Mis küll võiks olla selline asi, mida kogeda sada korda ja ikka ei tüüta ära? Isegi siis, kui see nõuab vastikult palju pingutust, toob endaga valu ja pettumust? Lummus? Kes küll suudaks maratonilummust nii avada, et igaüks sellest aru saab? Nagu elu mõte – igaüks teab, mis see on aga seda sõnadesse valada ei suuda.

Janek Oblikas on teinud katse sõnadesse valada seda tunnet, mis on pannud läbima sada maratoni. Ja see on üks õnnestunud katse, tuleb tunnistada.

Igal teekonnal on algus. Nii ka Janekil – punnitades täie jaksuga joosta staadioniringe. Hämmastav, kas pole? Koolist saama tarkuse kogu eluks ja see seisneb selles et „jookstakse staadionil ja täiest jõust“ – kas pole? Ja seda, milles seisneb TEGELIKULT jooksmise mõnu – seda peame me ise otsima, leiutama ja kogema. Vigu tehes, nuputades ja avastades. Ilmelt on meie hulgas palju neid, kelle jooksuhimu tapetakse koolis kogu eluks ja neil pole õrna aimugi, millest nad on ilma jäänud.

Igatahes läheb siit alates lugu põnevaks – kuidas sünnib idee maratoni läbimiseks, kuidas tekivad eesmärk ja mis kõige põnevam – kuidas elu ikka ja jälle teisiti läheb. Maratonijooks on ju omapärane teekond. Selleks valmistumine on enamasti põnevamgi kui kulminatsioon võistluspäeval. Tavaliselt kipuvad jooksuraamatud kilomeetreid ja lõiguaegu üles lugema ja see on põnevuse surm. Janeki isikupärane stiil – muhe ja eneseirooniline– teeb lugemise ladusaks ja ei hakka tüütama.

Ja ühel hetkel alistub Suur Eesmärk. See on liigutav hetk. Aga põnevus jätkub. Igal maratonil on oma eripära – nii suurtel, väikestel kui ka sellistel, mida päris omaette joostakse. Janek on osanud neid silme ette maalida. Siiski ühes asjas tahaks autoriga vaielda – nimelt tema korduvas valede otsuste tegemises lolliks kutsumises. See pole lollus, see on õppimine. See on elu ise. Just peab silmas inglisekeelne ütlus „No pain, No gain“ mida võiks tõlkida „Pole valu, Pole tulemust“. See ongi elu vürts, mis sest, et seda aeg-ajalt liiga palju saab.

Just selliseid raamatuid on meile hädasti vaja. Tippjooksjate lugusid on ju tore lugeda aga neil on üks suur häda – me ei samastu nende kangelasega. Kõrvaltvaataja pilk jääbki alles ja seost enda eluga ei teki. Aga selle raamatuga on teisiti - Janek on ju oma poiss siitsamast Mustamäelt. Kui tema sai, siis saan ka mina – ilma igasuguse kõhkluseta.

Ehk siis vastates pealkirjas esitatud küsimusele – pärast Janeki raamatu lugemist – igaüks.

Mart Einasto, jooksusõber

Andres Jakovlevi arvustuse sellestsamast raamatust Goodreadsist leiad SIIT.

Ja raamatut saad osta selle väljaandjalt, Marathon100lt SIIT.