Kui spordisõberVilve Pilv tuli lagedale ettepanekuga, et võiks märtsis külastada Barcelonat ja joosta seal ka maraton, siis ei olnud väga pikka mõtlemist. Sõprade esimene reaktsioon kippus ikka olema käibefraas „Tsirkus Barcelona“, tegelikult osutus reis mõnusaks puhkuseks, jooksuks ja rutiinist väljasaamiseks.

Mõeldud-tehtud, maratonipäevaks oli küll läbitud rohkem suusa- kui jooksukilomeetrid ja ärevus hinges, et kuidas siis seekord läheb, kuidas vastu pean ja mis on nõrgad kohad. Oli ju Barcelonas alles minu kuues maraton.

Fotol Barcelona ilmselt suurim vaatamisväärsus Sagrada Familia, mis peaks valmima aastaks 2026.

Päev enne jooksu külastasime Palau Nationali messikeskuses asuvat maratoni expot. Koht iseenesest on vaatamisväärsus omaette ja vääris lisaks maratonile ka kolmandat külastuskorda, et siis rahulikult imetleda Palau Nationalis asetsevat Museu dÀrt de Catalunyat ning vaadet linnale. Expo oli piisavalt suur, et seal uudistades mitu  tundi veeta. Esmalt siis stardinumber, lisaks kaasa võetud ja välja trükitud isiklikule  numbriinfo lehele küsiti ka isikut tõendavat dokumenti. Registreerudes olin t-särgi suuruseks märkinud S aga küsisin ka M-i näha, juhtus lahke teenindaja olema ja vajadusel oleksin saanud suurema vastu vahetada. Vilvel aga suuremat väiksema vastu vahetada ei õnnestunud. Lisaks särgile veel sussikott ja maailma suuremaid maratone kajastav ajakiri. Pasta partyle tuli seista päris pikk järjekord aga see oli ka seda väärt – pasta oli maitsev ja toitev.

Maratonihommik oli pisut vilu aga kuna stardipaik oli kohe messihalli kõrval, siis oli võimalus pärast koti paikhoidu andmist hallis soojas olla. Usinamad moodustasid jooksuringi, teised pikutasid või võimlesid. Laupäevane kõle ilm ja vihmasadu olid asendunud selge taevaga, kuid hoolimata sellest läksid uhiuued varrukad kasutusse. Toimusid viitstardid ja loomulikult startisime Freddie Mercury ja Montserrat Caballe  Barcelona laulu saatel. Õnneks ei  olnud väga palav päev, mõnus oli joosta. Rajateenindus oli väga hea, hoolimata sellest, et plastpudelid jätavad tohutu ökoloogilise jalajälje, oli ikkagi hea, kui sulle teeninduspunktis väike veepudel ulatati. Sai kenasti jooksu jätkata ja ei pidanud topsi haaramiseks peatuma või liikumist aeglustama.

Rada kulges nii, et päris palju oli tänavalõike, mis päikse eest varjus ja varrukad said alla lastud alles jooksu lõpupoole. Nagu ikka esimene pool jooksust kulges mul natuke ehk liiga kiiresti ja edasi alates 30-ndast aeglasemalt. Liikumist aitasid kiirendada kaks Elujooksjat, kellest Kristi Aruküla oli oma esimesel maratonil. Mõnda aega sai koos joostud aga siis kusagil 35 km peal hakkas mu parem puusapiirkond valuga märku andma ja viimased kilomeetrid läksid üsna töntsilt. Suur rõõm oli sellest, et ei tekkinud ülimat kurnatuse ega väsimuse tunnet, organism ei olnud täiesti tühi. Kindlasti oli abiks detsembris tehtud vereproovi tulemustest lähtuvad lisaannused D-vitamiini ja rauda ning hoolikam toitumise jälgimine. Loomulikult oli hea meel ka jooksusõber Vilve Pilve heast tulemusest.

Barcelonas oli maraton täielik üle linna pidu, rahvast oli väga palju ja kaasa elati kogu hingest. Särtsu lisasid ansamblid, plaadikeerutajad, trummilööjad. Huvitav oli ümbrust vaadata, jooksime mööda näiteks FC Barcelona jalgpallistaadionist ja maailmakuulsast Sagrada Familia kirikust, uhke tunne oli joosta 1888.aasta maailmanäituse jaoks ehitatud triumfikaare alt läbi. Ära nähtud sai ka Joan Miro skulptuur Dona i Ocell ehk Naine ja lind.

Viimased kilomeetrid enne finišit kulgesid veidi ülemäge. Muidugi oli raske aga kui mööduvad hispaania jooksjad sul kätest haaravad ja naerdes jooksule hoogu annavad, siis jääb vaid rõõm, et kohe-kohe ongi finiš.

Barcelonas jääb nädalast väheks, et kõike põnevat näha. Murdosa sellest olid meie jalutuskäigud peamisel bulvaril La Ramblal, kus põikasime sisse populaarsele toiduturule Mercat de Sant Josep. Näiteks sealt ostetud 5 eurone eine koosnes värske salati (lisandiks kana või tuunikala) karbist, puuvilja valiku karbist ja mõnusast smuutist. Maitses suurepäraselt.  Võtsime aega ka maailmakuulsa kunstniku Antonio Gaudi projekti Güelli pargi (all fotol)  külastamiseks. Kuuel hektaril asuv park on mõnus koht jalutamiseks ja linnavaate imetlemiseks, tasulises osas saab vaadata sisalikupurskkaevu, nn. piparkoogimaju (seekord oli üks nendest küll renoveerimisel), Saja samba saali. Dooria stiilis sambaid on küll vaid 86, kuid kunagi asumi siseturuks planeeritud hoone on muljetavaldav. Kunstihuvilistele on see väga huvitav koht.

Imetlesime ka merevaateid Rambla del Mar-il ja jalutasime ka suure ärikeskuseni, Maremagnumini, kuid jätsime seal siiski shopingu ära. Nimelt meie elukoha lähedal asuv nn. kohalike elanike kaubanduskeskus pakkus piisavalt kaubanduselamusi, nii, et pagasikohvri kinnisaamisega oli tegu. Tuleb mainida, et spordiriiete ja-jalanõude uuendamise jaoks on Barcelona  hea koht.

Barcelonas on väga mugav liikuda metrooga, tasub osta kümne korra pilet. Et aga külastada Barcelonast 48km kaugusel asuvat Montserrat katalaani pühamut, tuli kasutada rongitransporti. Montserrat klooster asub 1235 meetri kõrgusel mägedes, sinna tõusime funikulööri ehk köisraudteega (all fotol). Imetlust väärt oli sealne kirik, kus kell 13 laulis Escolans,  13.sajandil asutatud Euroopa vanim poistekoor. Turistilõksus sai ülimaitsvast kitsejuustu degusteerimisest kõhu täis ja koju sai osta eksklusiivset oliiviõli ja soolaga šokolaadi.

Barcelona maratoni võib soovitada hea korralduse ja mõnusa õhkkonna poolest. Linnapuhkus lisaks ja toredad elamused on garanteeritud.

PS. Enne reisi alustasin C.W Cortneri raamatu „Kuninganna vanne“ lugemist. Äärmiselt huvitav raamat Hispaania ajaloost, 1469. aastal Kataloonia ja Kastiilia ühendamisest, tolleaegset õukonnaelust, inkvisitsioonist ja sõjast.