Oma esimesel maratonil 2006.a. Helsinkis seadsin stardijoonel eesmärgiks 3.45.  Numbrid tundusid ilusad ning kuus kuud oli saanud juba trenni ka teha.  Kui lapse saamiseks läheb tänapäeval vaja endiselt üheksat kuud, siis muudes valdkondades on progress ikka käegakatsutav ning sekundi sisse mahub oluliselt rohkem aega kui enne.  Mis see kuus kuud siis vormi jõudmiseks ära ei ole?

Ent illusioonid võidukast lõpusirgest purunesid enne poolele maale jõudmist ning lõpujoone ületasin ajaga 4.29.  Halb päev ilmselt. . .

Jätkasin jooksurajal pusimist ning tasapisi muutusid ka numbrid väiksemaks.  Nelja tunni piir jäi küll esimesel neljal aastal alistamata, kuid viiendal suutsin sellestki piirist lõpuks 21 minutit maha lihvida.  Nägin ennast vaimusilmas juba Eesti maratoniedetabeli esisajas, kuni siinne jooksubuum sellegi illusiooni hävitas – kõik hakkasid järsku jooksma ning vajusin edetabelis ootamatult sadu kohti allapoole.

Kas ma olen siis tõesti nii andetu, et kümme aastat peale jooksmise alustamist on kolme ja poole tunni piir endiselt alistamata?  Või olen ma lihtsalt loll ja ei oska trenni teha?  Või olen ma nii loll kui andetu?

Otsustasin sellele küsimusele vastuse leida.  Tuli välja et vähemalt küsimusele – kas mul puudub jooksmises igasugunegi anne – saab üsna kergesti vastuse.  Tuleb lihtsalt teha väike geenitest ning olla valmis kõigiks testi vastustega kaasnevateks ootamatusteks. 

Kogu geenivärk on Eestis päris heal tasemel ning tuli välja, et ka sihuke geenitest, mis näitab inimese sportlikke võimeid, on täiesti olemas. Tartu firma Sports Gene on tolle testi välja töötanud ning näitab see seda, kas sul on eeldusi vastupidavusaladega tegelemiseks või vastupidi – sobivad sulle kiirust ja jõudu nõudvad alad.  Tuleb välja, et inimese kehas leiduvates geenides on paar sellist, millel on selge seos vastupidavusaladele vajalike eeldustega ning vastupidi – on ka selliseid geene, mis näitavad kas sinust oleks võinud saada Usain Bolt.  Loomulikult ei ole inimese geneetika alati 100% seotud tema sportlike tulemustega ehk mängu tuleb palju muudki, näiteks see kui targalt ja kaua on trenni vihutud teha.  Ehk nagu ütleb Sports Gene raport: „Geneetiline test ei anna 100% garantiid teatud spordialadel õnnestumiseks, kuid kirjeldab isiku kaasasündinud eeldusi olla edukas ühel või teisel spordialal.“

Võtsin ühendust Sports Gene'ga ning hetk hiljem leidsin endal juba väikse vatipulga suust – kaabid sellega natuke põske ning proov ongi käes.  Kindluse mõttes tehakse seda kahel korral kahe erineva vatipulgaga.  Paned prooviga geenipulga, vabandust vatipulga ikka, topsi, kirjutad oma nime peale ning saadad Sports Gene, kus targad masinad ja inimesed sinu proovi siis analüüsivad. 

Mõned päevad hiljem olid geenitesti tulemused meiliboksis. Neli lehekülge pikk geenitesti vastus selgitab esmalt ära, milliseid geene uuritakse ning mida need näitavad. Sportlike võimete geenitestis uuritakse konkreetselt kuut geeni, millest kaks on otseselt seotud vastupidavusaladega, kaks jõu- ja kiirusaladega ning kaks mõlemaga. Iga geeni hinnatakse kolme punkti skaalal – 2, 1 ja 0, kus siis 2 ütleb seda, et vastava geeni osas on sul selged eeldused olemas ning 0 vastavalt seda, et võid teha küll meeletult palju trenni, kuid tulemuseks on ainult kehast eemalduv higi. 

Võtsin siis oma geenitesti tulemused lahti ja nägin, et olin saanud 5 silma vastupidavusalade eest ja 5 silma jõu- ja kiirusalade eest.  Ehk siis sõltuvalt sellest, kas su klaas on pooltühi või pooltäis – olin esmahinnangu järgi täpselt sama andetu (või andekas) kummagi alaga tegelemiseks. 

Hetk hiljem süüvisin tulemustesse põhjalikumalt ning mõistsin, et 5 punni on tegelikult päris hea tulemus. Kuna maksimumskoor on 8, siis olin saanud 62,5% maksimumist. 

Olin saanud 2 punkti mõlema geeni eest, mis on seotud ainult võhma nõudvate aladega. Polnud üldsegi paha! Enne pooltühi olnud klaas hakkas tasapisi täituma meeletu andekusega . . . Geenitesti tulemused väitsid, et „rakud saavad energia hästi kätte, mistõttu lihas ei väsi kiiresti“ ning et „treeningu käigus toimuv energiavahetus on hästi reguleeritud.“  Ehk siis laktaadi teke on aeglasem ning lagunemine kiirem, lihtsustatult, mistõttu lihasväsimus tekib aeglasemalt.  Ainuke geenivariatsioon mille eest ma null punkti sain oli see, mis näitab, et müostatiin minu kehas pärsib lihaste kasvu. Ehk võin küll tõsta kangi palju tahan, kuid Schwarzeneggerit minust ei saa. Iseenesest hea ju – lihamäed pole pikamaajooksus väga edukad.  Ka ACE geenivariatsiooni eest sain vaid ühe punkti, mis siis omakorda näitab, et „ainevahetuseks vajaliku kütuse kättesaamine on raskem.“  Ehk siis – minu maksimaalne hapnikutarbimine ei jõua kunagi päris Eesti koondise tasemele ning ka rasvainevahetus ei ole kõige parem.  Mis omakorda tähendab lihtsustatult seda, et maratonis tuleks juba võistluse varajases faasis hakata kiiresti imenduvaid süsivesikuid tarbima, mis aitaks vältida energia liigset vähenemist võistluse lõpus.  Päris kasulik teadmine ju!

Kuna sama geenitesti on teinud (ja sellest meedias rääkinud) ka Jaak Mae, kel samuti ACE skoor madalam oli, siis küsisin veelkord järgi – kas mul peab siis maratonis geel kohe varakult peos olema? Jaak Mae vastus oli -- kui tegemist sama geeniga ACE, siis mul oli ID variatsioon ja keskmine tulemus. Kuid Janeki oma tähendab veel nigelamat ainevahetust rasvade osas, siis soovitaks küll süsivesikuid tarbida varakult.

Lõpliku selguse saamiseks otsustasin võtta veel kord Sports Genega ühendust.  Nimelt pakutakse testitavatele võimalust saada treeningalast nõustamist, kus võetakse arvesse nii geenitesti tulemusi kui katsejänese sportlikke eesmärke.  Tõnis Matsin, kes seda treeningalast nõustamist läbi viib, on ise kolmekordne Eesti meister 800 m jooksus, kuulunud Kergejõustikuliidu juhatusse ja olnud EOK kauaaegne nõustaja vastupidavusaladel. 

Esimesed kommentaarid, mis ma Tõnis Matsini käest kuulsin olid – super tulemus! Võib olla on tegemist valikulise mäluga ning see lause jäi just meelde – eks me kõik tahame ikka häid uudiseid kuulda.

Sain ka konkreetseid soovitusi treeningkava osas. Esmalt, et minu aeroobse läve pulsid on liiga kõrged ehk ma jooksen aeglaseid-taastavaid treeninguid liiga kiiresti (võiks joosta pulsiga 125-135 lööki minutis, mida ma ka veebruaris juba teinud olen). Samuti soovitati mul lisada treeningplaani jooksuharjutusi ja rütmijookse, mis hetkel minu treeningust täiesti välja on jäänud.  Ka lühemate võistluste lisamine võistluskalendrisse võimaldab jooksukiirust ka pikematel maadel tõsta. Kõik igati hääd soovitused. Kuid eeskätt jäi kõlama mõte, et kõike seda tuleks teha senisele treeningule lisaks ehk kuigi eeldused on olemas, siis nende realiseerimine eeldab ikkagi treeningmahtude tõstmist keskendudes tugevate külgede arendamisele.

Tõnis Matsini kommentaar tollesama ACE geeni kohta oli: „Süsivesikuid tuleb hakata tarbima distantsi algusest peale, minnes lahjemalt joogilt (5-6% süsivesikuid) distantsi teisel poolel suurema süsivesiku sisaldusega (7-8-9%) joogile ja miks mitte geeli kasutamisele.“

„Kui kellelgi oleks ka võimalus kogu energeetika viia pikal pingutusel rasvade peale, siis see võiks olla tervisesportlase unistus,“ lisas Matsin.  „Teoreetiliselt on max võimalik saavutusvõime rasvade pealt ligi 30% madalam kui süsivesikute "põletamisel" ja seega saavutusspordis osutuvad ainult rasvad liiga lahjaks kütuseks. Jutt käib muidugi energiatootmise kiirusest ja efektiivsusest, mis on süsivesikute kasutamisel efektiivsem. Rasvade ainevahetus on ökonoomsem ja varud praktiliselt piiramatud, aga võistlusolukorras sellest unistada pole eesmärgipärane. Ehk ainult ultramaratonidel ja mitmeid päevi või nädalaid kestvatel sarijooksudel, kus eesmärgiks on ultradistantsi läbimine, mitte selleks kuluv aeg. Ka seal ei pääse süsivesikute manustamisest distantsil, sest kehtib seaduspärasus, et rasvade põletamiseks on teatud süsivesikute taseme säilitamine veres möödapääsmatu. Näiteks aju ja närvikude tarbib funktsioneerimiseks süsivesikuid, veresuhkru langus toob kaasa tsentraalse pidurduse, mida sportlased ise ka "haamriks" kutsuvad.“

„Seega geneetiliselt soodustatud rasvade lülitumise puhul ainevahetusse kasutatakse neid energiatootmisel suuremal määral, kuid tulemus vastupidavusaladel tehakse ikkagi efektiivse süsivesikute ainevahetuse ja energiatootmise arvel.“

Kokkuvõtteks – vastuse küsimusele – kas ma olen loll või andetu ma igatahes sain – päris andetu ma pikamaajooksus ei ole . . . 

Kui sul aga tekkis huvi ja tahad aru saada ka sellest, milline geenipakett sulle on kaasa antud, siis võta juba täna ühendust SportsGene’ga (www.sportsgene.ee).  Marathon100 lugejana saad SportsGene Sportlike võimete geneetilise testi tavahinnast 7% soodsamalt.  Tee oma tellimus nimetatud veebilehel, kirjuta lisainfosse „Marathon100“ ning oledki astunud sammu targema treenimise poole.

Joonis: yourgenome.org