Astronoomidele võib kevad alata pööripäevaga ja aiapidajale lillelaadaga aga jooksurahvale algab kevad Tartu Maastikumaratoniga – nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Ei muuda seda muutuvad valitsused, halb ilm ega kuri viirus. Muide, ilmataat arvab ka nii ja on seni alati jooksurahvast hellitanud. Nii ka see kord.

Niisiis on seekord võimalik kevad käima lükata lausa kahel viisil – „klassikalisel rajal“ virtuaaljooksuga. Või viitstardist lähtega uuel, individuaaljooksu rajal. Või kas see nii uus ongi – kuulu järgi olla juba aastaid 5 ja 10 km jookse neil radadel tehtud, sedapuhku poolmaratoni tarvis veel jonks juurde mõõdetud ja maratoonarid läbivad kena 8-kujulise raja kaks korda. Otsustasin seekord proovida pärisvõistlusele lähedasemat individuaalmaratoni. Panin end kirja esimesele võimalikule ajale – esimesele päevale kell 10 hommikul.

Esimene erinevus virtuaaljooksuga oli juba hommikueinet võttes – liblikad kõhus nagu võistlushommikul ikka. Virtuaaljooksul seda tunnet pole. Seljakott tagavararõivaste ja veepaunaga valmis pandud, munder selga ja minek. Nagu tavaliselt jõudsin pisut liigagi vara kohale. Aga juba luusib seal teisigi jooksjaid ja numbri ja „pulga“ kättesaamiseks on moodustunud väike saba. Saan oma numbri, selgitused ja jalutan starti. Kõrvaklapid pähe – tavavõistlusel ma neid kunagi ei kasuta aga sel korral tunduvad kohased. Stardiks „pulka“ pesasse pistes kostavad klappidest piiksud – alustan justkui stardipaugu peale sekundipealt õigel ajal. Ja vuhisengi allamäge, hea veel et õigel hetkel paremale keerasin, sest just seal rajad hargnevadki – väiksemaks, viiekilomeetriseks ja suuremaks, 16 kilomeetriseks.

Rada on mõnus, jalale parim – metsateed. Sirgemad sihid ja pöörded, lauged tõusud ja langused. Aega ajalt väikeste umbjärvede kõrvalt ja üle ojade – neil on ilusad nimed Väike ja Illi ning Laguja ja Ilusa. Seda viimast teist korda ületades pöörab rada tagasi ja hiljem avastan kodus kaardilt, et koha nimi on „Ilusaoja hoiuala“. Mida nad seal küll hoiavad? Igatahes ei hoia nad seal metsa, sest see on üks väheseid kohti kogu rajal, kust kogu mets on lageraiutud. Äkki on see siis kändude hoiuala?

Klappidest hakkab kostma Esimene Vihkamise Tund – kolm ajakirjanikku sarjavad Valitsust ja Võimu. Oh, kuidas meil kõik valesti on. Peatselt jõudsin tagasi stardipaika ja lähenen taas radade hargnemiskohale. Nüüd vaatan silte hoolikamalt ja saan aru, et olin ennist valesti pööranud. Õige mees – seekord siis mina - instruktsioone ei loe, meenub mulle nukker elutarkus. Jooksuga ümber Elva paisjärve ja üle Pulga oja jõuan stardipaiga teise serva, mis teatavasti on Elva lasketiiru kõrval. No küll aga paugutavad. Vastikute kuivad plaksudega. Miks nad ei võiks seda teha nagu filmis – maheda tümakaga, väikese kajaga, efektselt? Ju neil on odavad ja viletsad püssid, arvan ma.

Taas stardist mööda, NÜÜD pööran õigesti, taas väikesele ringile. Mõnus, tuttav. Klappidest hakkab kostma Teine Vihkamise Tund – kolm vanemat härrasmeest on veel kurjemad Valitsuse ja Võimu peale. Nemad teavad lisaks ka täpselt, mida teha tuleks. No miks nad küll ise võimule ei pürgi?

Viimane, 16 km ring. Oeh. Vihkamine sai läbi. Kohe kõht läks tühjaks, imen ühe just selleks puhuks kaasa võetud spordigeeli ja natuke aega hiljem veel ühe. Kohe parem. Nüüd tuleb kõrvaklappidest mahedat muusikat. Mu raev raugeb, lehvitan rõõmsalt laste- ja koertega peredele kellest juhtun mööduma. Jalad tuikavad, väsimus kipub peale. Aga see ongi õige maratoni lõpu tunne. Lasen tempot alla. Järskudel tõusudel kõnnin. Päike särab, tuult ei ole, mõnus jahe temperatuur. Kõik on tegelikult nii ilus ja hea.

Finišis on hetkeks pisarad silmas. Tehtud! Annan „võistluspulga“ tagasi tüdrukutele finišiputkas ja saan vastu medali, diplomi ja joogi. Lobisen nendega pisut. Nad on nii toredad ja juttu jätkuks kauemaks. Aga juba tulevad järgmised, kellele koha loovutan. Nad jäävad siia vahetustega valvesse kogu nädalaks, hommikust õhtuni. Au neile! Vahetan riided ja jalutan parkimisplatsile. Olen rahul ja õnnelik, öelgu Tigedad Vanamehed mida iganes.

Kevad on käes!