Janek tuletas täna meelde, et aeg kirjutada, kuidas suvel treeningud läinud on. Ausalt öeldes olen seda vältinud... Viimases postituses kurtsin, kui raske ja haiguste rohke kevad oli, ei tahtnud seda nutulaulu jätkata.

Aga mis seal ikka, suve alguses jäin mina puhkusele. Sundpuhkusele.

Suvi algas 21. juunil, see oli ka viimane päev, millal ma jooksin. Järgmisel päeval oli mega mõnus päikesepaisteline suveilm ja otsustasin jooksuvabal päeval maakodu lähedal asuvasse rabasse minna. Võtsin ka koera kaasa. Raba järve ääres paljajalu ringi tatsates mängisin koeraga ja suvalisel hetkel õnnestus mul täiesti suvalises kohas no nii suvaliselt komistada. Korralik valu varbas. Esimese hooga mõtlesin, et ah küll läheb üle. Jooksin seal veel ringi ja tegin isegi hüppeid vette.

Kui ära hakkasime minema ja tossud jalga panin, sain aru, et nendes tossudes ma käia ei saa, liiga valus. Samas varvas sinine ei olnud, seega luumurdu ma esimese hooga ei kahtlustanud. Või siiski kahtlustasin? :D

Igatahes linna minnes otsustasin ikkagi traumapunktist läbi käia. 3h pärast ootamist selguski tõsiasi, et mul on väikese varbaluu murd.  Kipsi ei pandud, soovitati vaid suurema aktiivsuse korral varvas kõrval varba külge teipida. Küsimuse peale, millal uuesti joosta saan, sain vastuseks, et kõige varasemalt 4 nädala pärast.

Täpselt nii läkski ja teha polnudki midagi. Võtsin puhkuse välja :D Terve juulikuu sain siis suve nautida ilma jooksmiseta. Elu sellepärast seisma ei jäänud ja kindlasti sain seeläbi rohkem puhata ning ei pidanud nii palju oma aega planeerima kui muidu kolme lapse kõrvalt jooksma minemine nõudis.

Aga kahju on. Ma ju tean, millele see kõik viitab. Selleks aastaks võib oma eesmärgid sahtlisse uut aastat ootama jätta. Emotsionaalselt on kurb, ja see on okei. Seda tunnet peab ka vahet tundma. Teinekord ei lähe asjad nii nagu loodame ja tahame. Nii lihtsalt on, sealt ei pea mingit sügavamat põhjust otsima. Tuleb edasi minna.

See aasta ongi pannud mind rohkem mõtlema sellele, kui oluline on hoida oma tervis tugevana ja vaim veel tugevamana. Süüa hästi ja tervislikult. Magada piisavalt. Puhata.  Olla teadlik ja osata näha suuremat pilti. 

Olen nüüd 2 nädalat taas jooksuradadel olnud. Alustasin suure innuga täis tahet ja motivatsiooni, kuid sellegipoolest on raske. Poole trennipealt tunnen juba väsimust jalgades. Peale jooksu lihased on valusad.  Jooksuvorm läheb oluliselt kiiremini kui tuleb.

Olen leppinud sellega, et poolmaratoniks ettepandud aeg jääb püüdmata. Küll aga jooks jooksmata ei jää ja hetkel teengi tööd, et see võimalikult nauditavalt läbida, sest ennekõike lähen ma jooksma sealt saadava emotsiooni pärast.

Britha valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel.

Fotod: Mallor Malmre