagu ei pingutaks ühel hetkel. Saan ka aru, et see ongi see koht, kus tuleb „joosta“ kahes suunas – mõtete-emotsioonide regulatsioon ja füüsiline pingutamine. Olen märganud ka seda, et sellised mõtted tekivad teatud hetkedel ja need momendid tuleb nö kaardistada.  Sellise trenni juures on ülipositiivne rahulolu endaga peale trenni. Ja muidugi, kui poleks Jookspartnerist teisi jooksjaid rajal, siis pakun, et ka mu sooritus oleks teistsugune. Seega, väga hea, et saan grupiga trenni teha. Kuna ma varem olen ainult üksinda jooksnud, siis see on minu jaoks kasulik kogemus.

Treenerilt on tulnud reaalsuses hoidvaid soovitusi nagu ära oota kiireid muutuseid, kõik võtab aega ja ei maksa oodata, et iga järgmine trenn (ülejärgmine päev sisuliselt😊) on juba sooritus parem. Ehk siis vastused minu küsimustele ja kommentaaridele, mis innukat mind tagasi hoiavad.

Lisaboonusena on oluliselt kasvanud füüsiline koormus toonud kaasa sügava une ja tõstnud söögiisu. Küsimusele, kas kaal on ka langenud ja rannavorm tulemas, olen vastanud, et ega vist, kui sama aplalt energiat edasi kogun ja hiljem kulutan. See tasakaal mulle ka sobib.

Igal juhul on seni kõik hästi, kuid motivatsioonil on teatavasti kombeks kõikuda. Praegu prognoosin, et seda aitab ületada regulaarne iganädalane trenn koos treeneri ja teiste jooksjatega jooksuklubist.

Katrin valmistub Tallinna maratonil jooksma poolmaratoni kahe tunniga või kiiremini ning teda juhendab Taivo Püi Jooksupartnerist.