Tänaseni ei mõista seda, kuidas oli võimalik minul, kes ma vaevlesin eelmine nädal valudes ja magada ei saanud, läbida nädalavahetusel Stockholmis maraton.  42,2 km katkise ribiga, hoolimata arsti arvamusest ja paljude teiste arvamusest, kes pead vangutasid!

Aga räägime loo täpselt ära

Helsingi maratonilt (laupäeval, 18. mail) tulles polnud väsimusest kehas märkigi. Teisipäeval proovisin juba jooksusammu ja siis see juhtuski.  Tegime poisi ja koertega võidujooksu autoni, kus naine ootas! Koerad ühel pool jalutusrihma pidi minu peos ja poiss teisel pool, hoog päris kiire ja õhulend ilma, et oleks käsi ette saanud...

Õudne valu, hing kinni. Arvasin, et suren sinnapaika. Unetu öö, kuid arsti juurde läksin alles neli päeva hiljem, sest valu ei lasknud magada ega olla!

Järgmisel hommikul peale unetut visklemist läksin hambaarsti plaanilisele vastuvõtule, kes otsustas kohe purihambas plomme lappima hakata. Küsis: „Kas teeme süsti ka?”

Vastasin: „Ei tee!“  

Hambaarst vastu: „Kindel?”

Jään enesele kindlaks: „Jah!“  Oli küll puurides mitu korda päris valus  - elav hammas ikkagi – kuid eelmise päeva kukkumisest enese peale vihane veel!

Pea kaks nädalat ei saanud muud trenni teha, kui kolmel maratonile eelneval päeval rattaga tööle ja tagasi sõita.  Üsna õõnes tunne oli kehas ja magamine endiselt kehvapoolne.  EMO-sse Ravi tänaval läksin laupäeval ja kui kaks röntgenülesvõtet ära tehti polnud mingit kahtlust. Kirurg soovitas valuvaigisteid võtta, et magada saaks ja otsus oli karm. Ei mingit sporti kuu aja jooksul!

Stockholmi maratoni korraldustiim ei lasknud mul - hoolimata korduvatest  kirjadest ja Eesti reisikorraldaja palumisest - maratoni osalust järgmise aasta peale edasi lükata.

Ma olen tegelenud mõned aastad talisuplusega.  Kõik on peas kinni. Kui sa külma mere äärde lähed, siis keha kuuletub, nüüd juhtus sama laevaga Stockholmi sõites. Väiksemat sorti meditatsioon ja enesega kahekõne.

Ma läksin sinna ju kaasreisijana ja siiski tuli mul starti minna! Maratonikaaslane kajutis ütles õhtul ja hommikul: „Sa ei saa kunagi teada, mis oleks võinud juhtuda, kui sa starti ei lähe.  Katkestada võid ju iga kell kui valus hakkab!“

Kui medal finišijoonel kaela pandi siis staadionilt tulles läks silm märjaks, ma ei saanud sinna midagi parata.  See oli ilus ja see kõik oli lihtsalt nii uskumatu. Kirurg keskhaigla EMO-s käskis kuu aega sporti mitte teha, nädal hiljem jooksin maratoni sellest hoolimata läbi. See ei tulnud ju kergelt, palju magamata öid oli enne seda võistlust. Laevas kehvake uni sinna sõites takka järgi.

Aga ma harjusin rajal ära, iga kord kui ma jõin rajal, hakkas miski sees suruma ja pulss läks rohkem üles kui tarvis. Kuid mingit teravamat valu ei järgnenud.  Ma olin selleks valmis, et metrooga tagasi sõita ... kuid iga kilomeetriga läks peas klaarimaks.

Eelmine kord oli sama tunne, kui jooksin esimest korda varvassussidega Stockholmis maratoni ja olin valmis Soome kaudu hilisema laevaga koju sõitma või katkestama. Kuid maratoni ju ei katkestata! Minu viies Stockholm ja kokkuvõttes 20-nes maraton.

Laeva peale jõudsin kenasti ja mullivannis punnitasid teised eestlased silmi.

Täna sõitsin taas rattaga tööle, oli parem tunne kui eelmisel nädalal.

Ärge tehke nii nagu mina tegin!