Kolm nädalat tagasi läbitud seitsmetunnine Tallinna maraton jättis hea ja sooja tunde. Ilus ilm, mõnus seltskond, juua ja süüa nii palju, kui suhu jõuad panna. Lisaks täiesti oma meditsiinipersonal. Tõsiusksed maratoniteoreetikud väitsid küll kadestamisväärse enesekindlusega, et maraton tuleks ikka nelja tunniga läbida, muidu devalveeritakse maratonijooksja austusväärset nimetust. Aga ma ju olingi kõndiv maratonijooksja. Vahepeal olin lausa seisev maratonijooksja. Siis olin sööv maratonijooksja. Siis olin pissiv maratonijooksja. Siis olin seljakotist hapukurki otsiv maratonijooksja. Kõik täiesti lubamatud tegevused, olen selles täiesti veendunud.

Riiga poolmaratoni MM-ile minnes ma küüslaugukurki seetõttu enam kaasa ei võtnud. Oled sa näinud, et Mo Farah 10 000 meetri neljandal ringil pükste taskust hapukurgi välja kougib ja seda siis krõmpsutama hakkab? Ja siis tuleb ju pissihäda ka veel peale…

Võistluse juhendi lugesin hoolega läbi, seal ei olnud küüslaugukurgi keeldu mainitud, küll oli ära toodud kolmetunnine ajalimiit. Kuna ma tegelikult kõnnin nii aeglaselt, et mind ei tohiks ka kõndijaks ilmselt nimetada, otsustasin Riias 21,1 km läbida jooks-kõnniga. Äkki ma ajan teoreetikutel sedasi juhtme korralikult sõlme. Pole ei üks ega teine. Jooksen 100 meetrit. Mitte madalstardist, vaid ikka sõrkides. Seejärel kõnnin 400 meetrit. Seejärel jälle jooksen 100 meetrit. Seejärel, just, just, saite juba mõttest aru. Kokku jooksen sedasi umbes 4 km ja kõnnin 17 km.

Riia võistluse start anti silla pealt. Eks nad olid kevadist Janeki maratoni Järve metsas puude vahelt piilumas käinud ja nägid, et kõikide õigete jooksuürituste stardid antaksegi silla pealt. New Yorgi maraton, Janeki maraton, Istanbuli maraton. Kõigil stardivad sillalt. Nüüd ka Riias.

Stardipauku viimasest reast ei kuulnud, kuulsin hoopis läti laulu. Sellist orumetsalikult rahulikku. Rahvalikku. Mitte et mul midagi läti keele vastu oleks. Olulisemad sõnad nagu alus ja saldejums ja Brivibas iela on nüüdseks juba selgeks saanud, kuid halloo, korraldajad, tegemist on ikkagi maailmameistrivõistlustega. Inimesed lendavad Uus-Meremaalt, Kaledooniast ja Albaaniast kohale ja siis sa lased neile stardihetkel Läti laulu. Tavaliselt mängitakse seda Rocky-filmi muusikat ju. Seda, kus Stallone Philadelphia muuseumi treppidest kapuuts peas üles jooksis. Stardiemotsioon on ju puhas illusioon ning ka muusika võiks stardis ikka stereo olla.

Viis minutit peale stardipauku kõndisin rahulikult üle stardijoone ja tõdesin, et sel korral on vesi ahjus. Väga raske on täna viimaseks jääda. Mina kõndisin rahulikult, kuid minu selja taga oli veel kaks jooksjat. Mõlemad jooksid. Aeglasemalt kui mina kõndisin. Täiesti jooksusamm ja ilusad jooksupõlvikud olid. Inimesedki olid ilusad, vähemalt üks neist, see naisterahvas.

Teiseks kilomeetriks oli nautijatest tekkinud tore seltskond. Tundus küll, et kõik olid eestlased, sest kõik hoidsid omaette. Meid oli umbes kaheksa, kuid igaühte meist ümbritses selline viiemeetrine tühjus. Otsekui turvaala. Selleks polnud tegelikult mingit põhjust, sest esimesel kilomeetril jooksjad ju veel ei haise, kuid ei saanud ka midagi ette võtta, sest hapukurki polnud kaasas. Muidu oleks hea icebreaker kohe võtta olnud: „Kuule, kas sa hapukurki tahad? Küüslauguga? Ah et te seal Malaisias ei söögi hapukurki?“

Riia poolmaratoni kõige päramine grupp

Viiendaks kilomeetriks olin liidritest 41 minutiga maha jäänud.

Kilomeeter hiljem hakkas üks vabatahtlik mulle kaasa tundma. Tal oli minust hale. Tundis kaasa otsekui kodutule kassile. Teised ju jooksid, kuid mina kõndisin. Juba kuuendal kilomeetril. Ju siis mul oli midagi viga.

Tasapisi hakkas ka meie individualistlik grupp lagunema. Kiiremad aeglasemad jooksjad tegid väikese vahe sisse ja aeglasemad aeglasemad jooksjad jäid natuke maha.

Brivibas ielal ehk nn. edasi-tagasi lõigul nägin jälle teisi jooksjaid. Kaasjooksjad hakkasid meile vastu tulema ja taas tekkis tunne, et tegemist on jooksuvõistlusega. Kolm minutit oli jälle tore. Naeratasin higistele ja kiiretele, kuigi endal oli natuke külm juba.

Kui Riia ainus nimega tänav otsa sai kadusid ka kaasjooksjad silmapiirilt. Järgmisse teeninduspunkti jõudes pühkisid vabatahtlikud ühekordseid joogitopse kokku. Turvamees keris teibirulli postidelt ära.

Ühel hetkel jõudsime kvartalisse, kus ilmselt keegi polnud kuulnudki, et Riias on poolmaratoni MM. Ühtegi inimest ei olnud. Majad olid koledad. Telliskivist ja kuuskümmend aastat vanad. Nõukogude kolearhitektuur. Majad, mida ei tohiks ilmselt majaks nimetadagi. Majade vahel polnud ei päikest ega ühtegi kaasvõistlejat. Isegi turvamehi ei märganud. Arvasin, et nüüd olen Riia linna ära eksinud. Umbes nagu põgenemistuppa. Lätikeelsesse Riia linna. Tõstsin tasapisi tempot ja märkasin kergendusega peatselt üht turvalinti. Olin jätkuvalt õigel rajal.

Jupp rajast.

19ndal kilomeetril jõudsin tagasi vanalinna serva. Suurem osa pealtvaatajatest oli selleks ajaks midagi vaatamisväärsemat vaatama läinud, sest raja ääres neid enam ei näinud. Õnneks olid vähemalt DJ-d ja palgalised rõõmustajad.

Õnneks oli veel teinegi eestlane rajal. Vahetasime kaks lauset. Mina ütlesin ühe ja tema ütles teise. Sportfoto fotograafid olid samuti eestlased. Sai nendegagi rääkida. Äkki tuli kolm lausetki? Siis oli veel üks Kalifornia naine. Oli Ameerika läänerannikult Lätti tulnud. Ma ei saanud küll aru miks. Siiamaani ei saa aru.

Rahulikult jalutades jõudsin Daugava äärde tagasi. Minust jooksis mööda see kõige aeglasem jooksja. See ilusate põlvikutega naine. Olid tõesti ilusad põlvikud. Sobisid ülejäänud riietusega hästi.

Mõtlesin, et äkki peaks ka jooksma. MM ikkagi.

Tegingi viimasel 200 meetril plaanivälised jooksusammud ja ületasin lõpujoone. Mahtusin ajalimiiti ja sain 2572. koha. Peale mind lõpetas veel 24 jooksjat. Kõik said ilusa medali, pudeli vett ja müslibatooni. Mina sain isegi kaks. Teise ilmselt haletsusest.

Kõik joogitopsid olid Riia poolmaratonil ühekordsed plasttopsid. Aga stardis oli kenasti veekraan, kus sai linnavett limpsida.

Ja vastuseks pealkirjas toodud küsimusele: peale viimast osavõtjat sõitis Riias politseiauto. Kas viimased jooksjad vajasid turvamist pealtvaatajate eest või vastupidi, pealtvaatajad vajasid kaitset viimaste jooksjate eest, jäi küll arusaamatuks.

Ent miks kolme tunnine poolmaraton Riias ei tekitanud sama head emotsiooni, kui seitsme tunnine maraton Tallinnas? Põhjus lihtne: seltskond. Või õigemini, seltskonna puudumine. Tallinnas moodustasime 7 tunni tempogrupi kahekesi Oleviga, olles mõlemad jooksjad, oli ühiseid jututeemasid kerge leida. Räägi kasvõi sokkidest.

Riias seltskond puudus ning aeg liikus aeglasemalt. Nägid aeglase osavõtja silmade läbi, milline üks suur jooksuüritus on ja milline see ei ole. Viimastel on tegelikult samasugused ootused nagu esimestelgi. Tahad melu. Tahad publikut. Tahad kaasteelisi. Tahad, et sinust hoolitakse ja sinusse suhtutakse samamoodi nagu kiiretesse, mitte ei pühita rajalt joogitopse kokku.

Lõpuks ei taha jääda rajale üksinda. Riias oli kõige aeglasema tempomeistri eesmärk 2.15. Ent peale 2.15 gruppi jäi rajale veel 455 jooksjat! Ent aeglasemad jooksjad vajavad tempomeistri tuge täpselt sama palju, kui Tiidrek Nurme.

Aeglase jooksja jaoks on ka rada oluline. Võistluse esimestel kilomeetritel, mil teised osavõtjad on veel silmaga näha, võib rada kulgeda kasvõi Paljassaares. Ent hiljem, kui jääd üksi ja satud kuradi seitsmendasse mikrorajooni, kus kõigil on sust savi ning ainukesed inimesed on prügiämbrit välja viivad kohalikud, tahaks rohkem emotsioone. Edasi-tagasi lõigud on head, sest siis näed vähemalt kaasjooksjaid. Ka mitmeringiline maraton on tegelikult hea, sest siis on vähemalt esimestel ringidel kaasjooksjaid. Ka võimalus startida põhistardist tund aega varem on hea, kuigi seda on suurte võistluste korraldajatel raske korraldada. Meeleolupunktid, olgu selleks siis kasvõi käeplaksu lööv palgaline vabatahtlik, on samuti head.

Ent lõpuks tahavad aeglasemad jooksjad näha, et neisse suhtutakse täpselt samamoodi nagu teistesse osavõtjatesse, et neist hoolitakse. Olgu selleks siis kasvõi tempomeistri olemasolu. Sest peale viimast jooksjat võiks tulla mitte politseiauto aga hoopis tempomeister.

Seepärast ongi mul tore näha, et Tartu linnamaratonil on poolmaratonis ka 3.15 tempomeister. Vaatab mulle headel päevadel peeglist vastu. Nii et tule ka. Koos on toredam.

Ahjaa, kõiki Riias jooksnud eestlaste poolmaratoni tulemusi vaata ikka Marathon100 veebist siit.