Triatlon on spordiala, mis ahvatleb mitmeid vastupidavusaladega tegelevaid harrastussportlasi.  Eesti triatlonikalender on viimaste aastate jooksul täienenud uute ja hästi korraldatud võistlustega ning uued väljakutsed panevad mitmetel maratoonaritel vere keema.  

Ent kui rasked on triatlonitreeningud maratoniga võrreldes?  Triatloni ja maratoni kõrvutamine on võrreldav Bulgaaria ja Poola eurolaulude võrdlemisega, kuid selgub, et ses vallas on tõsised teadlased igati arvestatavaid uuringuid läbi viinud.

Heitsime pilgu ühte uuringusse, mis avaldati mõni kuu tagasi (Is Marathon Training Harder than the Ironman Training? An ECO-method Comparison, Jonathan Esteve-Lanao, Diego Moreno-Pérez, jt).

Uuringus osales 15 maratonijooksjat ja 15 triatleeti, kes olid tasemelt võrreldavad.  Keskmiselt oli neil seljataga seitsme aasta pikkune vastupidavusaladega tegelemise kogemus.  Testitavate keskmine Ironmani tulemus oli 11 tundi 45 minutit, keskmine maratoniaeg oli 3 tundi 6 minutit.  

Uuringus jälgiti sportlaste 16 nädala pikkust ettevalmistust maratoniks või täispikaks triatlonidistantsiks.  Selleks, et võrrelda erinevate spordialade treeninguid talletasid sportlased nii treeningutele kulunud aja, treeningu intensiivsuse ja iseloomu.  

Erinevate spordialade treeningmahtude võrdlemisel kasutati koefitsiente – jooksul oli selleks 1,0, ujumisel 0,75 ning rattasõidul 0,5 ehk teisisõnu tund aega rattasõitu võrdus pooletunnise jooksutreeninguga. 

Ka treeningute intensiivust võeti arvesse – kasutati kaheksat intensiivsustsooni ja jälgiti, kas trenni tehakse aeroobsest lävest allpool, anaeroobsest lävest kõrgemal või kahe läve vahel.  

Triatlonitreeningutest toimus 78% aeroobsest lävest allpool ning 3% anaeroobsest lävest ülalpool. Maratoniks valmistumisel olid samad numbrid 86% ja 12%.

Treeningmahte ja -intensiivust võistlustulemustega kõrvutades leiti, et aeroobsest lävest allpool tehtud treeningute maht oli seotud paremate tulemustega nii triatlonis kui maratonis ehk teisisõnu – aeglased jooksud (treeningud) tulevad kasuks mõlemal spordialal.  Anaeroobsest lävest kõrgemal pulsitasemel tehtud treeningute maht viis küll tulemuse paranemisele maratonis, kuid ei omanud sama mõju triatlonis – ilmselt joostakse maraton kõrgemal pulsitasemel triatloniga võrreldes.  Mõnevõrra oodatult oli nn. keskmises pulsitsoonis ehk aeroobse ja anaeroobse läve vahel tehtud treeningute seos võistlustulemustega negatiivne ehk teisisõnu – keskmise kiirusega treeningute suurem maht ei parandanud maratoni või triatlonitulemusi karvavõrdki.

Tulemused
Triatleedid treenisid maratoonaritega võrreldes oluliselt rohkem.  See on uuringutagi selge.  Kui täispikaks triatloniks valmistuva harrastussportlase nädalane treeningmaht oli keskmiselt 12,9 tundi (maksimaalselt 20,9 tundi), siis keskmise maratoonari nädala maht oli 5,2 tundi ehk enam kui kaks korda väiksem.

Ent võttes arvesse erinevate vastupidavusalade (ujumine, ratas, jooks) erinevat raskusastet ehk lihtsustatult seda, et tund aega rattatreeningut võrdub poole tunni jooksutreeninguga ning treeningute intensiivsust selgus, et maratonitreeningud olid raskemad.  Treeningute intensiivsus oli maratoniks valmistumisel sedavõrd palju suurem, mis muutis need organismi jaoks oluliselt koormavamaks.  

Mis teisisõnu tähendab seda, et kui sa oled maratonikogemusega harrastussportlane, kes mõtleb triatloni peale, siis – triatlonitreeningud võtavad küll rohkem aega, kuid ei ole raskemad.  Nii et ära karda uusi väljakutseid, mõnusaid triatlonivõistlusi on Eestis päris palju!